Jaapanis peetakse üheks ikebana alusepanijaks prints Shōtoku Taishi’t, innukat budisti ja reformaatorit, kelle valitsemise ajal 6. sajandil hakkasid arenema kultuurisidemeid Hiinaga. Templitest said koolid, kus õpetati hiina klassikalist kirjandust, kalligraafiat ja maalimist. Aadlikke saadeti Hiinasse budistlikku filosoofiat õppima. Nende hulgas käis Hiinas ka keisri perekonnast pärit Ono-no-Imoko, kellest sai hiljem Kyōtō’s asuva Rokkakudō templi järelevaataja. Pärimuse järgi tehti esimesed lilleseaded Buddha altarile – kuge – nimelt seal. Kuna tempel asus tiigi ääres, siis hakati Ono-no Imoko’t nimetama mungaks, kes elab tiigi ääres – ike-no bō. Seda nime – Ikenobō – kannab ka praegune vanim ikebana koolkond, mille keskus asub samas kohas ja koolkonna juht – iemoto – on ühtlasi selle zenbudistliku templi peavaimulik.
Ono-no Imoko budistlik nimi oli Senmo, ja tema nime esimene silp Sen on kõigi tema järgnevate põlvkondade meeste eesnime esimene silp. Näiteks, praeguse Ikenobō koolkonna juhi eesnimi on Sen’ei.