Tuntakse kolme Buddha õpetuse vormi: hinajaana, mahajaana ja tantrism.
Hinajaana õpetuses on kesksel kohal “neli üllast tõde”. 1) Kõik tingitu on kannatus: sünd, vananemine, haigus, ühendus ebameeldivaga, lahusolek meeldivast, soovide täitmata jäämine. 2) Kannatuse põhjuseks on ihad, mis toovad kaasa üha uued taassünnid; selleks on soovid ja kired, mis otsivad rahuldust siin ja praegu, selleks on naudinguiha,, olemisiha, võimuiha. 3) Kannatust on võimalik kaotada, selleks tuleb ihale lõpp teha, nii et poleks enam ei kirgi ega soove. 4) Kannatuse kaotamiseni viib kaheksastmeline tee: õiged vaated, õige kavatsus, õige kõne, õige käitumine, õige eluviis, õige püüdlus, õige tähelepanu ja õige kontsentratsioon.
Kannatus budismis pole mitte ainult psühholoogiline vaid ka ontoloogiline st. kannatus on olemas juba objektiivselt, inimesest sõltumata, selles olemisvormis, mida budistid nimetavad sansaaraks. Sansaara vastandmõisteks on nirvaana, kus kannatus puudub. Nirvaana saavutamine tähendab kannatuse kadumist. Sansaara ei tähenda füüsilist maailma, vaid ta on psühho-ontoloogiline maailm, termin inimese jaoks, kes püüdleb nirvaana poole ja tähenduseta kõigile teistele. Sansaara allub nn. karma seadusele, mille kohaselt iga sooritatud tegu – ka mõtteline ja sõnaline kannab vastavat vilja. Nii toovad head teod kaasa sündimise paremas, halvad teod halvemas sfääris. See tähendab, kui inimene käitub antud elus väga halvasti siis ta võib uuesti sündida loomana, igavesti näljase preta’na või kannatustes vaevleva allmaailma elanikuna. Üheski sfääris ei ole elu lõpmata pikk, pidev ringkäik jätkub seni, kuni olend saavutab nirvaana. Kuid nirvaanasse saab minna üksnes inimene, seepärast on budismis inimesel eriline tähendus. Inimese seisundit loetakse väga väärtuslikuks ja raskesti saavutatavaks.
Kannatuse kõrval iseloomustab sansaarat pidev muutumine, ebapüsivus ning kindla püssiva substantsi ja hinge puudumine. Kogu oleva aluseks on omalaadsete psühho-füüsiliste elementide – dharmade vool. Pidevas ergaasstuusseisundis olevad dharmad liiguvad minevikust tulevikku, kord ühinedes keerukateks kompleksideks – olenditeks ja esemeteks, kord üksteisest eemaldudes. Surm tähendab dharmade koost lagunemist, eostamine – uue kompleksi kujunemise algust. Mingit muutumatut hinge, mis surma järel kehast lahkub, pole budistide arvates olemas. See tähendab, et nad ei tunnista hinge surematust. Nirvaana on seisund, kus dharmad on saavutanud rahu ning seda saab kogeda ainult inimene. Ometi ei tähenda nirvaana mitteolemist. See on seisund, mille kirjeldamiseks ei piisa vastandterminitest olemine ja mitteolemine. Nirvaana katkestab ümbersündide ahela – see on kustumine, rahunemine.
Hinajaana rõhutab ligimesearmastust, sallivust, kõikide võrdsust kannatustes ja õigust neist vabaneda.
Budism sisaldab endas nende usundite tõekspidamisi, mis olid Indias enne Buddha sündi – brahmanism, induism, shivaism, vishnuism. Budistide arvates enne nirvaanasse minekut elas Buddha üle pika ümbersündide ahela, kuid oli esimene, kes saavutas nirvaana.
Mahajaana ja tantrismi
tekkimise kohta on mitu versiooni. Üks seletus on selline, et hinajaana eesmärgiks on üksikisiku enese tahtega nirvaana saavutamine. Mahajaanat aga olevat Buddha õpetanud kaastundliku südamega õpilastele, kelle ideaaliks oli bodhisattva, inimene, kes olles saavutanud nirvaana, ei lähe sinna vaid valib taas ümbersündide tee, et aidata endast nõrgemaid nirvaanasse. Seetõttu nimetatakse hinajaanat kitsaks teeks (väike ratas), mahajaanat laiaks teek (suur ratas).
Teise seisukoha järgi tekkis mahajaana hiljem, alles 1. sajandil AD, sest metafüüsiline Buddha õpetus oli lihtrahvale arusaamatu. Rahvale on vaja jumalaid. Miks ei võiks siis Buddha olla jumal? Hakati looma Buddha kujusid ja rajama templeid. Buddha kõrvale ilmusid brahmaanide jumalad (hiljem teiste rahvaste jumalad, kuhu budism jõudis) – tohutu hulk jumalaid, nende kõrval veel bodhisattvade kujud. Ka nirvaana mõiste osutus üsna arusaamtuks, seega asendati see kõigile arusaadava mõistega paradiis. Kui nirvaana tähendas rahu, siis paradiis tähendas õndsust neile, kes õigesti elavad maa peal. Kui on paradiis, siis peab olema ka põrgu, et inimesi pahadest tegudest eemale hoida. Mis sellest, et Buddha õpetuses ei ole juttu paradiisist ega põrgust. Sellisel moel oli budism vastuvõetav ka kõige mahajäänumatele rahvastele Aasias.
Hinajaana – kitsas tee, mis enesekontrolli ja meditatsiooniga võimaldab väljuda sansaarast, ümbersündide ahelast, on kättesaadav vaid vähestele. Mahajaana – lai tee sisendab rahvale usku, et budade ja bodisattvade abiga jõutakse paradiisi.
Mahajaana teenistuses on kogu budistlik kunst.
Tantrism e. vadzrajaana tekkis teadlaste arvates alles 5.-6. sajandil AD. Tantrismi olemuse kohta on vaid mitmesuguseid oletusi, sest tantristlik kirjandus on tabu ja rituaalidele ei ole õnnestunud kellelgi kõrvalisel pääseda