Ikebana edaspidisele arengule avaldas suurt mõju 1868. aastal toimunud Meiji restauratsioon (lõpetamata kodanlik revolutsioon Jaapanis), millele järgnesid suured muutused ühiskonnas. Feodaalne samuraide seisus – bushi – kaotas oma sissetuleku. Ikebana meistrid, kes olid valdavalt rikaste samurai perekondade teenistuses, kaotasid oma materiaalse toe. Suhete tihenemise tõttu Läänega, haaras nii jaapani kunsti kui ka kirjandust vesternismihoog. See periood taunis kõike vana: ikebana- ja teetseremooniakoolkonnad, kes pidasid kinni vanadest traditsioonidest, said ägeda kriitika osaliseks.
1887. aastaks vesternism rauges, ikebana ja teetseremoonia elustusid, neist hakati rääkima kui jaapani kultuuri unikaalsetest esteetilistest nähtustest.
Siiski andis see aeg tõuke uuteks otsinguteks ikebanas.
Vaesest perekonnast pärinev Ohara Unshin, kes esialgu tegutses skulptorina, sattus literaatide ringkonda, kus oli kombeks tegelda ka ikebanaga. Talle meeldis lihtsalt lilli vaasi panna ja tihti kasutas ta selleks laia madalat vaasi. 1897.a. korraldas ta Ōsakas näituse, kus pani välja 30 seadet laias madalas anumas, seda uut stiili hakati nimetama – moribana – kuhjatud lilled. Taimmaterjali hoidmiseks kasutas ta kenzani – rasket roostevabast materjalist valmistatud, teravate nõeltega varustatud lillehoidjat. See suhteliselt vaba ja loomulik lillede seadmise viis leidis suurt poolehoidu rahva hulgas. Sellega oli uus, Ohara koolkond rajatud.
Uus stiil leidis esialgu traditsiooniliste koolkondade vastuseisu, kuid Jaapani üldsus võttis uudse, värviküllase ja kergemini õpitava lillede seadmise viisi meeleldi omaks. Moribana stiil võlub oma loodusliku lihtsusega. Suurt tähelepanu pööratakse selle juures anuma, taimede ja ruumi värviharmooniale. Kaasajal on moribana stiil lülitatud kõigi koolkondade õppekavadesse ja õpetamist alustatakse nimelt sellest kui kõige lihtsamast.