1. Ikebana juured ja kujunemine Heiani ajastul (794-1185)

Jaapan paikneb mitut kliimavööndit läbival saarestikul, mille loodus on aastaaegade vaheldumises väga rikkalik ja kaunis. On üsna loomulik, et jaapanlaste kauged esivanemad oskasid lugu pidada looduse ilust ja tundsid sügavat poolehoidu taimede vastu.
Jaapani vanimas kroonikas Nihon shoki (kirjutatud 720. aastal) on kirjas: “Kõik taimed saavad kõnelda,” millega tahetakse öelda, et puud ja lilled räägivad samas keeles nagu inimesed. Inimese ja looduse vahelisest suhtlemisest ning puude õitsemise ja õite langemise imest räägivad ka nimed, mida jaapanlased on andnud oma jumalatele, nagu näiteks Kono-hana-saku-ya-hime (Õitsvate puude printsess) ja Kono-hana-chiru-hime (Langevate õite printsess).
Ikebana algus on seotud shintō e. shintoismiga.
Muistsed jaapanlased jumalikustasid kogu looduse: nad kujutlesid, et jumalad elavad puudes, kivides, lilledes, isegi tuules ja maas, et jumalad ei ole paiksed, vaid rändavad ühest kohast teise. Selle tõttu ei ehitatud shintō jumalate jaoks templeidki enne, kui budistlikud templid selleks eeskuju hakkasid andma. Inimesed ei käinud palverännakuil pühades paikades, vaid kutsusid ringi rändavaid jumalaid enda juurde, kui selleks tekkis vajadus. Sel puhul korraldati eriline tseremoonia – kami-mukae (jumalate vastuvõtt), kus jumalate tähelepanu äratamiseks tehti nähtavale kohale, kõrgendikule või mäele, igihaljast puust või pambusest kõrge seade yorishiro – koht, kuhu jumalad võisid end ajutiselt majutada. Seade kaunistamiseks kasutati õitsvaid oks või lilli.
Selles pühalikus jumalate kutsumise rituaalis peitub alge, millest lähtub kogu hilisem jaapani ikebana.
Isegi praegu on veel kohati kombeks teha aastavahetuseks oma kodu sissepääsu juurde seade – kadomatsu, mis ei ole sisuliselt midagi muud kui yorishiro uusaasta jumalate kutsumiseks. Sama tähendus on ka männipuul, mis on maalitud No-teatris lava taustale.
Pühaduse tunne ikebana olemuses ei tulene ainult shintō traditsioonist, vaid ka budismi mõjust. Budism jõudis Jaapanisse Hiinast 6. sajandil. Shintō uskumuse tõttu, kus oli yaoyorozu-no kami – lugematu hulk jumalaid, sai võimalikuks täiesti erineva vaimsusega budismi vastuvõtmine ilma mingi vastuseisuta ja ajajooksul selle assimilleerimine olemasolevasse usundisse.
Kokkupuude Hiina kultuuriga muutis jaapanlaste mõtteviisi. Shintō uskumuse järgi olid jumalad kujuta ja koduta, välja arvatud siis, kui neid kutsuti sisenema yorishirosse, kust nad pärast rituaali läksid tagasi loodusesse. Kuid uues usundis, budismis, olid käega katsutavad kujud, mis paiknesid erilistes hoonetes – templites. Budistlikud mungad suhtlesid nendega iga päev, aasta läbi.
Budismi mõju ikebana arengule tuleneb Buddha altarile lillede ohverdamise kombest, mis on pärit Indiast, kus mälestusteenistuse oluline osa oli pühalik lille kroonlehtede puistamine Budha altarile – sange. Altarile asetati ka kaelaskantavaid lillevanikuid – keman, mis olid valmistatud ainult lilleõitest. Kui budism levis Hiinasse, siis hakati seal lilli, peamiselt lootoseid, mille varred olid hästi lühikeseks lõigatud, asetama altarile madalasse nõusse.
Budistliku templi arhitektuuril oli samuti suur mõju ikebana arengule. Shintō jumalad olid loodusega ühtsed, ega vajanud kaitset. Yorishiro, nende ajutine eluase, seati üles loodusesse ja eemaldati, kui tseremoonia oli möödas. Budismi puhul aga, vastupidi, toimus lillede ohverdamine templis. Selle tõttu kandus budismi levimisega lillede seadmine vabast loodusest ruumi.
Budismi pooldajad esialgu üksnes jälgisid Hiina eeskuju, kuid Heiani ajastul, mil budism juurdus jaapanlaste igapäevasesse ellu, toimus üleminek hiina kultuuri otsesest jäljendamisest selle kohandamisele jaapani elulaadile. Ka lillede ohverdamine – kuge – muutus jaapanipäraseks. Rõhk kandus lille kroonlehtede värvuselt ja lõhnalt kogu lillele – vars, lehed ja õis hakkas sümboliseerima taeva ja maa ühtsust.
Heiani ajastu väljapaistvas romaanis “Genji monogatari” kirjeldatakse kõrgeid lilli hõbedases vaasis, mis tõusevad vaasi suust otse üles. See tähendab, et aegamööda oli shintō yorishiro seisev vorm üle kandunud lillede ohverdamisele Buddha altaril.
Budistlikud templid ehitati Jaapanis Hiina templite eeskujul, kuid aristokraatide paleede ehitamisel kohandati need jaapanlaste maitsele. Seda ehitusstiili hakati nimetama shinden-zukuri – palee stiil, mille juurde kuulus ka avar aed. Heiani ajastul kirjutatud romaanidest võib leida külaliste vastuvõtuks õitsvate okste ja lilledega kaunistatud ruumide kirjeldusi. Lilled olid muutunud ohvriannist imetlusobjektis.
Keisrikoja õuedaam Sei Shōnagon on kirjutanud oma romaanis “Makura-no-soshi”: “Veranda äärel seisis suur seladonvaas, täis õitsvaid kirsioksi, mõned neist kuus jalga pikad, ning õiekobaraid täis".
Kui ruumide kaunistamise komme laienes, hakati rohkem tähelepanu pöörama detailidele, vaasi ja taimede omavahelisele kooskõlale ning sobivusele ruumiga, kuhu see asetati. Samal ajal kasutati lillemotiive sageli luules, kirjanduses ja maalikunstis. Inimeste huvi lillede vastu süvenes.
Lilled muutusid õukonna ajaviiteks – aristokraadid kaunistasid oma juukseid ja peakatteid looduslike lilledega. Lilli hakati kasutama ka seltskondlikus mängus “mono-awase” – paarilise leidmine, ning sel juhul nimetati mängu “hana-awase” – lillele paarilise leidmine. Selles mängus jagati osavõtjad kahte võistkonda, mis rivistusid kahte viirgu üksteise vastas. Igaüks oli loodusest kaasa võtnud lille või oksa, millele otsis paarilist. Selliseid võistlusi korraldati aasta läbi ning see äratas huvi looduse vastu: inimesed õppisid hindama erinevate aastaaegade ilu, hakkasid tunnetama aastaaegade erinevaid meeleolusid.
Heiani ajastu ilu ideaal miyabi – luksus ja elegants – tulenes õukonna aristokraatia peentest jõudeaja veetmise viisidest, millele viitab ka sõna esimene pool miya, mis tähendab keisri paleed, bi tähendab ilu.
Kuid miyabi esteetika sisaldab ka mööduvuse, muutlikkuse ja kaduvuse mõistet. Vaadeldes rõõmsalt täies õies kirsipuu ilu, võib inimene samal ajal mõelda nukralt sellele, et need õied langevad peagi maha ja närtsivad. Rõõm ja kurbus on inimese südames teineteise kõrval. See teadmine vastandite olemasolust – liigne luksus ja rahulik lihtsus, liikumine ja paigalseis, elu ja surm –ongi jaapani esteetika silmapaistvam tunnus.
Jaapanlaste mõtteviisi iseloomustab paratamatuse tunnetamine: loodus ei ole midagi sellist, millega võidelda või mida vallutada, vaid mille sees ja millega koos tuleb elada. Jaapanlaste arvates on lilledel peale välise ilu olemas ka hing. Nad usuvad, et kõigil elavatel olevustel, ka taimedel on tunded nagu inimestel, nad on ajutised elu avaldused, sest neil on oma osa saatuse poolt ettemääratud ümbersündide ahelas. Jaapani traditsiooniline kunst on sündinud soovist tungida kõigi looduse osade hingeni, ühineda sellega.