V Heian 794 – 1192.a.

                                                                                           Eelmine  Järgmine
794.a. kuulutas keiser Kanmu pealinnaks Heiani (praegune Kyoto). Keisrikoja üleviimise põhjuseks oli budausu vaimulike järjest suurenev võim Naras. Teiseks põhjuseks oli Fujiwara suguvõsa, kelle käes oli tegelik võim riigis. Keisrid tulid troonile pärimisõiguse alusel, kuid neid sunniti tihti juba alaealisena abielluma Fujiwara soost naistega. Kui keiser oli alaealina, valitses Fujiwara soost sessho – regent (valitseja asetäitja, kui see on alaealine või haige). Muul ajal  aga valitses samast soost kantsler – kanbaku. Heiani aega nimetatksegi tihti Fujiwara epohhiks Jaapani ajaloos.
805.a. tulid Hiinast tagasi Jaapanisse kaks õpetatud munka – Saicho ja Kukai.
Saichi (bud. nimega Dengyo-daishi) pani aluse Tendai sektile, Kukai (bud. Kobo-daishi) Shingon sektile. (Sekti mõiste siin erineb ristiusu omast. Budistlikud sektid eksisteerivad kõik rahulikult koos.). Selle kahe sekti doktriinid ei erinenud kuigi palju.
Kui varem oli budism riigi valitsemise teenistuses, siis nüüd püüti tugevdada vaimuliku iseseisvust.
Shingoni sekti peapühak on Dainichi-Nyorai (Vairachona). Õpetus on väga lihtne – iga inimene on potentsiaalne Buddha. Käituge korralikult, uskuge, palvetage ja kõik antakse teile, kui mitte selles, siis järgnevas elus kindlasti. Kui, kas või enne surma öelda 10 korda “Namu Amida Butsu” – “Halasta Buddha Amida!”, siis on Amida puhas maa ehk paradiis kindlustatud. Selle õpetuse aluseks oli sõna maagiline jõud ja lisaks keeruline ja salapärane kombetalitus templis. Sellist suunda budismis nimetatakse esoteeriliseks. Jaapanis leidis see kõlapinda nii aadli kui ka lihtrahva hulgas. Kohalikud shinto jumalad kuulutati mõne templi pühaku kehastuseks – gongen. Nii  hakkasid budistlikud pühakud ühte sulama shinto jumalatega.

894.a katkesid suhted Hiinaga, kuna seal ja ka Koreas olid alanud sisesõjad. Meresõit oli muutunud ohtlikuks, sest seal liikus palju piraate – hiinlasi, korealasi ja jaapanlasi.
Õukonna aadlit ei huvitanud eriti ei usu, filosoofia ega majanduse probleemid, vaid nad tegelesid kirjanduse ja kaunite kunstidega.
Maa kuulus mõisnikele – daimyo’dele ja talupegadele. Daimyo’d põlvnesid kas vanadest kuulsatest suguvõsadest või riigiametnikest, kes olid jäänud provintsi elama. Nende eesmärgiks oli oma shoen’i – mõisa laiendamine, kas vaesunud mõisnike või talupoegade arvel, kes jätsid tihti oma maavalduse maha ja läksid teenima rikka daimyo juurde, sest oma mõjuvõimu hoidmise ja kindlustamise huvides oli igalühel oma relvastatud kaitsevägi, mida tuntakse
bushi e. samuraide nime all.
939.a. ründas Taira ja Minamoto sõjavägi Heiani, et päästa keisrikoda Fujiwara suguvõsa mõju alt, kuid see ei õnnestunud.
1086.a vallutas Minamoto Yoshie riigi idaosa, keiser Shirakawa läks kloostrisse, et pääseda Fujiwarade mõju alt, valitsedes sedasi riiki 43 aastat. Sellist valitsemissüsteemi hakati nimetama insei’ks.
1156.a puhkes sõda keisrikoja ja Fujiwara’de vahel, milles samuraid toetasid keisrikoda.
1159.a algas sõda Taira (Hei-shi) ja Minamoto (Gen-ji) vahel, mis lõppes Taira Kyomori võiduga, kes kuulutati peaministriks ja valitses 13 aastat.
1175.a pandi alus Jodo sektile, mille õpetus sobis samuraidele ja lihtrahvale.
1180.a puhkes taas sõda Taira ja Minamoto vahel, mis lõppes viie aasta pärast Minamoto Yoritomo võiduga.

Kunst ja arhitektuur.

Heiani aega loetakse Jaapani kultuuri kuldseks ajastuks. Pealinna Heianisse viimine oli seotud ka esteetiliste kaalutlustega. Linn on kolmest küljest piiratud kaunite mägedega, kus on palju allikaid, mis loob suvel jaheda tunde, linn on avatud ainult lõunasse. Heiani plaan koostati samal põhimõttel nagu Nara – peatänav kulgeb põhjast lõunasse, keisripalee asub põhjas.
Heiani ajastu paistab silma suure hulga paleede ehitusega shinden-zukuri stiilis, mille näiteks on 794.a ehitatud keisripalee Kyoto-gosho. Kompleksi keskele on ehitatud peamine hoone, palee – shinden, mis ühendati galeriide kaudu teiste hoonetega. Hoone katust kannavad postidele toetuvad talad, välis- ja siseseinad on ehitatud lükandseina põhimõttel. Siseruume liigendavad sirmid, põrandad on kaetud õlgmattide – tatami’dega (1,82x0,01m).
Esialgu säilus templite ehituses sama stiil nagu Nara perioodil. Amida kultuse leviku tõttu ehitati palju templeid tema auks. Meie päevini on säilunud 1053.a ehitatud Fujiwara perekonna Byodoin templi Hoodo – Föniksi hall, kus asub Amida-Nyorai skulptuur.
Koos budismi levikuga jõudis Jaapanisse ka lillede ohverdamise komme Buddha altarile. Tuues ilusaid lilleohvreid lootsid inimesed tema kaitsele. Sellest kombest kujunes hiljem jaapani lillesedakunst –
ikebana
Maalikunst muutus tänu esoteerilise budismi levikule müstiliseks ja salapäraseks. Templitesse maaliti mandala’id – graafiliselt väljendatud Buddha õpetust. 808.a oli keisri õukonnas 2 maalimeistrit ja 10 selli. Palee sise- ja välisseintele ning siidist sirmidele maaliti stseene loodusest ja elust. Loomulikult oled need omaette kunstiteosed.
Budistlikud suutrad, mida kirjutati käsitsi ümber kaunistati ohtralt.
Kunstis kujutatakse ühelt poolt headust ja halastust – Buddha Amida, teiselt poolt hirmuäratavaid kujusid nagu Fudo-Myoo, kes kaitsevad budistlikku õpetust.
Kuni 9. sajandi lõpuni valitses maalikunstis kara-e – hiina stiil. Sealt edasi hakkas üha enam ilmnema jaapani omapära. Loomulikult soodustas seda ka suhete katkemine Hiinaga. Jaapani kultuurile on üldse omane haarata võõras kultuur ja seda läbi tunnetades kohandada oma maailmatunnetusele.
E-makimono ehk emaki – rullpilt oli jõudnud Jaapanisse juba 6. ajandil. See on paberile või või siidile maalitud pikk ja kitsas piltide ja teksti rida, mis on mähitud ühes otsas olevale puidust rullile, teises otsas on kate, mille tagumisel küljel on mõnikord tiitel ja pael rulli kinni sidumiseks. Rullpildi kõrgus on tavaliselt 30-38 cm ja pikkus 9-12 m. Tekst kulgeb paremalt vasakule, vaadeldav osa arvestatakse olevat 60 cm laiune riba, üks stseen, mis koosneb pildist ja seletavast tekstist, järgneb teisele. Rulli lõpus on maalija ja teksti autori nimi, ning kuupäev.
Esimeseks jaapani e-makimono’ks loetakse “E Inga Kyo emaki’t” – üleval pilt ja all tekst, mis oli mõeldud budismi propageerimiseks.
Praeguseni on säilinud umbes 200 e-makimono’t ca 600 rullil. Sisult jagunevad need: 1) religioossed – kujutavad budistlike preestrite elu, legende ja budistlikke suutraid; 2) dekoratiivsed – monogatarid (jutustused), biograafiad ja poeemid nagu näit. “Genji monogatari emaki”, “Ban Dainagon emaki” jne.
Tegelased on igasugusest seisusest, kujutatakse elu ja kombeid - söömist, joomist, reisimist, palverännakuid, bud. tseremooniaid jne. Näidatakse kuidas inimesed lähvad magama, näevad unenägusid, mida nad mõtlevad ärkvel olles jm. Näidatakse inimlikke tundeid – armastust, viha, vaenu, õnne jne. Seega on emaki tolle ajastu elu tundmaõppimiseks väga oluline.
Emaki on kas värviline või must-valge. Värvilise emaki puhul tehti esialgu eskiis, vajalikud kohad kaeti värvi pigmendiga, mitmekordselt kattes saadi erinev värvi intensiivsus. Lõpuks joonistati tuššiga piirjooned. Sellist stiili nimetatakse tsukuri-e. Näit. “Genji monogatari emaki”.
Must-valge - hakubyo emaki puhul on oluline joon, mis on hoogne, joone jämedus muutub sujuvalt. Näit. “Makura-no-soshi-emaki
Kuigi rullpildi vorm on võetud Hiinast, on teostus omanäoline jaapani maalikunst, mida nimetatakse yamato-e, milles kasutatakse tugevate põhivärvuste asemel pehmeid pooltoone. Selle stiili viljelejate hulgas oli üsna palju Fujiwara perekonnast pärit kunstnikke.
E-makimono’s käisitatakse perspektiivi vabalt. Peategelane joonistatakse kõige suuremalt, ükskõik kus ta asub. Tihti kasutatakse omapärast võtet, kus ruumil on katus pealt võetud, et tegevus oleks nähtav.
Heiani ajastu lõpuks oli e-makimono saavutanud tohutu populaarsuse.

Tarbekunstiesemed muutusid Heiani perioodil üha luksuslikumaks. Ornament muutus jaapanipäraseks, värvi ja mustri valikul hinnati kergust ja mõningast kurbuse varjundit. Kõige enam arenes lakkehistöö. Aristokraadid kasutasid musta ja punase lakiga kaetud piaale, kandikuid, taldrikuid.
Riidemustrid läksid lihtsamaks, mustri asemel kasutati mõnikord ainult perekonna vappi, kuid riidemood läks rikkalikumaks, langedes suursuguste volangidena. Mida jõukam persoon, seda rohkem riietusesemeid üksteise peal kanti.

Kirjandus.

Manyoshu” (760-820.a) sisaldas umbes 4500 luuletust paljudelt 7. ja 8. sajandi luuletajatelt. Juba tolle aja luuletuste värsimõõduks oli 5 või 7 silpi. Iseloomulik on nendes luuletustes armastus- ja loodusluule omavaheline tihe side. Luuletasid nii mehed kui naised. Eriliselt populaarseks muutus viierealine tanka – 5-7-5-7-7 silpi. Autorid – Hitomaru, Akahito jt.
Antaloogia “Kokinwakashu” (905.a) – vanad ja uued luuletused – koostas Ki-no-Tsurayuki – poeet ja luuleteoreetik. Siin on avaldatud legendaarsete luuletajate Ariwara Narihiro ja Ono-no-Komachi luule, kes olid oma aja mehe ja naise ideaali kehastuseks. Luuletusi loodi mitmesuguste sündmuste puhuks, need olid läbi imbunud loodusearmastusest, sügavast aastaaegade tunnetusest. Põhiliseks žanriks jäi ikka tanka. Luuletamine kuulus hea kasvatuse juurde.
Taketori monogatari” (10. saj. I pool) esialne autor on teadmata. Jutustuse peategelaseks on Kaguya-hime – Kuuneitsi. Tegelased on muinasjutulised, kuid sündmustikule on antud realistlik motiveering. Teisejärgulised tegelased on väga realistlikud. Sajandite jooksul on jutustust korduvalt ümber kirjutatud ja muudetud, seega on tegemist kollektiivse loominguga. Iga peatükk lõpeb rahvaliku väljendi, vanasõna või kalambuuriga.
Ochikubo monogatari” (10.saj.II pool) on tuntud Tuhkatriinu loo jaapani variant. Autor on teadmata. Teos läheneb olustiku romaanile, milles kirjeldatakse tolle ajastu aristokraatide paleedes valitsevat luksuslikku elulaadi, kus armastati korraldada pidusid ja vaatemänge ning osaleda templites religioossetel rituaalidel. Suures aus oli luule ja muusika. Selle aja kuldne noorus teenis õukonna juures, kus põhiline tegevus oli pidutsemine ja armuintriigid. Aristokraatia rikkus põhines mõisatel, milles nad ise ei elanud.
Genji monogatari” (1004.a) autor on naine Murasaki Shikibu (978-1028.a). See suurromaan hõlmab kaasaegsesse jaapani keelde tooduna üle tuhande lehekülje ja kujutab keisrikoja elu umbes 75 aasta vältel. Sädelev printsi Genji, tema isa ja pojad – aristokraatia – oli nagu õhuke kile veel, kuhu ei jõudnud igapäevased mured, elati naudingule, “irogonomi” – armastuse kultus ja “
mono-no-aware” – asjade nukker veetlus olid moesõnad. Seltskonnas oli moes luule, muusika, tants, riietus, kalligraafia, maalimine, lõhnade koostamine. Heiani ajastu käitumisnormiks oli võime ja oskus reageerida esteetilisele signaalile ettenähtud viisil, käituda vastavalt normile.
Makura-no-soshi” (ca 1000.a) on Sei Shonagoni (960-1020.a) päevik – padjaalune märkmik. Autor oli keisrinna Sadako õuedaam aastatel 993-1000.a.
Selleks ajaks oli välja kujunenud kirjanduslik jaapani keel, stiili ja grammatika normid. Keel oli väljendusrikas ja emotsionaalne, võimaldades hästi edasi anda tundevarjundeid.
Hilisemal ajal räägitakse selle aja keelest kui klassikalisest, sest oli välja kujunenud silpkiri – iroha ehk gojuonji (50 märki, tegelkult küll 48). Kes lõi silpkirja? Arvatakse, et see oli Kobo-daishi, kuid selles küsimuses on eriarvamusi…
10-12. sajandil formeerus jaapani aiakunst, mille eelkäijaks olid Hiina aiad, mille juured jõuavad kaugesse minevikku, lähemalt
jaapani aedadest.

Eelmine  Järgmine