4. Seika e. shoka stiil. Ikebana lihtsustumine Edo ajastul (1600-1868)

                                                                                           Eelmine  Järgmine
Arhitektuuri maailmas, kus varem valitses erinevatele oludele vastav Hideyoshi shoin või Rikyū sōan stiil, toimus sel perioodil kahe stiili segunemine.
Uut arhitektuuristiili hakati nimetama sukiya-zukuri, mille suurepäraseks näiteks on Katsura villa ja Shūgaku-in Kyotos, kus on ühendatud teepaviljoni delikaatne lihtsus esindushoone suursugususega, mis tegelikult ongi palju kiidetud jaapani arhitektuuri olulisim tunnus.
Edo ajastu Genroku (1688-1704.a) perioodil nihkus kultuuri soosimine aristokraatialt ja sõjaliselt kildkonnalt uuele tõusvale ja tervele kodanlusele – chōnin. Koos külluslikuma elustiiliga hakkas ka kodanlus innukalt huvituma teetseremooniast, ikebanast ja teistest peentest kunstidest, mis senini oli kuulunud ainult vähesele eliidile; tokonoma leidis koha igas keskmises kodus.
Tatebana e. rikka seaded, mis asetati shoin-zukuri stiilis tokonoma'sse ei sobinud sukiya stiilis tokonoma'sse, sest need olid liiga laiad ja suured, nõudsid palju erinevaid taimi, aega ja oskusi. Seetõttu hakati nageire't eelistama rikka'le. Tokonoma muutus ainsaks võõrastetoa kaunistuseks, kuid ametliku vastuvõtu puhul näis nageire seal mitteküllaldasena. Sellest tingituna tekkis vajadus sukiya tokonoma'sse sobiva seade järgi, milleks osutus uus seade – nageire mõjutustega lihtsustatud rikka.
Ikenobo koolkonna kõrvale hakkas tekkima uusi koolkondi, kellel oli oma seisukoht sellise seade loomiseks. See uus kolme- kuni viieosaline stiil, mida nimetati olenevalt koolkonnast
seika e shoka (muide ikebana kirjutatakse samade hieroglüüfidega), levis koos kodanliku

shoka2.jpg

kultuuriga üle kogu maa. Sõnas ikebana peegeldub jaapanlaste arvestamine lille elu ja surmaga: ike tähendab sündi, elu, elu hoidmist, hana tähendab taime, lille. Seega oleks vaste eesti keeles - elavad lilled.
Ikebana edaspidisele arengule aitas kaasa iemoto süsteemi tekkimine, mis kujutas endast püramidaalset hierarhiat: tipus asub koolkonna rajaja ja juht iemoto, kellele alluvad tema õpilased, kes on omandanud õpetaja kutse ning kellele alluvad omakorda nende õpilased. See süsteem kehtib Jaapanis tänapäevani. 

Ikenobō Senjō shōka 19. sajandi algusest.
Ikebana populaarsuse kasvuga kaasnes selle mitmekesistumine. Hiina Yuan (1290-1368.a) ja Ming (1368-1644.a) dünastia aegsete lillemaalide eeskujul loodud moribana seadeid hakati nimetama “hiina stiilis lilledeks”.
18. sajandi keskel see stiil segunes vaba nageire stiiliga ja sai nimetuse bunjinbana (literaatide lilled), sest seda stiili viljelesid haritlased ja kunstnikud koos teetseremoonia vabama vormiga – sencha. Selle suuna tekkimisele aitas kaasa Yuan Hongdao (1568-1610.a) kirjutatud uurimus Ping shi (Vaasi ajalugu), mis käsitles Ming-dünastia aegset hiina kunsti ja kalligraafiat ning lillevaase. Samal ajal bunjinbana'ga rikastas ikebana maailma ka kujutav lilleseade – shukō no hana, mis kandis endas Heiani ajastu peene seltskonna lilletunnetust. Shukō no hana kujutas tuntud tegelasi ja stseene klassikalisest kirjandusest ja poeetikast, nagu Genji monogatari, Ise monogatari jt.
Edo ajastu jooksul, mis kestis peaaegu kolmsada aastat, kodanlik kultuur täiustus ja jõudis igale poole üle kogu Jaapani. Varem valituile mõeldud kunstid – teetseremoonia ja ikebana – juurdusid inimeste igapäevasesse ellu.
Ikebana, mis sajandeid oli kuulunud meeste harrastuste hulka, muutus naiste huvialaks ja sellest kujunes “naiste kunst”. Kuni tänapäevani kehtib tõde, et ikebana peaks olema üks osa tütarlapse koolitusest.

Eelmine  Järgmine