IV Nara 710 – 794.a.

                                                                                           Eelmine  Järgmine
710. aastal hakati ehitama Hiina Chanangi linna eeskujul Nara linna, tolleaegse nimega Heijo, mille põhjapoolesse külge rajati keisripalee.
8. sajandil oli Jaapanis 8 budistlikku sekti, mis eksisteerisid rahulikult koos. Religiooni vajati tolla Yamato riigi tsentraliseeritud võimu tugevdamiseks. Budismi isiksuse probleem jaapanlasi eriti ei huvitanud, see kuulus rohkem poliitika juurde. Templid olid riigi omandis ja vaimulikud praktiliselt riigi ametnikud. Muidugi tundsid üksikud mungad, kes olid Hiinas käinud, ka budismi filosoofilist külge, kuid enamasti piirdus asi hiinakeelsete budistlike suutrate ümber kirjutamisega oma hingeõnnistuse tagamiseks. Siiski jõudis just koos budismiga Jaapanisse kõrge kultuur ja hästi organiseeritud riigi valitsemine.
712.a. ilmus “Kojiki” (vanade asjade üleskirjutus), mille autor oli Yasumaro, kes kirjutas jaapanikeelsed legendid ja laulud üles, kasutades hiina hieroglüüfe foneetiliste märkidena.
720.a. ilmunud “Nihonshoki” – jaapani ajalugu on kirjutatud väga heas hiina keeles, ning annab tunnistust ka hiina kirjanduse ja poeesia tundmisest.

Kuigi seadused kaotasid sugukondliku süsteemi, säilus see tegelikkuses ikkagi. Ametite jagamisel arvestati suguvõsa tähtsust, kuid oli võimalus tõusta esile ka lihtrahva hulgast, kui paistsid silma mingi erilise oskusega ja leidsid endale soosija.. Kogu rahvas jagunes kolmeks: 1) kuge – õukonna ametnikud, 2) ryomin – hea rahvas st. töötav talupoeg ja käsitööline ja 3) semmin – alatu rahvas (väike osa).
Ehkki seaduse järgi oli ette nähtud, et naine tuleb mehe majja – yomeiri, säilus siiski ka vana komme – tsumadoi, mille puhul mees külastas naist ja lapsed kasvasid ema juures. Mehe ja naise suhetes säilus vabadus, naine oli sõltumatu, suhete aluseks oli loomulik tunne.
Kunstiajaloos nimetatakse 8-10 sajandit Ida-Aasia renessansiks.
743.a. hakati Narasse ehitama Todaiji (Ida suur tempel) templit. Kondo hoone on maailma suurim puitehitis, mille esialgne kõrgus oli 50,6 m. 1780.a. rekonstrueeriti see 2/3 suuruses (plaanis 47x50 m, kõrgus 47m), millisena on säilunud tänase päevani. Todaiji on Kegoni sekti tempel, mille keskne pühak on Dainichi (Vairachona). Keisrikoda kuulus tollal ka selle sekti juurde. Templi kondos asub suur istuv Buddha pronksskulptuur Daibutsu, mille kõrgus on 16,19 m. Daibutsu kujus olevat püütud ühendada India Vairachona ja shinto Päikesejumalanna Amaterasu omadusi. Teda kujutatakse istuvana lootose õielehtedest pedestaalil, kuna ta on keskne kuju budistlike pühakute hulgas, nagu õie südamik lootose õiel. Kuju valamine 745.a. olevat õnnestunud alles kaheksandal katsel. 752.a. toimus tähtis sündmus, mil kujule maaliti silmad st. talle anti “elu”. Kokku olevat templi ehitusel töötanud ~8000 inimest.
Templite jaoks tehti spetsiaalseid katuskive, millel olid pühakute, taimede, loomade jne. kujutised.
Todaiji kondo on väga rikkaliku viimistlusega. Siiski äratab temli kompleksis tähelepanu märksa tagasihoidlikum hoone, nimelt  varakamber shosoin, mis on puhtalt jaapanipärane ehitus. Kuna selle mikrokliima on suurepärane, siis hoitakse seal keisrite aardeid sh. käsikirju ja kunstiesemeid.
Samal ajal ehitati templeid kõikjale, millest üks tuntumaid on Yakushiji. Siin asub kolm skulptuuri, mida loetakse Ida-Aasia skulptuuri meistriteoste hulka. Keskel istub Sho-Kannon, seisavad Nikko ja Kakko, kujud on väga realistlikud.
Samas asub veel üks Sho-Kannon, mis on hea näide tolle ajastu ettekujutusest inimkeha ilust.
Peale pronksi ja puidu tehti skulptuure veel kuivlaki tehnikas ja savist. Puit- ja kuivlakiskulptuurid värviti üle.
8. sajandil hakati viljelema ka skuptuurportreed. Vanim säilunud preester Ganjin’I skulptuur on valmistatud 763.a. ja asub Toshodaiji templis.
Asuka ja Nara ajast pärinevad ka gigaku etenduse juurde kuuluvad maskid.

769.a. hakati koostama suurt luuletuste kogumikku Manyoshu – kümmetuhat lehte, mis lõplikult sisaldas 4500 luuletust.

Tarbekunst.

Keisrikojale ja aristokraatiale tarbeesemete valmistamiseks loodi Naras hulgaliselt töökodasid. Nende eeskujul ilmusid hiljem samasugused töökojad ka provintsi.
Metallist ilustused ehitustel, peeglid, relvad – nende valmistamine nõudis valamise ja töötlemise täiustamist. Metallpeegleid kaunistati hõbe ja kuldlehest valmistatud asuurse mustriga.
Puidust valmistatud esemeid hakati kaunistama pärlmutri, hõbeda ja kullaga. Eriti hinnatud oli punane mandlipuu ja must persimon. Puidu pinda kaeti lakiga.
Hakati valmistama kuivlakist nõusid, mida kaunistati mitmel viisil, kuid tuntuim on maki-e tehnika, mil joonis kanti peale lakiga ja kaeti samas kullapuruga.
Nara perioodil hakati kasvatama rohkesti siidiusse. Riide valmistamine ja värvimine täiustus. Riidevärvimise meistreid saadeti ka provintsidesse, kust toodi pealinna prokaati ja värvitud siidi. Samal ajal kandis lihtrahvas linaseid riideid.
Siidi värvimise juures oli joonise kaandmiseks riidele mitmesuguseid viise: joonistamine, trafaret, mustri peale kleepimine, trükkimine puitplaadiga, millele oli muster graveeritud jne. Kõige keerulisemad mustrid tehti käsitsi. Mustrid olid tollal hiinapärased, sisaldades isegi pärsia elemente.

Eelmine  Järgmine