II Yayoi kultuur (3.saj eKr – 3.saj AD)

üleminek metalli ajastule, hõimuliitude tekkimine                   Eelmine  Järgmine
Yayoi kultuur on oma nime saanud ühe Tokyo tänava järgi, kust arheoloogilistel kaevamistel leiti esimesed seda perioodi iseloomustavad esemed.
3. sajandil eKr algas väga intensiivne imigratsioon mandrilt Kyushu saarele. Arvatavasti oli selle põhjuseks Hiinas võimule tulnud sõjaline Han dünastia, mille eest põgeneti läbi Korea ja üle mere Jaapani saartele. Selle ajani oli saartel tegeletud ainult jahipidamise ja kalapüügiga, kusjuures kasutati kivist ja luust tööriistu. Mandri tulnukad tõid kaasa riisikasvatuse ja metallist (pronks, raud) tööriistad, mõõgad jm. (Hiinas algas pronksi aeg ca 1600 aastat ja raua aeg 500 aastat eKr). Põllundus levis peagi ka põhjapool asuvale Honshu saarele, kus asus vana kultuuri keskus Kinai (praegune Nara ja Osaka ümbrus). Samaaegselt kasutati kivist, pronksist ja rauast tööriistu.

Yayoi ajastut iseloomustavad pronkskellad – dotaku’d, mida on leitud nii Honshu kui ka Shikoku saarelt. Arvatavasti on nende eeskujuks samasugused kellad Hiinas, mida kasutati seal juba 16. sajandil eKr muusikariistana esivanemate kultuse tseremooniatel. Jaapanis on need kellad ellipsi kujulised ja kuni 1,5 meetrit kõrged. Dotaku’d on kaunistatud loomade ja taimede kujutistega, millest võib järeldada, et neid kasutati kultusesemetena põllupidajate pidustuste ajal. Hilisemast ajast leide ei esine.

Yayoi ajastul toodi Jaapanisse ka esimesed pronkspeeglid, mille lihvitud poolel võis näha enda peegelpilti. Tagumine külg oli rikkalikult kaunistatud geomeetrilise või taimornamendiga. Peegel oli päikese ja võimu sümbol.
Yayoi keraamika erineb tugevalt Jomoni omast tänu pottsepa kedrale, mis selle perioodi algul saartele toodi. Keraamiliste anumate kuju on lihtne – kitsa kaelaga pott, kõrgemal jalal asuv kauss jne. Ornament oli väga tagasihoidlik, geomeetriline. Mõnikord kaeti anum punase värviga või poleeriti. Mida idapoole, seda nõrgem on mandri mõju ja tugevam Jomoni kultuurile iseloomuliku keraamika mõju.
Kyushu yayoi ja Korea kultuur on sel ajal väga sarnased, mis viitab väga tihedatele sidemetele nende vahel. Eriti sarnased on matmiskohad. Urnid asetati kaljuplokkide vahele ja kaeti pealt lameda kiviga. Hiljem asetati sellisesse kaljuplokkidest kokku pandud ehitusse surnukeha, mille juurde pandi relvi, anumaid jne.
Yayoi ajastul hakkasid välja kujunema hõimuliidud, millest nimekam oli Yamato. Jaapani keisrite dünastia pärineb just sellest hõimuliidust Põllumajanduse arenedes hakkas kujunema klassiühiskond, sest tekkis vajadus suure hulga tööjõu järele ja põllumajanduse ülejäägid kogunesid üksikute kätte, kes rikastusid. Kuna põllumajanduses oleneb saak ilmastikust, siis edendas endiselt tähtsat osa maagia. Hõimuliitude juhid olid tihti šamaanid.
Meeste ja naiste vahelised suhted olid muistses Jaapanis vabad. Ema elas koos lastega, isa elas eraldi. Mehel võis olla mitu naist, keda ta külastas. Kuid ka naine võis öelda ühele mehele, et ta ei soovi teda enam näha ja valida mõne teise. Seda abielu vormi nimetati tsumadoi. Veresugulust arvestati ainult ema liinis, sest lapsed kasvasid ema juures. Naine oli vaba ja sõltumatu. Igapäevane elu oli lihtne, elati muldonnis, mis oli pealt kaetud puidust talade ja pinnase või lehtedega.
Yayoi ajastu lõpus hakati ehitama shinto pühamuid.
“Ise pühamu – Jaapani arhitektuuri prototüüp” – sellist pealkirja kannab ühe Jaapani tuntuma arhitekti Kenzo Tange teos, milles ta sügavalt analüüsib jaapani omanäolise arhitektuuri tekkepõhjusi, selle muistseid eeskujusid, eriti 3. sajandil ehitatud Ise pühamut.
Ise pühamu, mis ei ole muutunud sellest ajast kui ta ehitati, asub metsade keskel Isuzu jõe kaldal. Naiku – sisemine pühamu on pühendatud päikse jumalannale Amaterasule, 6 kilomeetrit eemal asub Geku – välimine, viljakuse jumalanna Toyouke’le pühendatud pühamu. Need puitehitised uuendatakse iga 20 aasta järel muudatusteta.
Enamus usundeid on loonud nähtavad jumalate kujutised. Miks ei ole neid siis shinto’s? Tegelikult on kogu Ise pühamu kompleks – ehitised, ümbritsevad puud, pühad kivid siin-seal nende varjus – kogu loodus kami’de asupaik. Peale Naiku ja Geku on siin veel üle 100 väiksema ehitise mitmesuguste kami’de jaoks.
Kogu Jaapani arhitektuuri areng on tihedalt seotud selle pühamu vormiga: proportsioonid, hoonete loomulik kokkusulamine ümbritseva loodusega, ruumitunnetus.
Ise pühamut võib vastandada Euroopa kirikutele, kus valitseb valgus ja vastupanu loodusele. Ise pühamu tumedad varjud räägivad vabatahtlikust leppimisest loodusega, allumisest tema seadustele.
Ise pühamu ehitati ajal, mil hakkas tekkima ühtne riik. Keiser Suinine tütar Yamato-hime valis koha pühamu ehitamiseks. Pühamu ehitati riisi hoidmiseks mõeldud küüni järgi – postidele tõstetud põrand, seina- ja katusekonstruktsioonid jne. Arvatakse, et esialgu toimusid kevadised – toshigoi-no-matsuri ja sügisesed – niiname-no-matsuri pidustused just küünide juures. Teisalt – juba iidsest ajast piirati kami’de jaoks mõeldud kohad kaljudega. Inimene mõtles ruumile, kus kami’del oleks meeldiv olla, kuid ei püüdnud luua nende kujutisi.
Ruum jaapani arhitektuuris on loodus ise, isegi siis, kui ehitatakse piire sise- ja välisruumi vahele.
Kenzo Tange on öelnud: “Ise väljendab jaapanlaste tõelist olemust. Tema vormi ja kujunemise uurimine tähendab jaapani kultuuri aluste uurimist.”
Arvatakse, et shinto pühamuid hakati ehitama budistlike templite eeskujul, sest enne seda, kui algas tihedam suhtlemine mandriga, loeti kami’sid nii tihedalt seotuks loodusega, et hoone ehitamine näis ebaloomulik.

Eelmine  Järgmine