6. Ikebana levik maailmas pärast II maailmasõda

                                                                                           Eelmine  Ikebana 
Esimene ingliskeelne raamat ikebana kohta “Floral Art of Japan”, mille kirjutas Josiah Conder, ilmus 1899.aastal. Laiemalt hakkas ikebana maailmas levima alles pärast II Maailmasõda.
1955.a asutas. Ohno Noriko Tōkyōs Rahvusvahelise Ikebana Ühingu – Kokusai Ikebana. Aastate jooksul, kuni oma surmani 1997. aastal, tutvustasid tema ja ta õpilased ikebanat kõigis maailmajagudes, ka vaesemates riikides, sh. N Liidus. Eestit külastas ta 1984. ja 1989. aastal.
1956. aastal organiseeris ameeriklanna Ellen Allen rahvusvahelise organisatsiooni Ikebana International, mille eesmärgiks oli toetada ikebana õpetamist väljaspool Jaapanit. Ellen Allen oli USA kindrali abikaasa, kes viibis Jaapanis ja õppis klassikalist seika't Saga koolkonna ja moribana't Ohara koolkonna juures. Samal ajal õppis klassikalist ikebanat Ikenobō koolkonna juures kunstnik Norman J. Sparnon Austraaliast, kellel on samuti suuri teeneid ikebana tutvustamisel maailmale.
Kaasajal loetakse Jaapanis umbes 3000 erinevat ikebana koolkonda. Suuremate koolkondade nagu Ikenobō, Ohara, Sogetsu jt. õpetajad töötavad paljudes maailma maades.
Eestis ilmus esimene teadaolev artikkel ikebana kohta 1940. aastal “Ajakirjas Kõigile”.
1968.a. käis Virve Roost Leningradis vaatamas Sōgetsu koolkonna juhi Teshigahara Sōfū demonstratsioon-esinemist ja tutvustas seejärel ikebanat üksikasjalikumalt ajakirjas “Eesti Loodus” 1969. aastal ja ajakirjas “Kunst ja Kodu” 1970. aastal.
Samal ajal hakkas iseseisvalt tegelema ikebanaga Lehte Voitk, kes töötas tollases EKE Projektis. Ajendiks oli sugulaste saadetud John March-Penny raamat “Japanese Flower Arrangement Ikebana”. Tutvusin temaga 1972. aastal, kui läksin sinna tööle. 1973.a. kogunes tema ümber kümmekond asjast huvitatut, kes hakkasid raamatu järgi ikebanat harjutama. 1974.a. sügisel kutsus ta ringi juhendama Heikki Vallaste, kes oli viibinud Jaapanis seoses EXPO-70 näitusega ja tundis huvi jaapani kultuuri vastu. Tema julgustusel korraldasime 1975.a. juunis Kiek in de Kök'is esimese ikebananäituse.
Sellest EKE Projekti ikebanaringist hakkas ikebana Eestis levima: Aino Pajupuu ja Milvi Voltri asutasid ikebanaringi Looduskaitse Seltsi juurde, mina alustasin Leo Rohlini lahkel loal ikebana õpetamist ERKI keraamika eriala tudengitele. Lehte Voitki EKE Projekti ikebanaringist kasvas veel ikebana entusiaste, nagu näiteks Ly Kärvet, kes koondasid enda ümber huvilisi. Looduskaitse Seltsi juurest käis Moskvas Jaapani saatkonna juures ikebana kursustel mitu inimest, nende hulgas Aino Pajupuu, Urve Haug jt., kes hiljem asutasid oma ikebanaringe.
Esimene jaapanlaste ikebana demonstratsioon toimus Tallinnas 1981.a. mais. Oma koolkonda tutvustasid Koryū Ankekei koolkonna juht Inai Rizen ja teetseremoonia Seiwa koolkonna juht Seikanji Sachiko. Nendega tekkis kirjavahetus, tänu millele olen saanud sealt väga palju ikebana-alast kirjandust ja moraalset toetust.
1984.a. sügisel käis Tallinnas esinemas Rahvusvahelise Ikebanaühingu – Kokusai Ikebana president Ohno Noriko. Ühingu liikmeks astus üle kahekümne inimese, kellest õige mitmed tunnistati II järgu diplomi vääriliseks. Seoses Eesti iseseisvumise ja suurte muudatustega ühiskondlikus elus katkesid peaaegu kõigi sidemed Jaapaniga. Õnneks on üks erand, nimelt Indrek Kaeli, kes läbis täieliku kursuse kirjavahetuse teel ja omandas Jaapanis auväärse Kokusai Ikebana professori nimetuse.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ikebana populaarsus Eestis kasvas pidevalt kuni aastani 1985, kuid hakkas pärast seda uhkete lillepidude tõttu kahanema. Euroopa lilleseade kursused läksid moodi ja on seda tänapäevani. Ikebana on jäänud selle varju. Eesti-Jaapani Assotsiatsiooni (EJA) juures tegutseb siiski kümmekond entusiasti, kes korraldavad aegajalt siin ja seal ka ikebananäitusi.
Ikebana kursusi korraldatakse aegajalt Tallinna Kultuurirahvaülikoolis ja Rahvakultuurikeskuses, sest ilma praktiliste nõuanneteta on ikebana loomine üsna raske.

Eelmine  Ikebana