5. Meiji valgustusaeg (1868-1912) ja ikebana

                                                                                           Eelmine  Järgmine
Meiji restauratsioon 1868. aastal avas Jaapani lääne kultuurile ja põhjustas suure murrangu ikebanas. Värvikad kultuurlilled Ameerikast ja Euroopast muutusid tsivilisatsiooni ja valgustatuse sümboliks. Lääne stiilis ruumid tulid sukiya'sse ja jälle muutus ikebana sellesse ümbrusesse sobimatuks.
moribana2.jpgVõttes aluseks vihjeid lääne stiilis lilleseadest ja bonsaist, mõtles Ohara Unshin (1861-1916) välja lääne stiili ja jaapani ikebana hübriidi – modernse moribana. Sisu poolest vaba ja lihtne, kerge õppida, muutus moribana kiiresti populaarseks kodu kaunistuseks.
Taisho (1912-1926.a) ajastul ja Shōwa (1926-1989.a) ajastu alguses Ohara koolkonnas välja töötatud õppemetoodika viis moribana rahvamassidesse.
Ohara Hōun`i moribana 1978.a.
Sensei3.jpg1926. aastal rajas Teshigahara Sōfu (1900-1979.a) Sōgetsu koolkonna ja tõi ikebanasse lääne kunsti põhimõtted: ta hakkas kasutama taimi nagu skulptuuri elemente ja lõi uued stiilid zen'eibana ja jiyūbana. Teda hinnatakse eriti sellepärast, et ta püüdis muuta ikebanat lääne mõttelaadiga inimestele mõistetavaks.
Teshigahara Sōfu ja tema tütar Kazumi ikebana esitlusel 1975. a.
Pärast II Maailmasõda hakkasid ka vanad koolkonnad – Ikenobō, Koryū jt. traditsioonilise ikebana kõrval viljelema vaba taimeseadet – jiyūbana e. jiyūka.
Tänapäeva Jaapanis on ikebana väga mitmekesine, käibel on kõik ajaloo jooksul kujunenud stiilid: klassikaline ja modernne rikka, klassikaline ja modernne shōka e. seika, chabana, nageire, moribana, jiyūbana ja zen'eibana. Klassikalise rikka ja shōka loomise eeskirjad on kaasajal ka väga ranged, sellepärast on nendega tegelemine väljaspool Jaapanit peaaegu võimatu.
Jaapani ikebana traditsioon jääb elama nii kaua, kui luuakse uusi vorme, mis vastavad jooksva ajastu muutustele.
Läbi aegade on armastus lillede ilu vastu inimesi inspireerinud nii Läänes kui Idas neid lõikama ja oma ümbruse kaunistamiseks tuppa tooma.
Kuid jaapani traditsioonilise ikebana ainulaadsus seisneb selles, et lilli seatakse kujutamaks nende elu. Muistsest ajast alates on jaapanlased loodust jälginud ja tahtnud loodusega üheks saamise üle rõõmu tunda. Selle poolest erineb ikebana põhimõtteliselt teistest lilleseadmise viisidest. See ei ole ainult õilistav ühtsus ja harmoonia looduse ja inimese vahel; vaid see haarab sügavuti inimese kogu vaimset maailma. Kui inimene riskib lille noppida ja vaasi panna, tekib inimese ja lille vahel sugulus ja lillest saab tema ideede kandja. Lillede seadmine on dialoog elava taimega, mille juures tuleb lugeda looduse sõnatut tahet, mis on talletatud selle taime südames, ning anda sellele vorm.

Eelmine  Järgmine