3. Nageire kujunemine Momoyama ajastul (1568-1600)

Muromachi ajastut iseloomustavad shinden-zukuri stiilis ehitatud suursugused paleed ja shoin-zukuri stiilis lossid, mille vastuvõturuumid olid rikkalikult kaunistatud hiina kunsti ja piduliku tatebana seadega. Kuid samal ajal hakkas arhitektuuris ja kunstis esile kerkima äärmiselt range, lihtne ja looduslähedane sōan-zukuri stiil, mida esindas väike teemajake ja teetseremoonia wabi vorm. Uuele suunale pani aluse Murata Jukō (1423-1502).
Sõna sōan esimene silp sō tähendab heina, see tuleneb eraku mägionnist, mis punuti kuivanud heinast ja oli ainult ajutine eluase.
Sellisesse lihtsasse ja väiksesse ruumi nagu teemajake ei sobinud uhke ja rikkalik tatebana stiil, vaid vaba lillede seadmise vorm nageire – sissevisatud lilled –, mille puhul lihtsad lilled loodusest pandi jämedalt töödeldud keraamilisse vaasi (Bizeni või Shigaraki keraamika) või kodusesse punutud korvi. See oli uudne ja kergesti teostatav lillede seadmise viis..
Kui tatebana on oma iseloomult avalik ja ametlik, siis nageire on intiimne ja isiklik. Vastupidi tatebana'le ei ole nageire's rangeid eeskirju; inimese loomulik vastukaja teda ümbritsevale ainulaadsele loodusele määrab seade vormi, samuti ka vaasi ja lillede valiku. Nageire võimaldas lihtsaid looduslikke lilli seada üksnes enda rõõmuks ja kodu kaunistamiseks.
Nageire kehastas wabi tee olemust ja väljendas selle ranget ja lihtsat esteetikat.
Ega varemgi ei tehtud tatebana stiili alati ametlikeks sündmusteks, vaid mõnikord ka igapäevaseks nautimiseks. Samuti ei tehtud nageire't ainult igapäevaseks kodu kaunistamiseks, vaid mõnikord ka mõne erilise sündmuse jaoks. Vastuvõtu ruumi tokonoma'sse asetati kahekordne alus, mille peale asetati viirukinõu ja alumisele riiulile nageire. Sellist seadet hakati hiljem nimetama shoku-shita no hana (lilled viiruki all). Nageire, mis asetati väikse lihtsa teemajakese tokonoma'sse, pärineski sellest viirukialusest seadest, mis vihjab tõsiasjale, et nageire ei olnud tatebana'ga samaväärne, vaid alam. Suhtumine muutus Momoyama ajastul, mil Sen-no Rikyū (1522-1591.a) viis täiuslikkuseni wabi stiilis teetseremoonia ja väärtustas nageire stiili.

Ta lähtus zenbudislikust filosoofiast ja pani aluse esteetilisele ideaalile, mille järgi ühe lillega võib kujutada kogu universumit. See oli pöördepunkt lilleseade ajaloos.
Ikebana arengu seisukohalt on oluline teada, milliseid lilli ja vaase kumbki stiil kasutas ja miks? Kuna tatebana stiili on jäänud tugevaid jälgi muistsest pühast eellasest – yorishiro'st, siis alustatakse selle tegemist keskmisest püstisest oksast, vaimsest keskpunktist, mida nimetatakse shin'iks.

Ikenobō Sen'ei nageire 1971.a.

See oks peab olema korralikult vaasi kinnitatud. Aja jooksul on kasutatud mitmesuguseid kinnitusviise, millistest enam levinud on komiwara – kimpuseotud õled, mis on vaasi järgi parajaks lõigatud.

Nageire puhul, vastupidi, on lilled nagu juhuslikult vaasi visatud, nad ei ole vaasi “ankurdatud”, vaid on vabad igasugusest kunstlikust kinnitusest. Oks pannakse õigesse asendisse selle painutamisega vaasi sees, või asetatakse toetamiseks vaasi suudmesse teine oks. Nii nagu sōan oli ajutine eluase, nii on ka see toetus ajutine.
Tatebana vaasid on pronksist, ning seetõttu kohased lillede ohverdamisel. Nageire puhul aga valitakse vaas oma maitse järgi keraamiliste, pambus- või punutud nõude hulgast. Nageire traditsioon näeb rohkem ilu igapäevastes nõudes, mis on valmistatud hoopis teiseks otstarbeks, kui spetsiaalsetes lillevaasides.
Seade vorm on ka täiesti erinev. Tatebana's seatakse ülejäänud oksad shin'i ümber taotledes tasakaalu ja täiuslikkust. Nageire taotleb zenbudistliku esteetika mõjul aga assümmetriat, millegi puudumist, lõpetamatust. Zen'i traditsiooni järgi on tegevuse kulg tähtsam kui lõpptulemus, sümmeetria ja tasakaal on aga lõpetatus. Sellepärast loetakse kordaläinud nageire'ks seadet, milles oksad suunduvad ühele või teisele poole ja omavad lõpetamatuse pinget.
Tatebana, millega tahetakse kujutada igavesti muutuva looduse ilu, tsentrisse asetatakse igihaljas mänd või seeder, mida kõik jaapanlased tunnevad kui igaviku sümboleid. Nende ümber seatakse aastaajale vastavaid taimi.
Nageire, millega väljendatakse enda nägemust looduses toimuvast, eelistab tagasihoidlikke väikseid lilli, isegi kiiresti närbuvaid nagu näiteks lehtertapp, mis loob tunde, et elu on habras ja kiiresti mööduv.
Momoyama ajastul muutusid shoin-zukuri stiilis ehitused järjest luksuslikumaks, rikkalikumaks ja silmatorkavamaks. Ka tatebana stiil muutus aina lopsakamaks ja värvikamaks.
Selle vastandina sōan stiilis teemajakesed muutusid järjest väiksemaks ja lihtsamaks, nagu nõudis Rikyū teetseremoonia wabi vorm, mille iluideaali hakkas sümboliseerima nageire stiilis chabana - lilled teetseremoonia juurde.
Sen-no Rikyū oli Momoyama ajastu väljapaistva sõjaväelise võimukandja Toyotomi Hideyoshi (1536-1598.a) teenistuses. Tema wabi esteetika oli tollal täielikus vastuolus Hideyoshi toretseva ilutunnetusega – hana.
Dramaatiline pinge, mis valitses nende kahe vahel, tuleb selgesti ilmseks ühe Hideyoshi külaskäigu ajal Rikyū juurde. Sen-no-Rikyū aed oli eriti kuulus vereva lehtertapu poolest. Kui Hideyoshi seda kuulis, et lehtertapud rikkalikult õitsevad, tahtis ta neid tingimata näha. Rikyū kutsuski kõrge valitseja enda juurde teetseremooniale. Hideyoshi lootis näha õitesse uppuvat aeda, kuid tema suureks üllatuseks ei olnud aias ühtki õit. Aga kui ta teepaviljoni sisenes, siis nägi ta seal vaasis ainult üht, kuid kõige kaunimat õit.

Hideyoshi oli vapustatud ja nördinud, kuid Sen-no Rikyū arvates väljendus lille tõeline olemus paremini ühes kui sajas lilles.
Nendevaheline pidev pinge jõudis lõpuks haripunkti, sest kumbki tahtis seda iluideaali, mida ta esindas, viia enneolematusse kõrgusesse ja draama kahe mehe vahel lõppes traagiliselt, kui Rikyū pidi Hideyoshi nõudmisel sooritama  seppuku – rituaalse enesetapu.

Tokonoma ja Chabana kaasaegses teetseremooniaruumis.

Milline siis on kahe erineva esteetika – wabi ja hana – olemus?
Tegelikult ei ole need esteetikad nii erinevad, nagu Momoyama ajastu sündmustest võiks järeldada. Wabi äärmine lihtsus ei ole sugugi lepitamatu hana lõbusa toredusega; pigem on see hana läbitöötamine ja ebaolulise kõrvalejätmine. Wabi tagasihoidlikkus aga on lähtepunktiks hana küllusele.
Sõnad wabi ja hana võiks asendada sõnadega looduslik ja kunstlik, mis näivad olevat täiesti vastandlikud, kuid tegelikult seda ei ole.
Jaapani kunst võib näida looduslikuna, sest tema alge on looduses, kuid see ei ole kunagi looduse matkimine. Arvatakse, et loodus on silmaga nähtav ja ilmne igaühele, kuid tegelikult on loodus pidevas muutumises ja seda on võimatu tabada. Ainuke võimalus on haarata hetkest, ja kujutada teatud detaili abil tundeid, mis tekkisid kokkupuutest tõelise loodusega.