VII Muromachi 1333 – 1573.a.

                                                                                           Eelmine  Järgmine
1334.a taastati keisri võim.
1335.a hakkas Ashikaga klan keisrikojale vastupanu osutama.
1336.a oli keiser Godaigo sunnitud viima oma õukonna Yoshino’sse, Heianis aga asus troonile teine keisri perekonna liige Komyo, keda toetas Ashikaga klan. Tekkis kahevalitsus, Yoshino õukonda nimetati Lõuna-õukonnaks, teist aga Põhja-õukonnaks.
1338.a kuulutati Ashikaga Takauji shogun’iks.
1378.a viis Ashikaga Yoshimitsu oma residentsi Kyoto Muromachi linnaossa ja 1392.a sõlmiti Lõuna- ja Põhjaõukonna vahel rahu, kuid maal käis võitlus mõjukate daimyo’de vahel edasi.
1397.a lasi Yoshimitsu ehitada Heiani loode ossa Kitayama mäe jalamile elegantse Kinkakuji – Kuldse templi, mille ümber Muso Soseki kujundas aia. Templi katus kaeti kuldplaatidega, katusel troonob kuldne fööniks.
1401.a taastati sidemed Hiinaga.
1443.a suri Zeami Motokyo, kes pani aluse No-teatrile.
1467- 1477.a kestis Onin’I kodusõda, mis haaras kogu Jaapanit.
Hoolimata rahutustest, mis maal ikka toimusid, hakkas 8. Ashikaga soost shogun Yoshimasa 1483.a Heiani idapoolse mäe Higashiyama jalamile ehitama Ginkakuji’d – Hõbetemplit. Yoshimasa sai tuntuks kui Higashiyama-dono, sest ta ignoreeris rahutusi ja tegeles
teetseremoonia ja lillede seadmisega. Templi kompleksi ümbritseb imekaunis aed, milles iga kivi olevat toodud Jaapani erinevast osast.
1549. aastal saabus Kagoshima’sse jesuiit Francisko Xavier, kes hakkas levitama ristiusku.
1560. aastal ilmus areenile Oda Nobunaga (1534-1582.a), esimene kolmest mehest, kes hakkasid Jaapanit ühendama. Ta alustas sõda koduprovintsi Owari’d ümbritsevate daimyo’de vastu. Tema sõjaväega ühines noor ja vaene Toyotomi Hideyoshi (1537-1598) ja hiljem ka Tokugawa Ieyasu (1542-1616).
Esialgu toetas Oda Nobunaga viimast Ashikaga soost shogun’i Yoshiaki’t, kuid 1573.a kuulutas ta ennast shogun’iks, millega lõppes Muromachi bakufu.
Muromachi perioodil ulatus shoguni võim väga kitsale alale, ülejäänud osas oli iga daimyo - mõisnik oma shoen’is täielik peremees. Rikkad daimyo’d ehitasid kindluseid, mille ümber hakkasid hiljem kujunema linnad, kus arenes kaubandus ja käsitöö. Ka templid kujutasid omaette majapidamisi, tihti väga jõukaid.
Jaapanis ei ole esinenud orjapidamist. Tuntud vene japanoloog N.I.Konrad on öelnud: “Jaapanlane ei ole kunagi olnud isiklikult sõltuv, ei ole kunagi olnud ori ja seepärast tal puudub orja psühholoogia.” Jaapanlastel on väljend gekokujo – alamad on valitsejatest üle. Kuigi formaalne võim oli keskaegses Jaapanis shogun’i käes, ei arvestanud kohalikud daimyo’d sellega eriti. Daimyo sõltus rohkem oma vasallidest, kelle toetusest sõltus tema heaolu. Vasallide heaolu sõltus omakorda talupoegadest, kes ei olnud pärisorjad ja kui nad ei olnud oma peremehega rahul, hakksid kohe vastu või läksid parema peremehe juurde. Seepärast olid talupoegade mässud üsna tavalised ja sealjuures hästi organiseeritud ja teadlikud oma nõudmistes. Selline süsteem nõudis väga täpsete seaduste kehtestamist ja neist kinnipidamist.

Arhitektuur.

Endiselt jätkus templite ehitus, kuid zenbudistlik tempel erines varasematest hoonete paigutuse poolest plaanis, nimelt jälgiti ranget sümmeetriat.
Ilmalikke ehitusi hakati ehitana shoin-zukuri (kabineti) stiilis. Kui senini oli konstruktsioon avatud, siis nüüd ilmnes tendents seda varjata. Ruum muutus karbikujuliseks ja suletuks. Puudusid hooneid ühendavad galeriid, vaid ruumid külgnesid üksteisele. Tube kaunistas kodune altar – tokonoma, seintesse ehitatud kapid ja riiulid. Tokonoma’sse riputati rullpilt - kakemono, asetati mõni kunstiese või viirukinõu, küünlajalg ja vaas lilledega.
Selle ajastu aed koosnes ainult kõige olulisematest elementidest. Vanem säilunud aed on omapärane samblaaed Saiho-ji (1337.a). Tuntumad on veel Ryoanji (1450.a) ja Daisen-in (1509.a).

Tarbekunst.

Samuraide ajastu oli vastandlik Heiani aristokraatlikule. Ilmus jõu ja mehelikkuse kultus, zen – õpetus inimese valgustatusest, tõe otsimisest.
Tarbekunst sellel ajastul jagunes teravalt kaheks, üks, mis vastas aristokraatia luksuslikule maitsele, teine samuraide rangele ja lihtsale nõudmisele. Samuraide varustuse hulka kuulusid mõõgad, kiivrid, turvised jne., seetõttu arenes eriti metallehistöö.
Teetseremoonia levimine soodustas eriti keraamika arengut. Potsepatöö keskuseks kujunes Seto, mille tooted paistsid silma vormi täiuslikkuse ja glasuuri kvaliteedi poolest. Oli vaja konkureerida Hiinast sissetoodavate portselanist nõudega.

Maalikunst.

Alalised sõjad sundisid inimesi mõtisklema elu ja surma üle, oma palvetes nad lootsid jõuda Amida paradiisi, sellest ka piltide teema – paradiis ja põrgu. Jätkus ka e-makimono ja yamato-e stiil. Kuid eredad mahlakad värvused asendusid pleekinutega, kontuurjooned muutusid jäigaks ja tugevaks, puudus elamuslikkus.
Hiinast toodi sisse palju tuššimaale – suibolu-ga e. sumi-e. Sel ajal viljeldi Hiinas loodusmaale, mida nimetati sansui-ga (mäed-veed) ja kacho-ga (lilled ja linnud). Tuššimaal levis Jaapanis kiiresti, sest zenbudismist haaratud samuraidele sobis see suund maalikunstis. Suurimaks selle aja kunstnikuks peetakse Sesshu’d (1420-1506.a), kes oli zenmunk. Tema maalistiili nimetatkse haboku-ga – lahja ja tugeva tušši kontrast. Tema kaasaegsed olid Sesson, Tohoku jt.
Samal ajal tegutses Kano koolkond, mille rajas Kano Masanobu (1434-1530.a), kes ühendas suiboku-ga yamato-e-ga ja taotles dekoratiivsust. See tendets ilmnes eriti tema poja Kano Motonobu (1476-1559.a) töödes, kes oli muuseas Ashikaga õukonna kunstnik. Hakati viljelema žanrimaali, kus kujutatakse samuraisid ja lihtsaid inimesi nende igapäevaste askelduste ja pidustuste juures.
Kahevalitsuse ajal oli Lõuna-õukonna maalikunsti töökoja eesotsas Fujiwara Yukimitsu, kelle poeg määrati Tosa valitsejaks. Seetõttu hakati tema juhitud töökojas viljeldud stiili nimetama Tosa koolkonnaks, mida iseloomustasid reaalse elu motiividel loodud e-makimono.
Ashikaga Yoshimitsu pani aluse “Tanabata-hana-awase” lilleseade konkursile, kus vastavalt aastaajale anti teema. Lilled ohverdati esialgu kahele tähele – Kengyu (Altair) ja Shokujo (Vega), hiljem muutus see iga-aastaseks lillede festivaliks.
15-16.sajandil kujunes välja esimene ikebana stiil rikka e. tatebana (seisvad lilled). Sel ajal muutus suhtumine lilledesse nende passiivsest imetlemisest aktiivseks seadmiseks st. kunstiks.

Eelmine  Järgmine