Konfutsionismi põhiprintsiip on humanism (ren), mis on ühteaegu nii kõlbelise täiustamise allikas kui ka eesmärk. Humaansus realiseerub sotsiaalses reklemendis, etiketis (li). Humaansusele lisanduvad õiglus ja kohusetunne (yi), siirus ja truudus (xin). Iga ühiskonna liige peab täitma temale kohast funktsiooni – valitseja peab oskama valitseda jne. Õiguse teisi valitseda annab võime alluvaid õnnelikuks teha. Ühiskonda käsitletakse suure perekonnana, kus igal ühel on oma koht. Hiina riigiusundiks tunnistati 2. sajandil eKr ja kehtis kuni 20 sajandini.
Kong-Fuzi (Confucius) sündis Lu riigis vaesunud aadli perekonnas. Tuginedes vanahiina filosoofiale (Yijing) ja traditsioonidele püüdis luua kõikehõlmavaid inimeste kooselu ja riigivalitsemise vorme. Pettunud Lu vürstides lahkus koos õpilastega kodukohast ja otsis mööda Hiinat valitsejat, kes võimaldaks tal oma ideid ellu viia. 484. aastal eKr naasis oma kodukohta ja lõi seal oma kooli, kuid oma elu ajal ta tunnustust ei leidnud.
Peale hilisemat konfutsionismi võidukäiku tunnistati ta pühakuks ja austati kui pooljumalat. Tema õpetust hakkasid valitsejad kasutama tendentslikult, öeldes, et kes kord valitsema on paandud, sel on õigus valitseda ja nõuda orjalikku sõnakuulelikkust, unustades Kong-Fuzi nõude, et valitsema peab see, kellel on selleks kõige paremad eeldused – kes on kõige targem ja kõige parem.