3. Iidsest Shinto usundist

Shinto (jumalate tee) e. shintoism on Jaapani riiklik usund, samaväärne budismiga. Shinto ei oma kaanoneid ega fikseeritud dogmasid vaid põhineb mütoloogial. Teda iseloomustab loodusjõudude, mägede, jõgede, loomade jt. austamine ja kummardamine. Shinto jumalikustab kogu looduse. Vana uskumuse järgi kõik elab ja kasvab, isegi väike kivi arvatakse kasvavat kord suureks kaljuks. Põllumajanduse arenedes hakati mitmesuguste rituaalidega jumalaid mõjutama, tekkisid nn. matsuri’d -–pidustused, kus lauldi, tantsiti, palvetati, kevadel paluti head viljasaaki, sügisel tänati saagi eest.

Shinto kõige tähtsam jumal on päikese jumalanna Amaterasu. Kokku arvatakse olevat üle 80000 jumala – kami, kes on abstraktsed, nähtamatud, nad võivad olla kõikjal. Kuna mütoloogia järgi on Jaapani keisrid Amaterasu otsesed järeltulijad, siis elavad jumalad edasi kõigis jaapanlastes ja tegutsevad nende käe läbi. Shinto on Jaapani natsionalismi aluseks, mis tõstab jaapanlased kõrgemale teistest rahvustest. Kuigi keiser Hirohito loobus jumalikust päritolust, on shinto säilitanud Jaapanis kõik õigused, mis tal olid enne II Maailmasõda.

Tänu shinto kasvatatud sügavale austusele loodus vastu on Jaapanis sündinud sellised kunstiliigid nagu ikebana, jaapani aed ja bonsai. Arhitektuuri iseloomustab kaetud ruumi ja looduse harmoonia, ühtesulamine.
Shinto üks rituaale on pesemine – o-arai. Jaapanlase tunnetuse järgi on räpasus ja kurjus samased, siit tuleneb selle rahvuse puhtusearmastus. Jaapanlase ilu mõiste sisaldab alati ka puhtust.

Jaapani looduslikud tingimused on rasked – maavärinad, vulkaanipursked, orkaanid. Kui õnnetused tabavad sind üks kord, teine kord, kolmas kord – siis tuleb tahtmine naerda! Siit tuleneb jaapanlaste optimistlik loomus. Kõik tuleb täna ära teha, iga päev tuleb elada, nagu oleks see viimane, sellest nende töökus. Jaapanlased vaatavad elule tänutundega, nagu väärtuslikule kingitusele, mis varem või hiljem kuulub tagastamisele.