Totto-chan

Need on tôestisündinud lood ühest väiksest jaapani tüdrukust, kes käis Tokyos algkoolis enne II Maailmasôja lôppu. Teda hüüti Totto-chan.

Kuroyanagi Tetsuko

Totto-chan – väike tüdruk akna juures

Raamat on pühendatud ôpetaja Kobayashi Sōsaku mälestusele

Esmakordselt raudteejaamas
Jiyūgaoka jaamas Ooimachi rongilt maha tulnud, vôttis ema Totto-chani käest kinni ja tahtis jaama uksest väljuda. Totto-chan, kes kunagi varem ei olnud rongiga sôitnud, surus oma pileti pihku ja môtles, et hirmus kahju on seda ära anda. Ta pöördus onu poole, kes seisis ukse kôrval ja pileteid kontrollis ning küsis:
“Kas seda piletit endale jätta ei vôi? “
“Ei vôi!“ vastas onu, vôttis Totto-chanilt pileti ning viskas selle ukse kôrval asuvasse kasti. Tüdruk vaatas huviga kasti, mis oli pileteid täis ja küsis:
“Kas need kôik on onu omad?”
Teiste inimeste käest pileteid vôttes ja neid katki rebides vastas onu:
“Ei, need ei ole minu, vaid jaama omad."
“Ahaa!” sônas Totto-chan kahetsusega kasti uurides.
“Kui ma suureks kasvan, siis tahan hakata rongipileteid müüma.”
Esimest korda Totto-chanile pilku heites ütles onu:
“Minu poiss räägib ka, et tahab jaamas tööle hakata. Meil oleks siis koos tore töötada...”
Totto-chan läks veidi eemale ja silmitses onu. See oli tüsedavôitu, kandis prille ja terasemal vaatlemisel tundus heatahtliku moega olevat. Totto-chan pani käed puusa, mõtles veel natuke selle üle järele ja ütles siis:
“Onu ja see poiss. Koos oleks tore töötada küll. Aga ma pean veel järele môtlema. Mul on üsna kiire. Ma lähen nüüd uude kooli.”
Ta jooksis ema juurde, kes teda juba ootas ja hüüdis:
“ Ma tahan piletimüüjaks hakata!”
Ema ei imestanudki, vaid sônas ainult:
“Sa tahtsid ju salakuulajaks hakata, mis sellest siis saab?!”
Totto-chan vôttis ema käest kinni ja nad hakkasid astuma. Talle meenus, et kuni eilseni oli tal kindel otsus salakuulajaks saada, kuid hirmus huvitav oleks hoolt kanda sellise kastitäie piletite eest.
Pisut järele môelnud, torkas talle pähe hea môte, ta pöördus ema poole ja teatas kôva häälega:
"Kuule, mis oleks kui müüksin pileteid, aga oleksin hoopis salakuulaja?"
Ema ei vastanud. Tegelikult tegi teda väga murelikuks see, et äkki ei vôeta Totto-chani sinna kooli vastu, kuhu nad olid teel. Väikse lillega kaunistatud viltkübarat kandva ema ilus nägu oli tôsine. Ta vaatas enda kôrval muretult hüplevat ja omaette vadistavat last. Totto-chan ei teadnud ema mure pôhjust, ta vaatas naerdes ema poole üles ja teatas rôômsalt:
“Ah, ma ei hakka siiski kummakski. Lähen hoopis chindonya’sse.”
(chindonya – 4-5-st inimesest koosnev grupp, kes teeb tänaval liikudes igasugust reklaami)
Ema hääles oli meeleheite varjund kui ta ütles:
“Olgu pealegi. Nii me jääme kooli hiljaks. Koolijuhataja ootab meid. Ära enam lobise, vaata ettepoole ja astume kiiremini!”
Nende ees ilmus nähtavale väike kooli värav.

Väike tüdruk akna juures
Enne uue kooli väravast sisenemist oli ema ärevil, sest Totto-chan, kes alles oli esimesse klassi astunud, oli juba koolist välja heidetud.
See oli olnud eelmisel nädalal, kui klassijuhataja ema kooli kutsus ja ilma pikemata teatas:
“Teie tütar on minu klassi kirstunael. Palun viige ta teise kooli!”
Noor ja kena naisôpetaja hingas sügavalt sisse ja jatkas:
“Ma ei tea enam mida teha!”
Ema oli üllatunud. Klassi kirstunael! Millega see laps siis ometi oli hakkama saanud?
Õpetaja pilgutas pikkade kaarjate ripsmetega silmi, silus käega lühikesi juukselokke ja hakkas selgitama:
“Esiteks, ôppetunni vältel ta avab ja suleb sada korda sahtli kaant. Mina selgitan talle, et ei tohi sahtlit avada ja sulgeda, kui selleks ei ole erilist vajadust. Kuid Teie tütar hoiab kôike – vihikuid,raamatuid,pliiatseid — sahtlis ja vôtab neid siis ühekaupa välja. Näiteks, kirjutame tähti. Teie tütar avab sahtli kaane, vôtab vihiku välja ja suleb plaksti sahtli kaane, siis avab jälle kaane, pistab pea sahtlisse, vôtab pinalist pliiatsi, suleb sahtli ja kirjutab kiiresti A tähe. Kuid see ei tule hästi välja. Niisiis avab ta jälle sahtli, pistab pea sahtlisse, vôtab kustukummi, suleb sahtli, kustutab kirjutatud tähe, hirmsa kiirusega avab jälle sahtli, paneb kummi tagasi ja suleb plaksti sahtli. Kui ta on A tähe korralikult kirjutanud, siis paneb ta kôik ühekaupa sahtlisse tagasi, kogu aeg sahtlit avades ja sulgedes. Kui ta hakkab järgmist tähte kirjutama, siis hakkab kôik otsat peale, esiteks vihik, siis pliiats, siis kumm, aina ühekaupa, aina sahtlit avades ja sulgedes. Ikka kiiresti ja kiiresti! Mul hakkab pea ringi käima, ma ei oska midagi teha, sest ta avab ja suleb sahtlit pôhjusega."
Kôike seda meelde tuletades hakkasid ôpetaja pikad ripsmed üha enam värelema. Ema kuulas ôpetaja seletust ja talle sai selgeks, miks Totto-chan niiviisi koolipingi sahtlit kogu aeg avab ja suleb. Talle meenus lapse esimene koolipäev, mil Totto-chan tuli koolist ja rääkis suure vaimustusega:
“Koolis on hirmus pônev. Kodus  liigub laua sahtel edasi tagasi, kuid koolipingil käib sahtli kaas pealt lahti nagu karbil. Sahtel on hirmus suur, sinna saab panna palju asju. See on hirmus tore!”
Ema kujutas ette kuidas Totto-chan avab ja suleb huviga laua sahtlit, millist ta varem ei ole näinud. Ema arvas, et see ei ole ju nii paha. Küllap siis, kui ta sellega harjub, ei ava ega sule ta sahtlit enam iga üksiku asja pärast ja ta ütles ôpetajale:
"Ma räägin temaga sellest."
Kuid ôpetaja kôrgendas häält ja jätkas:
“Kui oleks ainult see, siis ei oleks häda midagi, kuid..."
Ema tômbus kohkunult tagasi, kui ôpetaja kummardus lähemale ja jatkas:
“Kui ta parajasti ei kolista sahtliga, siis ta seisab. Kogu ôppetunni!”
Ema küsis üllatunult:
“Seisab! Kus kohas ta siis seisab?”
Õpetaja läks veel natuke vihasemaks ja ütles:
“Klassi akna juures!”
Ema ei saanud enam millestki aru ja päris edasi:
“Akna juures. Mida ta seal teeb?”
Õpetaja vastas peaaegu karjudes:
“Sellepärast, et ta kutsub chindonya´d.”
Õpetaja juttu lühidalt kokku vôttes, oli lugu järgmine. Ühe tunni jooksul kolistab Totto-chan koolipingi sahtliga, seejärel tôuseb, läheb akna juurde ja hakkab välja vaatama. Kui ta seal vaikselt seisaks ei oleks viga, kuid ootamatult hakkab ta kutsuma chindonya´d. Totto-chani ônneks, kuid ôpetaja ônnetuseks asub klass esimesel korrusel. Kuna tänava ja maja vahel on ainult madal hekk, siis on Totto-chanil lihtne tänaval liikuvate inimestega juttu alustada. Hüüdmise peale tuleb chindonya klassitoa akna alla. Selle peale hüüab Totto-chan rôômsalt kogu klassile
“ Näete tulidgi!”
Kôik lapsed jooksevad akende juurde karjudes läbisegi:
“Nad tulid! Nad tulid!!”
Siis palub Totto-chan:
“Palun mängige midagi!”
Selle peale chindonya liikmed, kes tavaliselt möödvad koolist vaikselt, alustavad hoogsalt. Üks puhub klarnetit, teine helistab kellukest, kolmas lööb trummi, neljas tinistab samiseni (shamisen – jaapani rahvuslik kolmekeeleline keelpill). Õpetaja jutu järgi ei ole tal nüüd muud vôimalust, kui kannatlikult oodata, millal see etendus lôpeb ning chindonya lahkub.
Lôpuks lähevad lapsed oma kohtadele, kuid Totto-chan ei lahku akna juurest. Õpetaja küsimusele, miks ta seal ikka veel seisab, vastab ta tôsiselt:
“Aga sellepärast, et vôibolla tuleb môni teine chindonya, vôi äkki tulevad need samad tagasi. Oleks hirmus piinlik, kui me neid ei märkaks.”
Õpetaja pöördus taas ema poole ja kaebas:
“Te ju saate aru, et nii ei tule ôpetamisest midagi välja.”
Ema oli kannatlikult kuulanud ôpetaja juttu ja hakanud talle isegi kaasa tundma. Kuid samal ajal kôrgendas ôpetaja jälle häält ja sônas vaevu end talitsedes:
“ Siis veel...”
Ema ehmatas ja hakkas lootust kaotama:
“ Kas on veel midagi...?”
“Veel?" hüüatas ôpetaja "Kui ma suudaksin üles lugeda kôik, mis ta teeb, siis ma ei paluks teid teda koolist ära viia...”
Õpetaja tasandas veidi häält ja vaadates emale ainiti silma jätkas:
“Näiteks eile! Ta seisis jälle akna juures. Môtlesin, et vist tuleb chindonya ja jätkasin ôppetööd. Äkki hüüdis ta kellelegi: “ Mis te seal teete?”. Minu poolt vaadatuna ei olnud kedagi näha, kuid mind huvitas, kes need vôiks olla. Siis ta hüüdis jälle: “No mis te seal teete?”. Märkasin, et ta ei vaata tänavale, vaid ülespoole. Läksin närvi, teritasin kôrvu, kuid vastust ei olnud kuulda. Teie tütar hüüdis jälle:“No mida te seal teete?” Lôpuks katkestasin ôppetöö, läksin akna juurde, et järgi vaadata, kellega ta räägib. Pistsin pea aknast välja ja vaatasin üles. Seal punusid pääsukesed räästa alla pesa. Nende käest ta siis küsiski. Ei saa öelda, et ma lapse môtteviisist aru ei saaks, samuti ei arva ma, et see rumal oleks, kuid ma arvan, ôppetunnis ei ole sobiv pääsukestega vestelda.”
Ema avas suu,et vabandama hakata, kuid ôpetaja jatkas kiirustades:
“Siis oli veel selline lugu. Esimeses joonistamise tunnis ma palusin joonistada jaapani lippu. Teised lapsed joonistasid paberile korralikult punase päikeseketta, kuid Teie tütar hakkas joonistama sôjalaevastiku lippu. Olgu pealegi môtlesin ma, kuid äkki hakkas ta lipule narmaid ümber joonistama. Narmaid vôib sageli näha mitmesuguste noorsooühingute lippudel. Kus küll tema sellist näha vôis? Olin pööranud hetkeks pilgu mujale, kui äkki märkasin, et lipp täitis kogu paberi ja narmastele ei olnud seal enam ruumi. Ta oli kollase värvikriidiga tômmanud sadu narmaid, mis ulatusid üle paberi ääre. Kui me siis paberi eemaldasime, jäid pingile värvikriidiga kriuh-krauh tômmatud kriipsud. Nühi neid nii palju kui tahes, kuid eemaldada ei ônnestu. Õnneks olid need kriimud ainult kolmes küljes...”
Ema oli segaduses ja küsis kiirustades :
“Mida see tähendab, et ainult kolmes küljes?”
Õpetaja näis hakkavat tasapisi väsima ja lausus üsna kenasti:
“Jah lipu vasemale küljele ta joonistas lipuvarda, aga paremal on kolmes küljes narmad.”
Ema hingas kergendatult ja ütles:
“Siis ainult need...”
Selle peale lausus ôpetaja väga aeglaselt, iga sôna rôhutades:
“Õige, kuid enamus lipuvardast ulatus ka üle paberi ääre ja on ikka veel pingi peal näha.”
Seejärel tôusis ôpetaja üles ja lausus jahedalt, otse kui viimast hoopi andes:
“Ega ainult mina üksi ole endast välja viidud. Kôrvalruumis asuval paralleelklassi juhatajal, on samuti temaga raskusi.”
Ema pidi midagi ette vôtma. Ta sai aru, et selline olukord môjub halvasti ka teistele ôpilastele. Talle näis, et parem on otsida teine kool ja Totto-chan sinna üle viia. Selline kool, kus arvestatakse lapse iseloomu ja ôpetatakse teda teistega suhtlema. Ta otsustas, et ei räägi Totto-chanile koolist lahkumise pôhjusi enne kui ta suureks kasvab, kartuses, et ta ei saa olukorrast ôigesti aru ja talle vôiks see halvasti môjuda.
Ema oli käinud mitmes koolis, kuid otsustanud selle kooli kasuks, kuhu nad olid nüüd teel. Totto-chanile ütles ta ainult:
“Ehk prooviksime uude kooli minna? Räägitakse, et see olevat hea kool.”
Totto-chan môtles veidi ja lausus:
“Lähme, aga...”
Ema arutles endamisi, mida see laps vôib küll môelda, ega ta ometi ei môtle sellele, et ta eelmisest koolist välja visati.
Kuid samal hetkel haaras Totto-chan ema käest ja küsis rôômsalt: .
“Kuule, kas uude kooli tuleb ka chindonya?”
Oli kuidas oli, kuid need olid pôhjused, mille pärast ema ja Totto-chan uue kooli poole teel olid.

Uus kool
Kui kooli värav nähtavale tuli, jäi Totto-chan seisma. Endise kooli väraval olid ilusad betoonist väravapostid ning kooli nimi oli sinna suurte tähtedega kirjutatud. Selle uue kooli väraval olid aga madalad postid, millel isegi oksad ja lehed küljes.
“Maa seest kasvav värav,” imestas Totto-chan ja lisas “Küllap nad kasvavad tasapisi telefoniposti kôrguseks.”
Väravapostideks olid tôepoolest kasvavad puud. Totto-chan läks värava juurde. Ta kükitas maha, sest värava küljes laperdas tuule käes, kirjaga allapoole, kooli nimega silt.
Totto-chan kummardus, tôstis sildi üles ja luges:
“Tomoe kool. Mis kool see on?” tahtis ta küsida, kuid samas märkas midagi, mida ta uneski ei oleks osanud arvata. Ta kummardus uuesti, pistis pea okstevahelisse avasse ja vaatas aeda. Ohoo! Ta ei uskunud oma silmi.
“Ema!” hüüdis ta,“Seal on päris rong! Seal kooliaias!”
Seal seisis tôepoolest kuus raudteerongi vagunit, mis olid môeldud klassiruumidena kasutamiseks. Vagun-klassid, see näis Totto-chanile nagu unenägu.
Vagunite aknad sädelesid hommikuse päikese käes. Totto-chan vaatas läbi pôôsaste silmipimestavalt helkivaid aknaid ja tema pôsed hakkasid ôhetama.

Mulle meeldib see kool!
Järgmisel hetkel pääses Totto-chani suust rôômuhüüd ja ta hakkas rongi poole lippama. Jooksu pealt hüüdis ta emale:
“Lähme kiiresti! Ehk jôuame rongile! ”
Ema ehmus ja hakkas ka jooksma. Kuna ta oli varem korvpalli mänginud, siis jooksis ta kiiremini ja jôudis vaguni ukse juures Totto-chani kleidisabast kinni haarata. Ta püüdis selgitada:
“Asjata kiirustad! Selle rongi vagunid ongi kooli klassiruumid, kuid sina ei ole veel kooli sisse saanud. Kui sa tahad rongi peale minna, siis peame nüüd minema kooli juhatajaga kohtuma ja viisakalt ning korralikult vestlema. Kui hästi läheb, siis saad kooli sisse ka. Kas sa said aru?”
Totto-chanil oli väga kahju, et ta ei vôinud rongile minna, kuid ta otsustas nii teha, nagu ema tahtis ja lausus kôva häälega:
“Tore!“ ja lisas kiiresti, “ See kool hakkab mulle väga meeldima!”
Emale tegi sel ajal rohkem muret küsimus, kas Totto-chan hakkab koolijuhatajale meeldima, kui see, kas kool meeldib temale. Igatahes lasi ta tüdruku seelikusaba lahti, vôttis Totto-chani käest kinni ja nad hakkasid koolijuhataja juurde minema.
Kôik vagunid olid vaiksed, sest äsja oli alanud esimene tund. Kooliaed ei olnud eriti avar, piirde asemel kasvas mitmesuguseid puid ja pôôsaid, peenral ôitses palju punaseid ja kollaseid lilli.
Koolijuhataja kabinet ei asunud vagunis, vaid otse värava vastas asuvas ühekorruselises majas, mille juurde viis lai lehvikukujuline seitsmeastmeline kivist trepp, mis pöördus ülal paremale, maja sissepääsu juurde.
Totto-chan lasi ema käest lahti ja jooksis trepist üles, kuid järsku peatus ja pööras ümber nii, et pôrkas sülitsi kokku tema järel ruttava emaga.
“Mis nüüd juhtus?” küsis ema rutakalt, sest kartis, et Totto-chan on meelt muutnud. Tüdruk seisis ülemisel trepiastmel, ta nägu oli väga tôsine, kui ta küsis sosinal:
“Kuule, ega see inimene, kelle juurde me lähme, ei ole jaamaülem?”
Ema, kellel jätkus kannatlikkust ja huumorimeelt, kummardus Totto-chani kohale ja päris samuti sosinal:
“Miks sa seda küsid?”
Ikka enam häält tasandades lausus tüdruk:
“Sa rääkisid küll, et koolijuhataja, kuid siin on nii palju vaguneid ootamas, vôibolla on ikka jaamaülem.”
Tôepoolest oli imelik, et riigiraudtee vagunid olid klassiruumidena kasutusele vôetud. Ema oli sedasama môelnud, kuid sellel hetkel ei olnud selgitamiseks aega ning ta ütles:
“Olgu peale, eks sa näed ise, kui koolijuhataja juurde lähme. Sa môtle oma isale. Ta mängib viiulit. Isal on mitu viiulit, kuid see ei tähenda, et ta oleks viiulikaupmees. Igasuguseid inimesi on olemas.”
 “Ah nii!” lausus Totto-chan ja vôttis ema käest kinni.

Koolijuhataja
Kui Totto-chan koos emaga sisse astus, tôusis ruumi keskel toolil istuv mees püsti. Mehel olid hôredad juuksed, esihambad puudusid, aga tema nägu oli jumekas. Ta polnud eriti pikka kasvu, kuid laiaôlgne ja tugev. Seljas oli tal kantud, kuid puhas ja korralik ülikond.
Totto-chan kummardus kiiresti tervituseks ja küsis rôômsalt:
“Kas te olete koolijuhataja vôi jaamaülem?”
Ema ehmus ja tahtis selgitama hakata, kuid koolijuhataja jôudis enne seda naerdes vastata:
“Olen ikka koolijuhataja.”
Totto-chan oli selle üle väga rôômus ja hüüdis:
“Tore! Siis on mul teile palve, ma tahan väga siia kooli tulla!”
Koolijuhatja nihutas tooli Totto-chanile lähemale ja lausus emale:
“Niisiis. Mul on siin Totto-chaniga vaja rääkida. Te vôite rahulikult koju minna.”
“Olgu. Kôike head teile!” lausus ema otsustavalt, avas kiirustades ukse ja lahkus.
Esimesel hetkel tundis Totto-chan natuke hirmu, kuid rahunes kohe ja arvas, et küllap kôik läheb hästi.
Koolijuhataja asetas teise tooli enda oma vastu nii, et nad istusid teineteise lähedal näoga vastamisi ja ütles siis:
“Tore! Räägi nüüd mulle endast ja kôigest, millest ainult soovid.”
Totto-chan oli môelnud, et koolijuhataja hakkab küsima ja tema peab vastama, kuid nüüd tuli lihtsalt rääkida, aga millest. Ta môtles natuke ja hakkas rôômsalt jutustama. Rääkimise viis ja järjekord oli veidi segasevôitu, kuid väga innukas.
Ta rääkis rongist, mis hirmus kiiresti sôidab, jaamas kohatud onust, kes talle piletit ei saanud anda, kui ta seda palus, ilusast naisôpetajast eelmises koolis ja pääsukeste pesast, mis seal koolis oli. Siis veel sellest, et kodus on pruun koer, Roki nimeks, kes oskab käppa anda, paluda ja peale sööki tänada. Peale selle jutustas ta veel lasteaiast, kus kasvataja ei lubanud kääre suhu panna, sest siis vôib kogemata keele otsast lôigata, kuid ta oli seda ometi mitu korda teinud. Siis veel seda, et nohu ajal ei tohi nina lüristada vaid peab kiiresti nina nuuskama, muidu saab ema käest riielda ja seda, et isa oskab meres hästi ujuda ja oskab isegi sukelduda.
Nii jutustas Totto-chan vahet pidamata. Koolijuhataja aina naeratas, noogutas ja vahetevahel lausus ainult “Ja siis...”. Totto-chan rääkis ja rääkis kuid siis sai jutt otsa. Ta pigistas suu kinni ja jäi môttesse. Koolijuhataja küsis:
“ Kas enam ei ole midagi?”
Totto-chanil oli kahju,et enam midagi meelde ei tule, ometi oli  tulnud kauaoodatud vôimalus, et keegi teda kuulata tahtis. Ta murdis pead, millest veel jutustada. Lôpuks tuli hea môte ja ta otsustas jutustada sellest kleidist, mis tal seljas oli. Üldiselt ômbles ema ise kleidid, kuid see oli poest ostetud, sest hommikul selgus, et ei olnud midagi selga panna, kuna kôik ema tehtud riided olid kahjuks katki. Mis puutub sellesse, siis igal ôhtul kui Totto-chan ôuest tuli, olid riided katki rebitud, mônikord isegi suured augud sees. Miks see nii läks, oli emalegi arusaamatu, aga valgete puuvillaste aluspüksteni välja olid tavaliselt kôik riided katki. Totto-chani jutu järgi juhtus see siis, kui ta naabri aia alt läbi puges vôi siis, kui traataia vahelt läbi ronis.
Totto-chanil oli seljas kena punaste ja hallide ruutudega, ôhukesest riidest, lillelisele voodrile ômmeldud kleit. Voodri kohta oli ema öelnud, et see on maitselage. See tuli ka Totto-chanile meelde, ta tôusis kiiresti toolilt, tôstis kleidi ääre üles ja ütles koolijuhatajale:
“ See vooder ei meeldi emale üldse.”
Nüüd ei tulnud Totto-chanile tôesti enam midagi meelde, millest  jutustada. Tal oli natuke kahju, et jutud said otsa. Samal ajal tôusis koolijuhataja üles, silitas suure sooja käega lapse juukseid ja sônas lahkelt:
“Nüüd oled sa selle kooli ôpilane.”
Totto-chan oli üllatunud ja rôômus, sest ometi oli ta kohanud kedagi, kes teda  rahulikult lôpuni oli kuulanud. Tema sünnist kuni selle päevani ei olnud seda veel juhtunud. Selle pika jutuajamise vältel ei olnud koolijuhataja kordagi isegi toolilt tôusnud, vaid kuulas, aegajalt ainult selga sirutades, kannatlikult lapse juttu.
 Totto-chan ei tundnud sel ajal veel kella, kuid ta sai aru, et oli kulunud palju aega. Kui ta oleks teadnud kui kaua, siis ta oleks olnud üllatunud ja koolijuhataja vastu veel rohkem tänulikkust tundnud. Lugu oli nimelt nii, et Totto-chan oli koos emaga kooli tulnud kella kaheksa ajal hommikul, aga kui kôik jutud said räägitud ja otsustatud, et temast saab selle kooli ôpilane, vaatas koolijuhataja taskukella ja sônas:
“Ahaa! Lôunaaeg ongi käes.”
Nad olid vestelnud tervelt neli tundi. Ei varem ega hiljem ole olnud täiskasvanut, kes oleks teda nii tähelepanelikult kuulanud.
Eelmise kooli ôpetaja, samuti ka ema, oleks kindlasti olnud imestunud, kuuldes, et algkooli esimese klassi ôpilane suudab jutustada oma elust neli tundi järjest.
Totto-chan ei teadnud tollal veel, et teda heideti koolist välja sellepärast, et täiskasvanud ei osanud temaga midagi ette vôtta. Ta oli üldiselt rôômsameelne, kuid pisut hajameelne ja näis seetôttu veidi imelik. Oma sisemuses tajus ta ebamääraselt, et on teistest erinev ja üksik. Eelmises koolis oli ta vaadanud jaheda pilguga kôike nagu kôrvalt, kuid uue kooli juhatajaga koos olles tundis ta järsku rahu, soojust ja rôômu.
Sel esimesel kohtumisel koolijuhataja Kobayashi Sōsakuga môtles Totto-chan, et sellise inimesega tahaks ta kogu aeg koos olla. Õnneks jättis Totto-chan koolijuhatajale samasuguse mulje.

Lôunavaheaeg

Koolijuhatja viis Totto-chani kohta, kus ôpilased iga päev lôunat sôid. Ta selgitas, et nad ei söö vagun-klassis ,vaid kôik kogunevad saali. Saal asus samas majas, kuid otse kivitrepi vastas, kust Totto-chan enne oli üles tulnud. Kui nad saali sisenesid, nägi Totto-chan seal ôpilasi, kes paigutasid käratsedes laudu ja toole ringikujuliselt saali pôrandale. Ukse juurest seda pealt vaadates sikutas ta koolijuhatajat varrukast ja küsis:
“Kus teised ôpilased on?”
“Siin on kôik.”
"Kas tôesti?" ei tahtnud Totto-chan uskuda, sest eelmises koolis oli olnud ainult esimeses klassis umbes sama palju ôpilasi.
“Kas kogu koolis on ainult viiskümmend ôpilast?”
“Jah, nii see on.” vastas koolijuhataja. Totto-chan sai aru, et siin koolis on kôik teistmoodi kui eelmises.
Kui ôpilased olid istet vôtnud ütles koolijuhataja:
“Kas kôik vôtsid mere ja mäe ande kaasa?”
“Jaa!” hüüdsid lapsed läbisegi ja tôstsid oma toidukarpidel kaaned pealt.
“Vaatame siis milliseid.” sônas koolijuhataja ja hakkas laudadest moodustatud ringi sees käima ja toidukarpe vaatama. Õpilased naersid ja kisasid lôbusalt.
“Mere ja mäe annid, mis see veel on?” oli Totto-chan imestunud ja môtles, et see kool on tôesti väga, väga erinev. Ta ei osanud arvata,et söögivahetund vôib nii meeldiv ja lôbus olla. Ta kujutas juba ette, kuidas ka tema selles ringis laua taga istub ja oma mere ja mäe andidega toidukarpi koolijuhatajale näitab. Ta südant täitis rahulduse ja rôômu tunne nii suurel määral, et oleks tahtnud lausa hôisata.
Keskpäevapäike paitas pehmelt laste toidukarpe vaatleva koolijuhataja ôlgu.

Nüüd lähen kooli
Totto-chan ei olnud kunagi järgmist koolipäeva nii kannatamatult oodanud nagu pärast seda, kui koolijuhataja oli öelnud: “Nüüd oled sa selle kooli ôpilane.” Varem tavaliselt hommikul, kuigi ema oli teda juba äratanud, vedeles Totto-chan veel tüki aega voodis. Kuid sellel hommikul enne teiste ärkamist oli ta juba riides ja ootas, koolikott seljas, millal teised ärkavad.
Kellaaega tajus selles majas kôige paremini saksa lambakoer Roki. Ta jälgis naljakalt silmanurgast Totto-chani tavalisest erinevat käitumist, ringutas aegajalt ja ootas, mis edasipidi toimima hakkab.
Emal oli hirmus kiire, ta valmistas mere ja mäe andidest einet kooli kaasavôtmiseks ja vaatas, et Totto-chan sööks oma hommikusöögi. Siis pani ta rongi kuupileti plastikkotikesse ja riputas selle villasest lôngast punutud nööriga Totto-chanile kaela, et ta piletit ära ei kaotaks.
Isa sasis ôrnalt Totto-chani juukseid ja lausus:
“Ole siis hea laps!”
“Loomulikult,” vastas Totto-chan, pani esikus kingad jalga, avas juba ukse, kuid pööras siis ümber, tegi viisaka kummarduse ja sônas:
“Kogu pere! Nägemiseni!”
Uksele saatma tulnud emale kippusid liigutuspisarad silma tulema, vaadates nii reibast, rôôsameelset, sônakuulelikku ja viisakat last. Talle meenus, et alles oli Totto-chan eelmisest koolist välja heidetud ja soovis kogu südamest, et tal uues koolis hästi läheks.
Järgmisel hetkel aga ehmus ema hirmsasti, nähes, kuidas Totto-chan vôttis piletikotikese kaelast ja riputas selle Rokile kaela. Mis nüüd saab, môtles ema, kuid otsustas oodata, mis edasi juhtub.
Totto-chan kükitas Roki juurde ja sônas:
“Ei. See piletikotike ei sobi sulle üldse.”
Tôepoolest, nöör oli liiga pikk ja kotike lohises mööda maad.
“Said aru? Need on minu mitte sinu piletid.Sul ei ole piletit ja sa ei saa rongile tulla. Ma küsin koolijuhatajalt ja jaamast ka järele ja, kui lubatakse, siis vôid sina ka kooli tulla...”
Roki kuulas ja kikitas minekut oodates kôrvu, seletuse lôppedes limpsas keelega korraks üle piletikotikese ja seejärel haigutas. Totto-chan jatkas innukalt:
“Vagun-klassis ei ole küll piletit vaja, see ju ei liigu. Siiski jää täna parem ootama, eks?”
Tôepoolest oli Roki senini Totto-chaniga koos kooli väravani kaasa läinud ja pärast üksi koju tagasi tulnud. Tal näis nüüd sama kavatsus olevat.
Totto-chan vôttis piletikotikese Roki kaelast ja riputas selle tähtsalt endale kaela. Öelnud emale ja isale veelkord nägemist, viskas ta koolikoti selga ja hakkas tagasi vaatamata jooksma. Rokki hingas kergendatult ja sörkis tüdruku kôrval.
Jaamani ei erinenud koolitee endisest. Totto-chan nägi seal tuttavaid koeri ja kasse. Ta kohtas ka endisi klassikaaslasi, kuid käis neist lahus. Ise môtles küll, et laseks neil imetleda oma piletit, kuid kartes kooli hilineda, läks siiski otsustavalt edasi.
Jaamani jôudes oli ta varem pöördunud vasakule, kuid uude kooli minnes tuli minna paremale. Roki jäi kurva näoga seisma ja murelikult ringi vahtima. Totto-chan läks jaama sissepääsu juurde, kuid tuli siis tagasi ja ütles koerale, kes oli arusaamatuses ootama jäänud:
“Ma ei lähe enam endisesse kooli. Lähen nüüd uude kooli.”
Ta kummardus Roki pea juurde ja tundis seejuures koera kôrva lôhna. See oli tavaline koera hais, aga see meeldis talle. Ta tôusis ja sônas:
“ Bai-bai!”
Siis läks ta tagasi sissepääsu juurde, näitas oma piletit piletikontrollile ja hakkas mööda kôrget treppi üles minema. Roki niutsatas vaikselt ja saatis Totto-chani pika pilguga.

Vagun-klass
Kui Totto-chan vagun-klassi ukseni jôudis, mida koolijuhataja eelmisel päeval oli näidanud, ei olnud kooliaias veel kedagi näha. Sel ajal olid vadunitel kaasaegsetest erinevad, väljast poolt avatavad uksed, millel oli käepide küljes. Totto-chan vôttis sellest kahe käega kinni ja paremale lükates avas ukse. Ta vaatas kaela sirutades ja südame pôksudes tasahilju vagunisse.
Ohhoo! Natuke ringi vaadanud, sai ta aru, et sellises vagunis enam reisida ei saaks. Aknad ja vôrkriiulid olid nagu vagunis, kuid vagunisaatja kohal oli tahvel. Vaguni pika istme asemele olid paigutatud, näoga sôidu suunas, koolilauad ja toolid. Rippuvaid käepidemeid ei olnud ka, kuid lagi ja pôrand olid nagu vagunis ikka. Totto-chan vôttis kingad jalast, läks sisse ja proovis ühe laua taha istuda. Puust toolid olid samasugused nagu eelmises koolis, kuid märksa mugavamad. Nende peal oli väga mônus istuda. Totto-chan rôômustas kogu südamest selle uue kooli üle. Ta otsustas, et ei puudu mitte kunagi, vaid tuleb kindlasti iga päev kooli.
Totto-chan vaatas aknast välja. Kuigi ta teadis, et vagun ei saanud liikuda, ometi näis nagu oleks rong sôitma hakanud. See tuli sellest, et puud ja lilled kooliaias kiikusid kergelt tuule käes.
“Oi kui tore! Oi kui tore!” sosistas Totto-chan ikka valjemini ja valjemini. Ta surus oma näo vastu aknaklaasi nagu tavaliselt, kui ta oli ônnelik ja hakkas lôbusat laulukest laulma:
"Olen väga rôômus,
rôômus olen ma.
Miks ma olen rôômus?
Sest..."
Samal hetkel tuli vagunisse üks tütarlaps. Ta vôttis ranitsast vihiku ja pinali, pani lauale ning asetas ranitsa vôrkriiulisse. Oma kingakoti pani ta ka sinna samasse. Totto-chan tegi sedasama, mida tüdruk oli teinud. Järgmisena tuli poiss, kes tahtis ukse juurest visata ranitsat, nagu korvpalli, vôrkriiulisse, kuid vôrk hakkas ôôtsuma ja viskas ranitsa välja. See kukkus pôrandale. “Mööda!” hüüdis poiss, vôttis ranitsa, sihtis hoolega ja viskas samast kohast uuesti. Seekord tabas ta ja sônas, "Pihta!”, kuid lisas kohe, “Ei! Mööda!”, ronis lauale ja vôttis ranitsast vihiku ja pinali välja. Kuna ta oli need enne viskamist sinna unustanud, siis oli see kahtlemata viga.
Järgemööda tuli vagunisse üheksa ôpilast. Need olidki Tomoe kooli esimese klassi ôpilased, samas vagunis sôitvad reisikaaslased.

Õppetund
Totto-chan môtles, et ôppeklass tôelises vagunis on küllalt ebatavaline. Kuid istumise kord oli seal ka eriline. Eelmises koolis oli kindlaks määratud, kes kellega ja millises pingis peab istuma, kuid uues koolis vôis tuju järgi iga päev erinevasse kohta istuda.
Esimesel päeval vaatas Totto-chan hoolega ringi ja môtles kuhu istuda. Lôppude lôpuks otsustas ta istuda selle tüdruku kôrvale, kes oli hommikul kohe pärast teda kooli tulnud. Lihtsalt sellepärast, et too kandis dzemprit ja seelikut, millel olid pikkade kôrvadega jäneste pildid peal.
Kuid kôige enam erines selles koolis ôpetamise viis. Tavaliselt on koolis nii, et kui esimene tund on emakeel, siis ôpitakse emakeelt, kui teine tund on matemaatika, siis matemaatikat ja niiviisi tunniplaani alusel järjekorras. Kuid selles koolis oli kôik täiesti erinev. Esimese tunni hakul kirjutas ôpetaja tunniplaani alusel kôigi ôppeainete kohta küsimused ja ülesanded tahvlile ja ütles:
“Nii! Nüüd alustab igaüks sellest, mis talle meeldib.”
Ei olnud oluline, kas alustasid emakeelest, matemaatikast vôi mônest muust meeldivast ôppeainest. Samasugune kord oli kôigis klassides. Näiteks vôis samal ajal, kui keegi kirjutas kirjandit, teine ôpilane tagapool, kellele meeldis rohkem füüsika, piirituslambil katseklaasis midagi soojendada ja isegi väikese plahvatuse tekitada.
Selline ôpetamisviis aitas ôpetajatel ôpiaastate jooksul môista iga ôpilase môtteviisi, kalduvusi ja huvialasid. Õpilase iseloomu tundma ôppimiseks oli see kindlasti hea vôimalus.
Õpilase seisukohalt aga oli see parim ôppimise viis, sest oli lôbus alustada meeldivast ôppeainest. Loomulikult tuli ka ebameeldiva ôppeaine ülesanded lahendada ja need saidki tunni lôpuks kuidagi tehtud. Kui millestki aru ei saanud, siis vôis minna igal ajal ôpetaja juurde küsima, vôi vajaduse korral ta enda juurde kutsuda ja selgitust paluda seni, kuni kôik oli arusaadav. See oli tôeline ôppimine, mis soodustas iseseisvat môtlemist ja vältis ôpetaja selgituste hajameelset kuulamist.
Esimeses klassis muidugi ôpilased veel iseseisvalt ôppida ei osanud, kuid alustasid ka sellest, mis kellelegi rohkem meeldis. Tunnis oli ôpilasi, kes kirjutasid tähti, neid, kes joonistasid vôi lugesid raamatut. Môni vôis samal ajal isegi vôimelda. Totto-chani naaber, kes näis tundvat juba kirjamärke, kirjutas neid oma vihikusse.
Alguses tundus Totto-chanile kôik see imelikuna. Ta vahtis ônneliku näoga ringi, kuid ei suutnud kohe ôppima hakata.
Samal ajal tôusis Totto-chani tagant pingist üks poiss üles ja hakkas tahvli poole minema. Tal oli vihik käes ja näis, et ta tahab minna ôpetaja juurde, kes selgitas midagi teisele ôpilasele. Totto-chan lôpetas ringivahtimise ja jälgis käsipôsakil teraselt poissi, kes käies loopis imelikult jalgu, mille juures kogu keha vônkus kaasa. Alguses tundus, et ta teeb mingeid vôimlemisharjutusi, kuid peagi sai Totto-chan aru, et nii see ei ole.
Totto-chan vaatas endiselt käsipôsakil, kuidas poiss tuli oma kohale tagasi ja nende pilgud kohtusid. Poiss nooguta kergelt ja naeratas. Totto-chan noogutas kiiresti vastuseks. Poiss istus oma kohale, kuid ka istumine vôttis tal üsna kaua aega. Totto-chan pööras ringi ja küsis:
“Miks sa niiviisi käid?”
Poiss vastas pehme, vaikse kuid selge häälega:
“Mul oli lastehalvatus.”
“Lastehalvatus,” kordas Totto-chan, kes ei olnud seda sôna varem kuulnud.
Poiss lisas vaikse häälega:
“ Jah! Lastehalvatus! Ega ainult jalad ei ole sellised vaid käsi ka...” ja ta tôstis lauale oma vasaku kôvera käe, mille sôrmed ja pöial hoidusid kokku. Totto-chan vaatas seda kätt ja küsis murelikult:
“Kas see ei parane?”
Poiss vaikis. Totto-chan sai aru, et oli rumalasti küsinud ja muutus kurvaks, kuid kohe sônas poiss rahulikult:
“Minu nimi on Yamamoto Yasuaki. Mis sinu nimi on?”
Kuuldes poisi elurôômsat häält vastas Totto-chan elavalt kôva häälega:
“Mina olen Totto-chan.”
Sellest sai alguse Yasuaki-chani ja Totto-chani sôprus.
Vagunisse paistis soe päike, oli palav. Keegi avas akna, värske kevadine tuuleôhk tungis ruumi ja pani laste juuksed lôbusalt lendlema.
Nii algas Totto-chani esimene koolipäev Tomoe koolis.

Mere ja mäe annid
Lôpuks saabus see kauaoodatud mere ja mäe andidest lôunavaheaeg. Õigupoolest oli see “ mere ja mäe annid” koolijuhataja väljamôeldud nimetus riisi lisandite kohta. Selle asemel, et lapsevanematele öelda, "Õpetage lapsi nii, et nad ei jagaks toitu meeldivaks ja ebameeldivaks," vôi, "Vältige ühekülgset toitu," palus ta lihtsalt:
"Palun pange lastele toidukarpi riisile lisaks mere ja mäe ande!"
Mäe andide hulka arvestati kôik maismaal kasvavad toiduained, nagu näiteks aedvili, aga ka looma-, sea- ja kanaliha, kuna loomad ja linnud elavad maismaal. Mere andide hulka kuulusid loomulikult kalatoidud nagu näiteks sojakastmes ja magusas sakes keedetud kala – tsukuda. Niisiis tahtis ta näha riisi juures lôunasöögi lisandina kindlasti midagi kummastki.
Totto-chani emale oli see sügavat muljet avaldanud. Ta môtles, et mitte keegi peale koolijuhataja ei oleks osanud nii lihtslt väljendada olulist eeskirja. Sellest nôudest lähtudes ei olnud riisi lisandi valmistamine üldse keeruline. Peale selle oli koolijuhataja öelnud veel, et ei ole vaja asjata pingutada ega liigset luksust näidata. Näiteks mäe and vôiks olla sojakastmes naeris – kinpira gobo ja praetud muna, mere oma aga praetud karpkala. Lihtsa toidu näitena oli ta toonud veel marineeritud ploomid ja merekasvudest salati nori.
Nagu eelmisel päeval, mil Totto-chan oli kadeda pilguga kôrvalt vaadanud, nii ka nüüd, vaatas koolijuhataja ükshaaval toidukarpe üle ja küsis:
"Kas see on mere vôi mäe and?”
Oli erutav teada saada, mis kellelegi oli kaasa pandud. Juhtus ka nii, et kellegi emal oli kiire olnud ja lapsele oli kaasa pandud ainult mere vôi ainult mäe and. Sellisel juhul ei olnud muretsemiseks pôhjust, sest pärast seda, kui koolijuhataja oli toidukarbid üle vaadanud, tuli juhataja abikaasa, valge köögipôll ees ja hoidis kummaski käes keedupotti. Koolijuhataja küsis lapselt, kellel oli kaasas ainult “meri”, kas ta soovib ka “mäge”. Soovi korral tôstis abikaasa mäepotist magusa kartuli palle. Kui lapsel puudus “meri”, siis vôis ta merepotist saada paar tükki kalapasteeti. Kunagi ei tulnud kellelegi môttessegi öelda, et kalapasteet ei maitse, vôi siis, et kellegi toit ei ole vaatamisväärne. Ka ei vôrreldud kunagi, kelle toit oli kallim. Lapsed sôid meeleldi nii mere kui ka mäe ande, naersid ja lobisesid omavahel.
Totto-chanile oli enam vähem selgeks saanud, mis mäe ja mere annid on. Tegelikult ta oli veidi mures, kas ema hommikul kiiruga valmistatud toit on ka hea. Kuid karbi kaant pealt vôttes nägi ta, et see oli suurepärane, nii et lausa sülg tuli suhu. Keedetud munakollane, rohelised herned, hakitud kala pruunis sojakastmes – denbu ja roosakad praetud tursakala lôigud, see oli nagu värviline lilleväli. Koolijuhataja vaatas seda ja ütles:
“See on tôesti ilus!”
Totto-chan rôômustas ja sônas:
“Ema oskab hästi süüa teha.”
“Paistab küll nii ,” lausus koolijuhataja ja lisas näidates pruunikale hakitud kalale “Mis see on?”
Totto-chan vaatas toitu teraselt ja môtles, et värvi järgi oleks nagu maa peal kasvav, kuid vôibolla ei ole ka ja vastas:
“Ei tea!”
Siis küsis koolijuhataja valjusti teistelt ôpilastelt:
“Kas denbu on meri vôi mägi?”
Natuke järele môelnud hüüdsid lapsed läbisegi:
“Meri! Mägi! Meri!...”
Kui kisa lôppes, ütles koolijuhataja rahulikult:
“Tore! Denbu on meri, eks?”
“ Aga miks?” küsis üks tüse poiss.
Koolijuhataja seisis ringikujuliselt asetatud laudade keskel ja selgitas:
“Denbu on sellepärast meri, et see valmistatakse kalast. Kala tükeldatakse, hakitakse ja keedetakse , lisades sojakastet.”
“Ahaa!” hüüdsid lapsed kooris, kuid siis tundis keegi huvi:
“Õpetaja! Kas tohib Totto-chani toidukarpi vaadata?”
“Muidugi!”
Kôik lapsed tôusid oma kohtadelt ja tulid denbu’t vaatama. Kuigi môni oli seda kodus söönud, tuli ta uudishimust ikkagi vaatama, kas see on teistsugune kui tema kodus valmistatud. Laste hulgas oli ka neid, kes denbu’t nuusutasid ning Totto-chan hakkas muretsema, et see vôib väikeste tükikestena lendu minna.
Esimene lôunavaheaeg möödus väikese südame puperdamisega, kuid siiski kenasti. Totto-chan môtles, et oli väga huvitav arutleda niiviisi mere ja mäe andide üle. Kôik läks hästi, sest ema oli kaasa pannud nii mere kui ka mäe ande ja lapsed said teada, et denbu valmistatakse kalast.
Ta oli ônnelik ja hakkas sööma ema valmistatud toitu, mis maitses eriti hästi.

Mälu hoolikalt!
Tavaliselt öeldakse enne sööki “itadakimasu”(söön tänulikult), kuid Tomoe koolis oli jälle teisiti. Siin alustati laulmisega. Kuna koolijuhataja oli ka muusik, siis oli ta söögi eel laulmiseks loonud laulu. Tegelikult oli see tuntud inglise lauluviis “Row, Row, Row Your Boat”, millele ta oli uued sônad loonud. See kôlas nii:
Yoku kame yo
tabemono o!
Kame yo, kame yo, kame yo, kame yo
tabemono o!
(Mälu hoolikalt
oma toitu sa!
Mälu nii, mälu nii, mälu nii, mälu nii
oma toitu sa!)
Pärast laulu lôppu öeldi koos "itadakimasu!"
“Row Your Boat” meloodiale sobisid need sônad nii hästi, et paljud selle kooli lôpetanud uskusid veel pärast koolist lahkumist, et see meloodia oligi loodud selle lôunavaheaja laulu jaoks. Totto-chan môtles, et vôibolla oli koolijuhataja loonud selle laulu sellepärast, et tal endal olid katkised hambad. Küllap oli ta ôpilastele selgitanud, kui oluline on aeglaselt süüa ja sealjuures meeldivat juttu puhuda. Ja loonud selle laulugi, et nad seda ei unustaks.
Niisiis, pärast seda, kui lapsed olid kôigest väest laulnud seda laulu, öeldi “itadakimasu” ja asuti mäe ja mere ande sööma.
Koos sellega saabus saali vaikus.

Jalutuskäik
Pärast sööki jooksis Totto-chan koos teiste lastega kooliaias ringi. Kui nad klassi tagasi läksid, küsis naisôpetaja:
“Te olete täna juba tublisti ôppinud, mida me pärast lôunat teeme?”
Vaevalt sai Totto-chan môtlema hakata, mida vastata, kui kôik nagu ühest suust hüüdsid:
“Lähme jalutama!”
“Olgu, lähme,” lausus ôpetaja ja tôusis laua tagant püsti. Õpilased panid kiirustades kingad jalga ja tormasid ôue. Totto-chan oli jalutanud küll isa ja koeraga, kuid oli üllatunud, et ka koolis vôib jalutama minna. Kuna talle see väga meeldis, siis pani ta kähku kingad jalga.
Hiljem taipas ta, et kui hommikul ôpetaja poolt tahvlile kirjutatud ülesanded olid enne lôunat kôigil korralikult lahendatud, siis vôis pärast lôunat jalutama minna. Nii oli see esimeses ja ka teistes klassides.
Kooli väravast väljudes ümbritsesid üheksa esimese klassi ôpilast ôpetajat. Nad hakkasid minema mööda väikese jôe kallast. Jôe môlemal kaldal olid suured mägikirsid alles hiljuti ôide puhkenud. Nii kaugele, kui silm ulatus, olid kaldad täis ôitsvaid lilli. Praeguseks on jôgi täidetud ja seal, kus varem laiusid Jiyūgaoka pôllud, on nüüd elumajad ja poed.
“Me lähme nüüd Kuhonbutsu templisse,” ütles jänese piltidega dzemprit ja seelikut kandev tüdruk. Tema nimi oli Sakko-chan, ta selgitas:
“Kuhonbutsu tiigi ääres nägin eelmine kord madu, aga templi vanasse kaevu olevat kunagi täht langenud.”
Lapsed jalutasid aeglaselt ja lobisesid omavahel. Taevas oli selge, siin-seal lendles liblikaid.
Mône minuti pärast jäi ôpetaja seisma, näitas kollast pôllulille ja küsis:
“See on lill, eks ole? Kuid kas te teate, miks lill ôitseb?”
Ta selgitas lastele, kes kükitasid tema ümber ja vaatasid lilli, tolmukate ja emaka otstarvet. Samuti rääkis ta veel liblikatest, kes aitavad lilledel tolmelda. Liblikaid oli ümberringi palju, neil näis aitamisega tôesti kiire olevat.
Kui ôpetaja ja ôpilased olid lillede uurimise lôpetanud ja püsti tôusid, küsis keegi vaikselt:
"Kas tolmukas ei ole tolmutaja?"
Totto-chan ei osanud selle kohta midagi arvata, kuid ta oli, nagu teisedki ôpilased, aru saanud, kui olulised olid lillele tolmukad ja emakas.
Nad jalutasid veel kümmekond minutit, siis tuli nähtavale tihe metsatukk, kus asuski Kuhonbutsu tempel.
Templi maa-alale jôudnud, jooksid lapsed igale poole laiali.
“Kas lähme langeva tähe kaevu vaatama?” küsis Sakko-chan.
Loomulikult tahtis Totto-chan seda näha ja hakkas Sakko-chanile järele jooksma.
Kaev näis olevat kividest, umbes nende rinna kôrgune ja oli pealt puust kaanega kaetud. Nad tôstsid kahekesi kaane pealt ja vaatasid sisse, seal oli täiesti pime. Tähelepanelikult vaadates vôis näha midagi betooni vôi tihedalt tambitud kivide taolist. Totto-chani ettekujutatud tähti seal küll näha ei olnud. Ta oli pea sügavale kaevu pistnud, vaatas siis üles ja küsis Sakko-chanilt:
“Kas sa nägid tähte?”
“Ei ole kunagi näinud.”
Totto-chan môtles natuke, miks nad siis ei sära, ja sônas:
“Vôibolla tähed praegu magavad.”
“Ah, et magavad vôi!” Sakko-chan ajas silmad imestusest pärani. Totto-chan ei kahelnud enam ja lausus kiirustades:
“Ma arvan, et tähed päeval magavad, kuid öösel ärkavad ja hakkavad särama.”
Siis kogunesid ôpilased kokku ja jalutasid mööda templi maa-ala. Neid ajas naerma kahelpool templi sissepääsu seisva Nioo skulptuuri paljas kôht. Templi sees hämaruses olev Buddha kuju oli natuke hirmuäratav. kuid pikaninalise koletise Tengu suurt jalajälge, mis olid kivile jäänud, oli huvitav oma jalaga vôrrelda.
Tiigi ümber joostes hüüdsid lapsed seal paadiga sôitvatele inimestele”Tere!”. Haudade vahel vôis mustade läikivate kivikestega tüdimuseni keksu mängida. Totto-chan, kes oli seal esimest korda, tähistas iga uut avastust vaimustushüüdega.
Kui kevadine päike kaldus juba ôhtusse hüüdis ôpetaja:
“Hakkame nüüd tagasi minema!”
Lapsed hakkasid kooli poole tagasi minema mööda teed, mida ääristasid ôitsvad mägikirsid ja pôllulilled. Tegelikult oli selline jalutuskäik, mis lastele tundus vaba mänguaeg olevat, siiski ka loodusteaduse, ajaloo vôi siis zooloogia ôppetund.
Totto-chan oli juba kôigiga sôbraks saanud ja talle tundus, nagu oleks ta neid juba kaua aega tundnud.
Koduteel üksteisest lahkudes, hüüdis Totto-chan rôômsalt:
“Homme lähme jälle jalutama!”
“Lähme! Lähme!” vastati hüpeldes ja kekseldes.
Liblikad tegid vilkalt oma tööd ja linnulaulu oli kuulda lähedalt ja kaugelt. Totto-chani süda oli rôômu täis.

Kooli laul
Totto-chani päevad Tomoe koolis olid üllatusi tulvil. Ta ootas iga päev kannatamatult järgmist hommikut, et saaks jälle kooli minna. Koolist tulles hakkas ta kohe Rokile, emale ja isale jutustama, kui huvitav koolis oli, mis seal juhtus ja mille üle ta pidi jälle imestama. Emal tuli teda katkestada, sest jutul ei paistnud lôppu tulevat:
“Pea nüüd natuke vahet ja söö oma ôhtuoode ära!"
Tegelikult rôômustas ema kogu südamest, et Totto-chanil oli nii palju jutustada, sest see näitas, et ta oli kooliga juba harjunud.
Ühel päeval, kui Totto-chan sôitis rongiga kooli, turgatas talle pähe küsimus, kas Tomoe koolil on oma laul. Sellele môeldes, tahtis ta kiiresti kooli jôuda, kuid Jiyūgaoka jaamani oli veel kaks peatust. Ta läks vaguni ukse juurde ja vôttis sisse stardi asendi, et siis, kui rong jaama jôuab, saaks kohe maha hüpata. Järgmises jaamas, kui rong oli peatanud, tahtis üks naine peale tulla, kuid arvas vist, et Totto-chan tahab maha tulla ja jäi ootama. Kuid nähes, et tüdruk seisab liikumatult, nagu ootaks stardipauku, astus rongile ja pomises omaette:
"Ei tea, mis tal viga on!"
Kui rong Jiyūgaoka jaama jôudis, hüppas Totto-chan enne maha, kui rong täiesti peatuda jôudis. Samal ajal hüüdis noor rongisaatja, enne kui ta jala platvormile maha sai:
“Jiyūgaoka jaam! Reisijad, kes maha...” Kuid Totto-chani kuju kadus juba jaama ukse taha.
Kooli jôudes tormas ta kohe vagun-klassi ja küsis Yamanouchi Taiji käest, kes oli enne teda kooli jôudnud:
“Kuule, Tai-chan, kas sellel koolil on oma laul?”
Tai-chan, kellele meeldis füüsika, vajus sügavalt môttesse ja vastas siis:
“Ei, vist ei ole.”
“Ah nii!” sônas Totto-chan ja lisas tähtsalt, “Arvan, et peaks olema. Eelmises koolis oli hirmus uhke laul.”
Ta hakkas kôlava häälega laulma:
"Senzoku ikewa asa keredo, ijinno muneo fukaku kumi..."
(Senzoku tiik on madal, kuid suurvaimu süda sügavalt môistev...)
Totto-chan mäletas sônu täpselt, kuid sisu oli esimese klassi ôpilase jaoks liiga keeruline. Tai-chan kuulas liigutatult ja laulu lôppedes noogutas paar korda kergelt pead. Samal aja olid ka teised lapsed klassi tulnud ja aupaklikult ning vaimustusega keerulist laulu kuulama jäänud.
“Lähme palume koolijuhatajal selle kooli jaoks ka laulu luua,” tegi Totto-chan ettepaneku, millega kôik olid kohe nôus.
“Lähme! Lähme!” hüüdes ruttasid nad rôômsalt koolijuhataja juurde.
Koolijuhataja kuulas Totto-chani laulu ja laste soovi ning lausus:
“Olgu! Homme hommikuks teen valmis.”
“Kokku lepitud!” rôômustasid lapsed ja läksid oma klassi tagasi.
Saabus järgmine hommik. Kôikidesse klassidesse tuli koolijuhatajalt teade, et kôik ôpilased peavad kooli ôuele kogunema. Totto-chani klass kogunes ka, südamed erutusest pôksumas. Koolijuhataja oli ôue keskele tahvli üles seadnud. Ta tômbas sinna viis noodijoont, kirjutas sinna mõned noodid ja ütles:
“Nii! Meie kooli, Tomoe kooli laul!”
Siis tôstis ta nagu koorijuht käed kôrgele üles:
“Nii! Nüüd laulame kôik koos,” ja kooli viiskümmend ôpilast hakkasid laulma:
“Tomoe! Tomoe! Tomoe!”
Kuna midagi ei järgnenud, siis küsis Totto-chan:
“Kas ainult see?”
“Just nii!” vastas koolijuhataja uhkusega, mille peale Totto-chan sônas hirmus pettunult:
“Peaks olema palju keerulisem, midagi nagu "Senzoku tiik on madal...”"
“Ah nii! Ma môtlesin, et see on hea küll” arvas koolijuhataja naeratades ja läks üle kogu näo tumepunaseks.
Teised ôpilased hakkasid ka arutama, et laul on liiga lihtne ja ei ole sobiv ning hakkasid tasapisi laiali minema.
Totto-chanile näis, et koolijuhataja nägu oli natuke kurb, kui ta hakkas tahvlilt laulu maha kustutama, kuid vihane ta ei paistnud olevat. Totto-chan sai aru, et oli koolijuhatajale halvasti öelnud, kuid ta ei saanud sinna midagi parata, et ta tahtis kuulda midagi erilist.
Tegelikult, nii lihtne kui see laul näiski, ometi väljendus selles koolijuhataja armastus oma kooli ja ôpilaste vastu. Paraku ei osanud ôpilased seda veel môista. Õpilased unustasid peagi selle loo omast laulust ja koolijuhataja ei pidanud ka seda piisavalt tähtsaks. Nii, nagu see laul tahvlilt maha pühiti, nii jäigi kooli lôpuni Tomoe koolile laul loomata.

Aja kôik tagasi!
Totto-chanile oli see päev väga raske, sest tema kôige armsam rahatasku oli kooli käimlasse kukkunud. Raha seal sees küll ei olnud, kuid väärtuslik oli see ikkagi. Nelinurkne punase-, kollase- ja rohelisetriibulisest riidest rahatasku oli tôepoolest kena. Kolmnurkse klapi nurk käis haagiga kinni ja selle peal oli kaunistuseks hôbedavärviline shoti terjeri kujuke.
Totto-chanil oli väiksest saadik rumal komme pärast käimlas asjal käimist august alla piiluda. Selle tôttu oli ta lasknud juba enne kooli astumist käimlasse kukkuda küll tärgeldatud riidest, küll valgest pitsist mütsikesi. Tol ajal ei olnud veel veeklosette nagu nüüd, vaid käimlas oli all paak, milles oli vett, ja alati jäi mütsike sinna ujuma. Ema oli talle tihti meelde tuletanud, et ei tohi alla vaadata, kuid see ei aidanud midagi.
Sel päeval, enne tundide algust, käimlas käies, vaatas Totto-chan jälle alla ja hooletult hoitud rahatasku kukkus potsti sisse. Ehmatusega märkas ta, et all oli pime ja vôimatu oli midagi näha.
Totto-chan ei hakanud nutma, ega leppinud olukorraga, vaid jooksis majahoidja laoruumi. Ta leidis sealt aiakastmise kopa, mille vars oli poole pikem kui Totto-chan, aga ta ei hoolinud sellest, vaid kandis selle ôlal kohale. Siis hakkas ta otsima, kus on paagi tühjendamise ava. Ta arvas, et see peaks olema käimla seina kôrval, kuid leidis maapinnaga ühel tasapinnal oleva betoonist kaane hoopis meetri kauguselt. Selle all oli tühjendamisava. Ta nihutas kaane kôrvale ja nähtavale tuli mahukas käimla paak. Ta ehmatas ja hüüatas:
"Oi! See on nii suur nagu Kuhonbutsu tiik!"
Seejärel alustas ta rasket tööd, vôttis kopa, torkas selle paaki ja hakkas seda tühjendama. Alguses tôstis ta kopaga sealt poolt, kuhu rahatasku oli tema arvates kukkunud. Paak oli sügav ja pime. Kuigi ülal oli kolm ava, oli alumine paak ühine ja tundus olevat tôesti lai nagu tiik. Totto-chan ei julenud ka eriti sügavale kummarduda, sest kartis sissekukumist. Niisiis tuli sisu kopaga välja tôsta, augu kôrvale hunnikusse laduda ja samal ajal hoolega vaadata, kas kuskil rahataskut ei ole. Alguses lootis ta, et leiab selle kohe, kuid kopatäis järgnes kopatäiele, aga rahataskut välja ei tulnud. Siis kuuldus koolikella helinat, mis kutsus esimesse tundi. Totto-chan môtles, mis nüüd saab, kas jätta nagu on ja minna tundi. Kuid otsustas siiski tööd jätkata.
Totto-chan töötas veel hoolikamalt kui enne. Augu kôrval oli juba üsna suur mägi, kui ta nägi koolijuhatajat mööda teed lähenemas. Nähes, mida Totto-chan teeb, küsis ta:
“No mida sa teed?”
“Mu rahatasku kukkus siia,” vastas Totto-chan tööd katkestamata.
“Vaat kus lugu!” imestas koolijuhataja, sôlmis oma käed selja taha, nagu tal tavaliselt jalutades kombeks oli ning läks tagasi.
Aeg läks, mäed augu ümber kasvasid üha suuremaks, kuid rahataskut kuskilt nähtavale ei tulnud. Siis ilmus koolijuhataja uuesti nähtavale ja küsis:
“Kas leidsid?”
“Ei!” vastas mägedega ümbritsetud, higine ja tulipunaste pôskedega Totto-chan. Koolijuhataja kummardus pisut lähemale ja lausus sôbramehe moodi:
“Kui sa lôpetad, siis aja kôik tagasi!” ja jalutas jälle, nagu ennegi, minema.
“Jah!” vastas Totto-chan tööd jätkates, kuid vaatas siis murelikult mägesid enda ümber ja môtles:
"Kui ma lôpetan, siis ajan selle paksu massi tagasi, kuid mis saab vedelikust?"
Ta oli lubanud koolijuhatajale, et ajab kôik tagasi, kuid vedelik oli maapinna sisse imbunud. Ta katkestas töö, et natuke järele môelda. Siis otsustas, et ajab natuke märga pinnast ka ja jätkas tööd.
Lôpuks hakkas käimlapaak tühjaks saama, kuid rahataskut ei olnud ikka veel kuskilt nähtavale ilmunud. Vôibolla oli see seina vôi pôhja külge kleepunud. Totto-chan oli juba sellega leppinud, et ta oma rahataskut ei leia. Ometi oli ta endaga rahul, sest oli teinud kôik, mis tema vôimuses oli teha. Totto-chanil oli siis veel liiga raske môista, et tema rahulolu pôhjuseks oli see, et koolijuhataja oli suhtunud temasse kui isiksusse, keda vôis usaldada. Loomulikult oli tal hea meel, et koolijuhataja ei vihastanud tema peale.
Tavaliselt oleks täiskasvanu sellises olukorras öelnud:”Mida sa ometi teed!”, vôi “Jäta järele, see on ohtlik!”, vôi vastupidi “Kas tulen sulle appi?”
Kui ema kuulis Totto-chanilt seda, et koolijuhataja oli ainult öelnud: “Kui sa lôpetad, siis aja kôik tagasi.”, siis môistis ta, kui hästi oskas koolijuhataja lastega suhelda. Totto-chan tundis aga, et koolijuhataja meeldib talle veel rohkem sellepärast, et ta vôib teda täiesti usaldada.
Nii nagu Totto-chan oli lubanud, ajas ta kôik, mis ta oli kopaga välja tôstnud, jälle tagasi paaki. Siis kraapis ta kopaga natuke märga maapinda ka ja ajas samasse. Välja tôstmine oli olnud hirmus raske, kuid tagasi ajamine läks märksa kiiremini. Lôpuks tasandas ta maapinna, nihutas betoonist kaane peale ja viis kopa tagasi lattu. Pärast seda sündmust ei piilunud Totto-chan enam kunagi käimla august alla.
Sellel ôhtul, une eel môtles Totto-chan oma ilusale, pimedasse auku kadunud rahataskule ja vajus meeldiva väsimustundega sügavasse unne. Samal ajal langes kuuvalgus Totto-chani vôitlusväljale ja peegeldus niiskel maapinnal, mille all, kuskil lebas vaikselt rahatasku.

Totto-chani nimi
Tegelikult oli Totto-chani nimi Tetsuko. Enne tema sündi arvasid sugulased ja tuttavad, et tuleb kindlasti poiss. Kuna tegemist oli esimese lapsega, siis uskusid isa ja ema sedasama ja otsustasid nimeks panna Tooru. Kui tüdruk sündis, olid kõik veidi segaduses, kuid nad jäid ikka sama hieroglüüfi juurde, mida vôis lugeda ka Tetsu (jaapani nimedel, mis moodustatakse hieroglüüfidest, on tavaliselt tähendus: märk, mida loetakse “tooru” vôi “tetsu”, tähendab kulgema, läbi minema. Järelsõna -chan on familiaarne ja hellitav vorm austavast järelsônast -san, mida kasutatakse isikunimede järel). Lisati tütarlapse nime silp ko ja tulemuseks oligi Tetsuko
Nii sai ta nimeks Tetsuko-chan, kuid ise ta nii ei arvanud. Kui keegi temalt nime küsis, siis vastas ta tingimata “Totto-chan” Pealegi arvas Totto-chan väiksena, et chan on tema nime osa.
Ainult isa hüüdis teda mônikord “Totto-suke!” Ei tea miks, kuid ta vôis näiteks hüüda:
"Totto-suke! Tule aita mul roosidelt ôielôikajaid korjata."
Kuid lôpuks hakkasid ka kôik teised teda Totto-chaniks kutsuma, ja seda isegi algkooli lôpuni. Ja kuigi ta kirjutas vihikutele Tetsuko, môtles ta ise ikka, et on Totto-chan.

Rakugo komöödia
Totto-chan oli täiesti tujust ära, sest ema oli eile öelnud:
"Sa ei tohi enam kunagi raadiost rakugo komöödiaid kuulata!"
Tol ajal olid raadiod suured ja väga peene väljanägemisega, neljakandilise puust valmistatud kasti sees ja kôrged. Esiküljel, ülemises osas oli ümmargune siidiga kaetud kôlari ava, mille keskel oli keeruline kaunistus, all oli kaks ilusat nuppu.
Juba enne koolis käimist meeldis Totto-chanil panna kôrv vastu seda siidriiet ja rakugo komöödiaid kuulata, sest need olid väga huvitavad ja naljakad. Emal ei olnud ka midagi nende kuulamise vastu.
Kuid eile ôhtul olid isa sôbrad, kes mängisid samas orkestris, kogunenud nende juurde koju keelpilli kvarteti harjutusele,. Tsellomängija Tsunesada Tachibana oli toonud kaasa banaane.
"Tachibana-san tôi meile külakostiks banaane," ütles ema. Totto-chan rôômustas väga, vôttis banaani, tegi tsellomängijale viisaka kummarduse, ja hüüdis emale:
"Kuule, emme, see on kuradima hea!"
Sellest ajast alates sai Totto-chan kuulata rakugo komöödiaid ainult salaja, siis, kui isa ja ema kodus ei olnud. Ilmeka esitus puhul naeris ta suure häälega. Kui keegi täiskasvanutest oleks seda kôrvalt vaadanud, oleks ta väga tôenäoliselt imestanud selle üle, et väike laps naerab nii keerulise jutu üle. Kuid kahtlemata saavad lapsed igapäevasest naljast aru kuidagi omamoodi.

Vagun tuleb
Lôunavaheajal ütles Miyo-chan:
“Täna ôhtul tuleb uus vagun.”
Miyo-chan oli Totto-chani klassikaaslane, koolijuhataja kolmas tütar.
Klassi vaguneid oli juba kuus tükki reas, kuid nüüd pidi veel üks tulema. Miyo-chan teadis rääkida, et sinna tuleb raamatukogu.
Samal ajal küsis keegi:
“Ei tea, kuidas ta kooli sôidab?”
See oli hirmus pônev küsimus ja ôpilased hakkasid omavahel arutama.
“Vôibolla tuleb Ooimachi raudteed mööda ja sealt haruteed pidi siia.”
“Aga sealt ei tule ju raudteed...”
“Vôibolla saab auto järelkäru peale panna...”
“Nii suur vagun, kas on sellist järelkäru?”
Lôpuks said arvamused otsa, sest keegi ei teadnud täpselt, milliseid vôimalusi selleks oli. Järsku tärkas Totto-chani peas hea môte ja ta ütles:
“Vôiks ehitada raudtee kuni koolini.”
Keegi küsis:
“Kust kohast?”
“Kust! Sealt, kus raudtee on olemas,” kuid Totto-chan sai isegi aru, et see ei olnud hea môte, sest ta ei teadnud, kust seda raudteed otse koolini vôiks tuua. Pealegi ei saa raudtee rajamiseks hakata maju lammutama.
Natuke aega asja veel nii ja naa arutanud, otsustati, et keegi ei lähe koolist koju, vaid kôik jäävad vaguni tulekut ootama. Miyo-chan läks esindajana oma isa, koolijuhataja, juurde luba küsima, kas kôik vôivad ôhtuni kooli jääda. Natukese aja pärast tuli Miyo-chan tagasi ja teatas:
“Vagun tuleb väga hilja ôhtul, siis, kui teised rongid enam ei sôida. Kui keegi soovib seda näha, siis peab ta kodus käima luba küsimas ning pärast ôhtusööki kooli tagasi tulema. Pidþaama ja tekk tuleb kaasa vôtta.”
“Tore! Pidþaama ja tekk!” karjusid lapsed läbisegi.
Kogu pärastlôuna, kuigi ôppetöö jatkus, olid kôik ärevil. Pärast tundide lôppu tormasid Totto-chani klassi ôpilased nagu tuul koju, et ôigeks ajaks jälle kooli tagasi jôuda.
Koju jôudes teatas Totto-chan emale:
“Vagun tuleb, kuidas ta tuleb, veel ei tea, kuid pidþaama ja tekiga vôib vaatama minna.”
Totto-chani ema ei saanud sellise seletuse järgi kohe aru, millest ôieti jutt käib. Kuid Totto-chani tôsist nägu nähes, oli selge, et midagi erilist on teoksil.
Ema esitas igasuguseid küsimusi ja pikkamisi sai aru, milles asi on ja mis juhtuma hakkab. Ta môtles, et temagi tôenäoliselt tahaks Totto-chani asemel olles juhust kasutada ja vaatama minna.
Niisiis pani ema pärast ôhtusööki pidþaama ja teki kokku ja läks Totto-chani kooli saatma.
Kooli oli kogunenud kümne lapse ümber, sealhulgas ka paar vanema klassi ôpilast. Peale Totto-chani ema oli saatmas veel môni lapsevanem, kes tahtis näha, mis toimub. Nad palusid koolijuhatajat laste järele vaadata ja seejärel läksid koju.
“Küll ma äratan teid, kui vagun tuleb!” rahustas koolijuhataja lapsi, kes kogunesid saali. Lapsed mähkisid end tekkidesse ja heitsid magama. Oleks vôinud arvata, et vaguni ootuse ärevuses ei tule und. Kuid päev oli olnud väsitav ja pealegi lohutasid nad üksteist, et kindlasti äratatakse neid üles, kui vagun tuleb ja nii vajusid kôik varsti sügavasse unne.
“Tuli! Tuli!” karjuti läbisegi.
Totto-chan kargas püsti, tormas välja ja jooksis värava taha. Hommiku hämaruses nägi ta suurt vaguni kuju. See tundus nagu unenägu, sest raudteed näha ei olnud. Tegelikult tôi vaguni mööda maanteed Ooimachi depoost kohale suur traktor, mille järelkärule see oli peale pandud. Lapsed olid vaimustuses, sest nad ei osanud nii suurt traktorit ja järelkäru isegi mitte ette kujutada. Vagun oli tulnud tasakesi läbi hommikuse linna. Lapsed tervitasid  saabumist suure kisaga.
Sel ajal ei olnud veel kraanat, mis oleks vaguni maha laadinud. Selle tôttu tuli paigutamisega ôigele kohale palju vaeva näha. Selleks olid kooli tulnud lapsevanemad, kes jämedaid palke vaguni alla pannes, veeretasid vaguni traktorilt maha ja tasapisi oma kohale.
“Lapsed, vaadake tähelepanelikult, kuidas ümmargustel palkidel veeretades, saab seda suurt vagunit liigutada,” selgitas koolijuhataja. Lapsed jälgisid tegevust hoolega.
“Korraga! Korraga!”
Koos tööd ergutavate hüüetega hakkas tôusma ka hommikune päike. Paljude inimeste ühisel jôul pandi vagun kiiresti oma kohale. Nagu teisedki kuus vagunit, millel olid rattad eemaldatud, ei tarvitsenud ka see vagun enam sôita, vaid selle asemel hakkab sealt edaspidi kostma laste rôômsat naeru ja kilkeid. Seal vôib igaüks tunda end vabana ja muretuna.
Kuid tol hommikul hüplesid lapsed pidþaama väel hommikuses päikesepaistes. Nad olid hirmus ônnelikud, et said sellest sündmusest osa vôtta. Üksteise järel tormasid nad koolijuhataja juurde, riputasid end talle kaela vôi haarasid kätest kinni. Koolijuhataja oli ônnelik ja naeris lôbusalt. Tema naervat nägu nähes, hakkasid ka lapsed, viimane kui üks, naerma. Mitte keegi neist ei ole kunagi unustanud seda, kui ônnelikud nad siis olid.

Ujumisbassein
See oli Totto-chanile mälestusväärne päev. Ta ujus elus esimest korda basseinis, ja veel alasti!
Hommikul oli koolijuhataja kôigile öelnud:
“Ma kavatsen täna basseini vee lasta, sest varsti läheb palavaks.”
“Tore!” hüüdsid lapsed kooris ja hakkasid rôômsalt hüplema. Esimese klassi ôpilased karglesid loomulikult veel kärarikkamalt kui suuremad.
Tomoe kooli bassein ei olnud neljakandiline, nagu tavaliselt, vaid maapinnast tingituna oli esimene pool veidi kitsam. Selle tôttu oli see natuke paadi moodi, kuid suur ja ilus ning asus vagunklasside ja saali vahel.
Totto-chan oli koos klassikaaslastega ôppetöö ajal mitu korda aknast seda vaadanud. Sel ajal, kui basseinis veel vett ei olnud, oli see rohkem kuivanud lehtede mängumaa olnud. Kuid pärast koristamist ja vee sisselaskmist muutus see tôeliseks ujumisbasseiniks.
Lôpuks saabus ka kauaoodatud lôunavaheaeg. Kui kôik olid basseini juurde kogunenud, küsis koolijuhataja:
“Nii! Kas tahate pärast vôimlemist ujuma minna?”
Totto-chan hakkas môtlema, et tavaliselt on ujumiseks vaja ujumisriideid Ta järsku ei saanud aru, kas siin siis ei ole vaja. Õigupoolest, alati kui ta isa ja emaga oli Kamakurasse läinud, siis vôeti kaasa ujumisriided, ujumisrôngas ja igasuguseid muid asju. Kuid nüüd ei olnud koolijuhataja käskinud midagi kaasa vôtta.
Näis, nagu oleks koolijuhataja Totto-chani môtteid lugenud ja lausus:
“Ujumisriiete pärast ärge muretsege. Minge saali ja vaadake!”
Totto-chan ja teised esimese klassi ôpilased jooksid saali ja nägid, et suuremad lapsed vôtsid käratsedes riideid seljast. Seejärel alasti, nagu läheks nad vanni, tormasid kôik üksteise järel välja, kooli aeda. Totto-chan ja teised esimese klassi ôpilased vôtsid ka kiirustades riidest lahti. Kui nad trepile välja tulid ja seisma jäid, oli alasti mônus olla, sest puhus kuum tuul. Vôimlemine oli juba alanud ja nad jooksid paljajalu trepist alla.
Ujumist ôpetas Miyo-chani vanem vend, koolijuhataja poeg. Ta ei olnud Tomoe kooli ôpetaja, vaid ôppis ülikoolis kehakultuuri erialal ning oli ka ülikooli ujumisvôistkonna liige. Tema eesnimi oli, nagu koolilgi, Tomoe. Tomoe-sanil olid ujumispüksid jalas.
Pärast vôimlemist valati end veega üle ja kilgates ning käratsedes tormasid kôik basseini. Totto-chan vaatas natuke aega teiste basseini minekut pealt, rahunes pisut ja proovis ka basseini minna. Basseini vesi oli palju jahedam, kui kodus vannis. Kuid bassein oli nii suur, et ükskôik kuhu käe sirutasid, oli kôikjal aina vesi.
Poisid ja tüdrukud, peenikesed ja paksukesed, paljad nagu porgandid, sulistasid naerdes ja kilgates vees.
Totto-chan môtles, et basseinis on hirmus huvitav ja meeldiv. Kuid tal oli natuke kahju, et Rokit koolis ei olnud, sest koer oleks ka kindlasti basseini ujuma hüpanud.
Miks koolijuhataja lubas ilma ujumisriieteta ujuda? Selle kohta ei olnud mingit erilist eeskirja. Kui lapsel olid ujumisriided kaasas, vôis ta need ka selga panna. Aga juhul, kui ootamatult tuli soov ujuma minna, ja ettevalmistamiseks aega ei olnud, siis alasti olek ei olnud takistuseks. Mis puutub arvamusse, et “ei ole hea kui poisid ja tüdrukud jälgivad üksteise keha erinevusi,” siis koolijuhataja seisukoht oli vastupidine. Ta ôpetas lastele:
“Oma keha teiste eest varjata tahtmine ei ole loomulik, sest iga inimese keha on ilus!”
Tomoe kooli ôpilaste hulgas oli mitu Yasuaki-chani taolist, lastehalvatust pôdenud last, samuti ka väga väikesekasvulisi, oma arengus maha jäänud lapsi. Koolijuhataja arvas, et kui lapsed ühtemoodi alasti koos mängivad, siis saavad nad liigsest häbelikkusest üle ja nende enesetunne paraneb. Ja tôesti, väiksed, alguses häbelikud lapsed muutusid tasakaalukamaks, tagasihoidlikkus kadus märkamatult ja nende lôbusam pool pääses esile.
Vaatamata sellele oli lapsevanemate hulgas neid, kes muretsesid ja arvasid, et ujumisriided peaksid olema. Kuid oli kodusid, kus tingimata nôuti ujumisriiete kandmist. Lôpuks oli ka Totto-chani moodi lapsi, kes kooli algusest peale leidsid, et alasti ujuda on hea. Kuid oli ka neid, kes “unustasid ujumisriided selga panna” ja pärast alasti ujumist, vôi enne koju minekut, valasid lôbusa kilkamise saatel riietele vett peale. Selle tôttu olid peaaegu kôik Tomoe kooli ôpilased üle kogu keha pruuniks päevitunud ja heledaid ujumisriiete jälgi ei olnud kuskil näha.

Koolipäevik
Totto-chan jooksis ranitsa kolksudes ja kôrvale vaatamata koolist kodu poole. Juba kooli väravast välja joostes oli tal selline nägu, nagu oleks midagi eriti tähtsat juhtunud.
Koju jôunud ja esiku ukse avanud, hüüdis ta:
”Tere, see olen mina!" ja hakkas Rokit otsima. Roki lamas ja jahutas end veranda pôrandale liibudes. Totto-chan istus vaikides koera ette maha, vôttis ranitsa seljast ja otsis sealt päeviku välja. See oli Totto-chani esimene päevik. Ta avas selle hinnete kohalt Roki silmade ees, et oleks hästi näha.
“Vaata!” ütles ta, väike enesega rahulolu hääles. Sinna oli kirjutatud A-d ja B-d ja igasuguseid muid tähti. Totto-chan ei saanud veel hästi aru, kas A on parem kui B, vôi on B parem kui A. Sellepärast arvas ta, et küllap on see Rokile veelgi raskemini arusaadav. Siiski tahtis Totto-chan oma esimest päevikut kôigepealt Rokile näidata, kes ka kindlasti rôômustab selle üle.
Roki vaatas päevikut enda ees, nuusutas seda ja vaatas siis teraselt Totto-chanile silma.
“Kas on pônev? Siin on küll palju keerulisi sônu. Sinu jaoks vist liiga raske, kuid...”
Roki kallutas pead, nagu vaataks ta veelkord päevikut ja lakkus siis Totto-chani kätt. Totto-chan tôusis rahulolevalt üles ja ütles:
“Hästi! Nüüd lähen näitan emale ka.”
Kui Totto-chan oli läinud, tôusis Roki üles, et veel natuke jahedamat kohta otsida. Siis laskus ta aeglaselt maha ja sulges silmad. Näis, nagu tahaks ta tôepoolest päeviku üle järele môelda.

Suvevaheaeg algas
“Homme ööbime telkides. Palun vôtke tekk ja pidþaama kaasa ja tulge ôhtul kooli!” nii oli kirjutatud koolijuhataja kirjas, mida Totto-chan koolist tulles emale näitas. Järgmisel päeval pidi algama suvevaheaeg.
“Mida see telkides ööbimine ôigupoolest tähendab?” küsis Totto-chan. Ema jäi ka môttesse ja vastas:
“Kuskil väljas pannakse telgid üles ja seal sees magatakse. Tähed ja kuu paistavad. Kuid ma ei saa aru, kus see telkimine toimub. Sôidurahast ei ole ka kirjutatud, küllap on siin kuskil kooli lähedal.”
Sel ôhtul voodisse minnes ei tulnud Totto-chanil kaua aega und, sest ta môtles telgis ööbimisele. Süda puperdas ja oli natuke kôhe ka, nagu oleks ees mingi hirmuäratav seiklus.
Järgmisel hommikul kohe pärast ärkamist hakkas ta oma asju pakkima. Kôige peale pani ta seljakotti ka pidzaama ja teki.
Õhtu eel oli ta natuke ärevil, ütles emale ja isale hüvasti ja läks kooli.
Kui kôik ôpilased olid kooli jôudnud, ütles koolijuhataja:
“Tulge nüüd kôik saali!”
Õpilased kogunesid saali, väikse lava peal oli hunnikus mingi ese, mille koolijuhataja üles tôstis. See oli roheline telk. Ta laotas selle laiali ja lausus:
“Vaadake nüüd hästi! Ma näitan teile, kuidas telki tuleb üles panna.”
Koolijuhataja hakkas täiesti üksi telki üles panema. Ta pani postid siia-sinna, tômbas nööri siit-sealt ja sipsti! oligi suurepärane kolmnurkne telk valmis.
“Saite aru? Nüüd on teie kord saali telgid üles panna. Siin me ööbimegi!”
Ema oli môelnud nagu enamus inimesi, et telkides ööbitakse väljas, kuid koolijuhataja môtles teisiti:
“Isegi kui hakkab vihma sadama vôi läheb öösel natuke külmemaks on saalis hea olla.”
”Ööbime! Ööbime!”, hüüdsid lapsed kooris, jagunesid gruppidesse ja hakkasid ôpetajate abiga kärmesti saali pôrandale telke üles panema. Igasse telki mahtus magama kolm last. Totto-chan riietus kiiresti pidþaamasse ja lausa lendas ühest telgist teise kuni isu sai otsa. Teised lapsed käisid sama moodi naabertelkides külas.
Kui kôik olid pidþaamad selga pannud, siis istus koolijuhataja keskele, kôigile nähtavale kohale ja hakkas jutustama oma välismaa reisidest. Môned lapsed lamasid, pead telgi avast väljas, teised istusid korralikult. Väiksemad lapsed pikutasid ja toetasid pea suuremate laste sülle, kuid kôik kuulasid pônevusega jutte välismaast, kus keegi neist ei olnud käinud, mida keegi ei olnud veel näinud, ega millest môni isegi mitte midagi polnud kuulnud. Õpetaja jutt oli lummav, aegajalt tundus, nagu oleks mere taga elavad lapsed, kellest ta jutustas, nende sôbrad.
Kui koolijuhataja lôpetas jutustamise ja tule kustutas, läksid lapsed igaüks oma telki. Siit-sealt kostus veel naeru ja sosistamist, vastasolevas telgis maadlesid poisid... Pikkamööda saabus vaikus.
Samal ajal paistis kooliôues kuu ja taevas säras tuhandeid tähti.
Kuigi saalis ei olnud ei kuud ega tähti, näis see tôelise telkimiskohana. Lapsed olid seal ööbimisega südame pôhjani rahul.
See saali pôrandal telkides ööbimine jäi lastele eluks ajaks meelde kui lôbus ja väärtuslik kogemus. Kahtlemata teadis koolijuhataja, kuidas lastele rôômu valmistada.

Suur seiklus
Ülejärgmisel päeval, pärast saalis ööbimist, saabus lôpuks Totto-chani suur seiklus. Ta oli Yasuaki-chaniga kokku leppinud, et poiss tuleb tema puu otsa külla. Kuid see pidi jääma saladuseks ema, isa ja Yasuaki-chani vanemate ees.
Tomoe ôpilastel oli kooliaias kuskil ronimiseks oma isiklik puu kindlaks määratud. Totto-chani puu kasvas aia nurgas piirde kôrval, Kuhonbutsu templisse viiva kitsa tee poolses küljes. See puu oli jäme, sileda koorega, kuid hargnes umbes kahe meetri kôrgusel, moodustades hargnemiskohal mugava vôrkkiigetaolise istumiskoha. Kuid sinna jôudmiseks oli vaja osavat ronijat. Totto-chan istus seal tihti vahetunni ajal vôi pärast tunde, vaatles taevast ja ümbrust ning jälgis mööda teed liikuvaid inimesi.
Õpilased pidasid oma puud isiklikuks omandiks. Juhul, kui keegi soovis teisele ôpilasele ronimiseks määratud puu otsa ronida, siis tuli viisakalt luba küsida, öeldes:
“Vabandust! Vabandust, kas ma tohin sisse astuda?”
Kuid Yasuaki-chanil, kes oli lastehalvatust pôdenud, ei olnud oma puud ja ta ei olnud ka kunagi puu otsa roninud. Sellepärast oligi Totto-chan otsustanud kutsuda poisi sel päeval oma puu otsa külla ja temaga kokku leppinud. Totto-chan varjas seda kôigi eest, sest kartis, et nad hakkavad asjata muretsema. Kodust väljudes ütles ta emale:
“Ma lähen Denenchofusse Yasuaki-chani juurde.”
Kuna ta valetas, siis ta ei vaadanud emale otsa, vaid vahtis oma kinga paelu. Kuid Rokile, kes teda jaamani saatma oli tulnud, rääkis ta lahkudes tôtt:
“Ma kutsusin Yasuaki-chani oma puu otsa.”
Totto-chan jooksis kooli, nööri otsa seatud pilet laperdamas kaelas. Suvevaheaja tôttu oli kooliaed tühi, ainult Yasuaki-chan seisis lillepeenra ääres. Kuigi ta oli Totto-chanist ainult üks aasta vanem, tundus ta rääkimise viis rohkem vanema klassi ôpilase moodi.
Kui ta nägi Totto-chani tulemas, hakkas ta jalgu lohistades ja käsi tasakaalu hoidmiseks ettepoole sirutades, vastu kiirustama. Totto-chanile valmistas eriti rôômu see, et mitte keegi ei teadnud saladust. Ta vaatas Yasuaki-chani poole ja naeris:
”Hi-hi-hi...” poiss vastas samaga.
Seejärel viis Totto-chan Yasuaki-chani oma puu juurde. Juba eelmisel ôhtul oli ta plaani valmis môelnud. Ta jooksis majahoidja hoiuruumi ja tassis sealt kohale redeli, toetas selle ülemise otsa puu hargnemiskohale ja ronis kähku üles. Hoides redelit ülemisest otsast kinni hüüdis ta alla:
“Valmis! Proovi nüüd üles ronida!”
Kuid Yasuaki-chani käed ja jalad olid nii nôrgad, et ta ei suutnud üksinda isegi mitte esimesest redelipulgast jagu saada. Totto-chan laskus kiiruga mööda redelit alla. Ta püüdis Yasuaki-chani tagant toetada ja sedasi üles upitada. Kuid Totto-chan oli väike ja kôhnuke, tal ei olnud piisavalt jôudu, et siia-sinna kôikuvat redelit kinni hoida ja Yasuaki-chani tagant tôugata. Yasuaki-chan vôttis jala alumiselt redelipulgalt ja jäi maha vaadates seisma. Totto-chan môistis, et asi osutus märksa keerulisemaks, kui ta oli arvanud.
“Mida teha?”
Ta oli valmis mistahes viisil Yasuaki-chani rôômustama, kuid ometi puu otsa ronimine ei ônnestunud. Totto-chan pööras näo nukraks muutunud Yasuaki-chani poole, puhus pôsed naljakalt ôhku täis ja teatas rôômsa häälega:
“Oota! Mul tuli hea môte!”
Seejärel jooksis ta uuesti hoiuruumi, môeldes, et ehk tuleb seal tôesti môni hea môte. Ta vaatas hoolega seal olevaid esemeid ja leidis lôpuks toega treppredeli. See ei kôigu, môtles ta, ja ei vaja ka toetamist.
Totto-chan tassis treppredeli kohale, imestades isegi, et tal nii tohutult jôudu oli. Siis asetas ta trepi puu kôrvale, see ulatus peaaegu hargnemise kohani. Seejärel ütles ta Yasuaki-chanile vanema ôe häälega:
“Nii! Ei oli midagi hirmsat. See ei kôigu üldse.”
Yasuaki-chan vaatas suurte hirmunud silmadega treppredelit. Siis vaatas ta higist nôretavat Totto-chani. Yasuaki-chan oli samuti higine, ta vaatas üles puu otsa ja asetas siis jala otsustavalt esimesele trepiastmele.
Mitte kumbgi neist ei tajunud, kui palju aega kulus Yasuaki-chanil treppredelist üles ronimiseks. Suvises palavuses nad ei môelnud millelegi muule, kui vaid sellele, kuidas Yasuaki-chan üles saaks. Totto-chan ronis poisi järel, seadis tema jalgu trepiastmetele ja toetas peaga tagant poolt. Yasuaki-chan pingutas ka kogu jôust, kuni suutis lôpuks üles ronida .
“Hurraa!”
Kuid edaspidine oli lootusetu. Kuidas puu hargnemiskohale hüpanud Totto-chan ka meelitas, aga treppredelil seisev Yasuaki-chan ei kavatsenudki puule tulla. Ta hoidis treppredelist kôvasti kinni ja vaatas Totto-chanile ainiti otsa. Totto-chanl tuli äkki tahtmine nutta. Ta oli kutsunud Yasuaki-chani enda puu otsa külla ja tahtnud talle nii väga kôike näidata. Ta ei vôinud nutma puhkeda, kuna siis vôibolla oleks ka Yasuaki-chan nutma hakanud.
Totto-chan vôttis Yasuaki-chani lastehalvatusest kôverdunud käe. Tema enda käega vôrreldes olid sôrmed pikemad ja käsi suurem. Totto-chan hoidis natuke aega seda kätt ja ütles siis:
“Lama nii, nagu magaksid, ma proovin tômmata...”
Kui keegi täiskasvanutest oleks näinud, kuidas puu hargnemiskohal püsti seisev Totto-chan hakkas trepil kôhuli lamavat Yasuaki-chani puule tômbama, oleks ta kindlasti hädakisa tôstnud, sest môlema asend oli niivôrd ebakindel. Kuid Yasuaki-chan usaldas juba Totto-chani täielikult.
Samal ajal vôttis Totto-chan ennast kokku, haaras siis oma väikeste kätega Yasuaki-chani kätest kôvasti kinni ja, pingutades kogu jôust, tômbaski Yasuaki-chani üles.
Niisiis, lôpuks ometi vôisid nad istuda teineteise vastas puu otsas. Aegajalt varjasid pilved eredaid päikesekiiri. Totto-chan oli higine, ta silus kätega keskelt lahku kammitud sassis juukseid ja tegi viisaka kummarduse:
“Tere tulemast!”
Yasuaki-chan nôjatus puu harule ja vastas natuke häbelikult naeratades:
“Vabandan tülitamise pärast!”
Yasuaki-chan nägi esimest korda ümbrust niiviisi ja ütles ônnelikult:
“Nüüd ma saan aru küll, miks puu otsa ronitakse.”
Nad istusid kaua puu otsas vesteldes igasugustest asjadest. Muuhulgas rääkis Yasuaki-chan innustunult:
“Mu vanem ôde rääkis, et Ameerikas olevat leiutatud selline asi nagu televisioon. Kui see Jaapanisse ka tuleks, siis vôiks kodus vaadata spordisaalis toimuvat sumomaadlust. See olevat kasti moodi.”
Totto-chan ei môistnud tookord veel, kui oluline oleks Yasuaki-chani seisukohalt olnud vôimalus kodus vaadata seda, mida oli raske kaugele vaatama minna. Ta môtles, et see on küll imelik jutt:
“Kuidas saab sumomaadlus kastist tulla? Sumomaadlejad on ju nii suured, mis moodi nad kasti sees koju tulevad?”
See oli veel aeg, kus keegi ei teadnud ôigupoolest televisioonist midagi. Ja Totto-changi kuulis sellest esimest korda Yasuaki-chanilt.
Ümberringi siristasid rohutirtsud. Môlemad lapsed olid väga rahul ja ônnelikud. Kuid ometi oli see Yasuaki-chani esimene ja viimane puu otsa ronimine.

Mehisuse proov
“Hirmuäratav ja haiseb,aga on magus. Mis see on?”
Kuigi kôik ôpilased teadsid selle môistatuse vastust, oli ikka huvitav ja hirmus lôbus üksteiselt küsida:
“Kuule, mis on hirmuäratav...?”
“Koll sööb peldikus magusat pirukat,” vastati kohe, kuid ikka oli naljakas.
Ühel ôhtul Tomoes toimunud mehisuse proovi tulemuseks oleks vôinud olla umbes selline môistatus:
“Hirmuäratav ja sügeleb, aga ajab naerma. Mis see on?”
Tol ôhtul, kui kooli koguneti ja saalis telkides ööbiti, teatas koolijuhataja:
“Ühel ôhtul teeme Kuhonbutsu templis mehisuse proovi. Kes poistest tahavad kummitusteks hakata?”
Soovijate hulgast valiti välja seitse poissi.
Kui nimetatud ôhtul kooli koguneti, panid nad selga oma väljamôeldud “hirmuäratava” kummituse riietuse ja hüüdsid teistele:
"Küll me veel hirmutame teid!"
Nad väljusid väravast, et minna ja peita end kuhugi Kuhonbutsu templi aeda. Ülejäänud, umbes kolmkümmend ôpilast, jaotati viie-liikmelistesse gruppidesse, mis pidid lahkuma kooliaiast väikeste vaheaegade järel. Nad pidid käima ümber Kuhonbutsu templi ning kalmistu ja siis tagasi tulema.
Koolijuhataja selgitas lisaks:
“Hirmu vôib välja kannatada küll, kuid see on siiski ainult “mehisuse proov”, sellepärast vôib igaüks, kui ta kartma hakkab, ka poolelt teelt tagasi tulla. Selle pärast ei tasu muretseda.”
Totto-chan oli emalt laenanud taskulambi.
"Ära sa seda ära kaota!" oli ema veel hoiatanud.
Mônel poisil oli liblika püüdmise vôrk kaasas, mônel nöör. Sealt poolt kuuldus hääli:
“Püüame kummituse kinni!”, “Seome kummituse kinni!”
Koolijuhatajal kulus selgitamiseks ja gruppidesse jagamiseks nii palju aega, et hakkas juba pimedaks minema kui hüüti:
“Esimene grupp teele!”.
Vaimustuse ja kilgete saatel väljusid grupid üksteise järel kooli väravast. Lôpuks tuli ka Totto-chani grupi kord. Koolijuhataja oli öelnud, et teel kuni Kuhonbutsu templini kindlasti kummitusi välja ei tule. Kartlikult astudes jôudsid nad templi sissepääsu juurde, kus seisid kaks templi valvuri kuju. Kuigi kuu oli juba tôusnud, tundus väga pime olevat. Tavaliselt meeldivalt lai maa-ala ajas nüüd hirmu nahka, sest keegi ei teadnud, kust kummitused vôivad välja tulla. Tuule sahin puudes, kinga kriuks astumisel pani ehmatama ”Tuleb!”. Kuigi lapsed hoidsid üksteisel käest kinni, hakkas neil lôpuks ikka hirm. Totto-chan otsustas, et ta kalmistule ei lähe. Ta môtles, et kalmistul tulevad kummitused kindlasti. Niigi oli talle juba arusaadav, mis see mehisuse proov on ja ta otsustas, et parem on tagasi minna. Juhuslikult olid kôik samamoodi môelnud. Totto-chanil oli hea meel, et ta polnud üksi kartma löönud. Tagasiteel lippasid kôik nii kuidas jalad vôtsid.
Kui nad kooli juurde jôudsid, olid enne neid väljunud grupid juba tagasi. Nad said aru, et peaaegu keegi ei olnud kalmistuni läinud. Samal ajal tuli ôpetajaga koos väravast sisse haledasti nuttev poiss, kellel oli pea ümber valge riie. See kummituseks riietunud poiss oli kükitanud kalmistul ja oodanud. Kui kedagi ei tulnud, oli tal tasapisi hirm hakanud. Ta oli teele välja tulnud ja nuttis, kui ringkäigul olnud ôpetaja ta leidis ja tagasi tôi. Samal ajal, kui kôik lohutasid poissi, tulid veel kaks poissi nuttes tagasi. Üks nendest, kummituseks riietatuna, oli kalmistul kuulnud, et keegi tuleb. Ta oli môelnud, et see on kummitus ja jooksma pistnud. Teine poiss tuli ka joostes ja nad pôrkasid pead pidi kokku. Poisid said natuke haiget, kuid ehmatasid hirmsasti ja jooksid koos tagasi.
Kui pônevus ja hirm olid möödas, hakkasid lapsed rahunema, Siit-sealt kostus naeru, isegi “kummitused” naersid läbi pisarate. Totto-chani klassikaaslane Migita-kun, kellel oli peas ajalehest volditud kummituse müts, tuli ka tagasi. Ta oli nördinud, et keegi ei tulnud kalmistule.
“Hirmus! Ootasin seal kogu aeg!” seletas ta kratsides samal ajal sääsehammustusi kätel ja jalgadel.
Seda nähes ütles keegi:
“Sääsed hammustavad kummitusi ka!” ja kôik pahvatasid jälle naerma. Siis ütles viienda klassi juhataja:
“Lähen toon nüüd ülejäänud kummitused tagasi,” ja läks väravast välja. Ta leidis osa tänavavalgustuse juures lonkimas, osa oli hirmu pärast isegi koju läinud. Ta tôi nad kôik kooli tagasi.
Pärast seda ôhtut ei kartnud Tomoe ôpilased enam kummitusi, sest nad said aru, et kummitused ise võivad ka kartma hakata.

Proovisaal
Totto-chan jalutas rahulikult. Koer Roki jalutas ka korralikult, vaadates vahetevahel Totto-chani poole üles. Sellest oli aru saada, et nad olid otsustanud proovisaali juurde isa vaatama minna. Tavaliselt Totto-chan, kas jooksis nii, mis jalad vôtsid, vôi jalutas kiiresti kiira-käära, otsides mahakukkunud asju, vôi siis läks otse läbi naabri ja teiste järgnevate maa-alade, roomates lihtsalt aedade alt läbi.
Proovisaal asus Totto-chani majast umbes viie minuti kaugusel. Isa oli orkestri kontsertmeister. Ta mängis viiulit. Kord kui Totto-chan kontserdil käis, siis oli tema arvates huvitav see, et sel ajal kui kôik plaksutasid, pöördus higist nôretav orkestrijuht vaatajate poole, tuli siis poodiumilt alla ja surus seal viiulit mänginud isa kätt. Isa tôusis püsti ja samal ajal ka kogu orkester.
“Miks ta isa kätt surub?” küsis Totto-chan emalt sosinal.
“Orkestrijuht väljendab sel viisil tänu kogu orkestrile, keda isa esindab. Nad mängisid ju väga hästi,” vastas ema vaikselt.
Totto-chanile meeldis proovisaal, sest koolis olid ju ainult lapsed. Kuid sinna olid kogunenud täiskasvanud, kes mängisid mitmesuguseid pille ja orkestrijuht Rosenstock, kes rääkis naljakat jaapani keelt.
Isa selgitas, et Rosenstock, tegelikult Josef Rosenstock, oli kuulus Euroopa orkestrijuht. Oma muusiku töö jätkamiseks tuli tal, Hitleri hirmutegude kartuses, kaugesse Jaapanisse tullla. Isa austas väga Rosenstocki. Totto-chan ei môistnud siis veel maailma asju, kuid see oli aeg, mil Hitler hakkas taga kiusama juute. Kui seda ei oleks olnud, ei oleks Rosenstockil olnud vajadust Jaapanisse tulla ja arvatavasti Yamada Kozaku asutatud orkester ei oleks nii kiiresti edu saavutanud. Rosenstock, kes oli rahvusvahelise tasemega orkestrijuht, nôudis neilt Euroopa esmaklassiliste orkestrite tasemel esinemist. Sellepärast kaebas ta, pisarad silmis, sageli pärast orkestri proovi:
“Mina püüan kogu hingest, kuid orkester ei tule järele.”
“Kôik püüavad meeleheitlikult, kuid tehnika ei vasta nôuetele. Kindlasti ei ole meie vead tahtlikud," lohutas teda tsellomängija Saitō Hideo, kes valdas kôige paremini saksa keelt ja oli nende vahendajaks. Kui Rosenstock proovi ajal puhkas, siis juhatas Saitō tema asemel ka orkestrit.
Totto-chan seda kôike siis ei teadnud, kuid nägi, kuidas Rosenstock aeg-ajalt läks näost üleni punaseks, ja hakkas hingeldades midagi vôôras keeles karjuma. Sellisel juhul Totto-chan, kes tavaliselt jälgis käsipôsakil proovi toetudes väljast poolt aknalauale, tômbas pea tagasi. Ta kükitas hinge kinni hoides rohul ja ootas koos Rokiga, millal muusika uuesti algab.
Kuid tavaliselt oli Rosenstock leebe, tema jaapani keel oli huvitav. Kui orkestri mäng sujus hästi, siis ütles ta:
“Kuroyanagi-san, totemo ii desu! (see on väga hea!)” vôi siis “Subarashii desu! (See on suurepärane!)”
Totto-chan ei läinud kunagi proovisaali sisse. Tavaliselt meeldis talle aknast vaadata ja muusikat kuulata. Kui vaheaeg saabus, siis tulid kôik välja suitsetama ja isa sônas, kui ta teda märkas:
“Ah! See oled sina Totto-suke?”
Kui Rosenstock märkas Totto-chani, siis ta lausus oma naljakas jaapani keeles:
“Ohayo gozaimasu! (Tere hommikust!)” vôi “Konnichiwa! (Tere päevast!)” ja kuigi Totto-chan oli juba üsna suureks kasvanud, Rosenstock ikka tôstis teda üles ja surus pôse vastu pôske, nagu oleks ta veel veel päris väike tüdruk. Totto-chan häbenes pisut, kuid lühikesekasvuline Rosenstock , kes kandis peenikeste hôberaamidega prille, meeldis talle. Rosenstockil oli kôrge nina ja peen, ilus nägu, oli kohe arusaadav, et ta oli kunstnik.
Totto-chanile meeldis ka see kaldkatusega euroopa stiilis maja, kus proovisaal asus.
Tuul, mis puhus Senzoku tiigi poolt, kandis proovisaalist kuulduva muusika kaugele. Aegajalt segunes sellega akvaariumi kuldkala müüja hüüe: “Kingyō!...Kingyō!”

Reis kuumavee allikatele
Suvepuhkus hakkas lôppema, ja reis kuumavee allikatele lähenes. Tomoe ôpilaste jaoks tôeline suursündmus. Isegi ema, kes üldiselt ei imestanud eriti millegi üle, oli üllatunud, kui enne suvepuhkuse algust Totto-chan koolist tuli ja küsis:
“Kas ma vôin koos teistega kuumavee allikatele minna?”
Emale oli arusaadav, kui eakad inimesed kogunevad ja lähevad kuumavee allikatele, aga esimese klassi ôpilased...? Kuid pärast seda, kui ema oli koolijuhataja kirja korralikult läbi lugenud, siis arvas ta, et see on ju päris huvitav môte. Koolijuhataja teatatas kirjas, et "merekool" toimub Toi kuurordis, mis asub Shizuoka prefektuuris Izu poolsaarel. Seal voolab kuumavee allikas välja otse meres. Lapsed vôivad seal sees käia ja samas kôrval ka ujuda. Kuna ühel Tomoe ôpilase isal on seal suvila, siis vôivad kôik ôpilased, alates esimesest klassist kuni kuuendani, ligi viiskümmend last, seal kaks ööd ja kolm päeva peatuda. Loomulikult ema nôustus.
Määratud päeval kogunesid Tomoe ôpilased kooli. Kui kôik olid kohale jôudnud, ütles koolijuhataja hoolitsevalt:
“Niisiis! Me lähme esiteks rongiga ja siis laevaga. Ma ei taha, et keegi teist kaduma läheb. Kas te saite aru? Hakkame siis minema!”
Kui ôpilased olid Jiyūgaoka jaamas Tōkyō-Yokohama rongile istunud, oli üllatav see vaikus, mis seal valitses. Keegi ei jooksnud ringi, ja kui keegi rääkiski, siis ainult naabriga ja tasakesi. Tomoes ei räägitud ôpilastele, et “jalutada tuleb rivis”, vôi siis, et“rongis peab vaikne olema”, vôi “toidu jääke ei tohi maha visata”. Häbiväärseks loeti seal endast väiksemate ja nôrgemate lükkamist ja omavahel kaklemist. Samuti pidi igaüks ise enda järel koristama, ning üldse käituma nii, et oma tegevusega teisi ei häiriks. Kôik need nôuded olid tulnud märkamatult igapäevase elu käigus. Selle juures oli imelik môelda, et Totto-chan, kes mône kuu eest ôppetöö ajal vestles läbi akna pääsukestega ja segas teisi, Tomoesse tuleku esimesest päevast alates istus korralikult oma pingis ja ôppis hoolega. Rääkimata sellest, et ka rongis istus Totto-chan vaikselt nagu teisedki. Kui eelmise kooli ôpetaja oleks teda näinud, oleks vist arvanud, et see on hoopis teine laps.
Numatsu sadamast algas kôigi unistus, laevareis. Laev ei olnud eriti suur, kuid sellest hoolimata olid lapsed vaimustuses, käratsesid ja sagisid siia-sinna. Kui laev hakkas sadamast lahkuma, siis lehvitasid kôik sadamakail olijatele. Lapsed läksid laevadekilt kajutitsse alles siis, kui hakkas sadama ja tuul tugevnes. Kuna laev hirmsasti kôikus, siis hakkas Totto-chanil ja paljudel teistel paha. Kuid samal ajal üks vanema klassi poiss seisis kôikuva laeva keskel ja püüdis tasakaalu hoida. Ta liikus kord vasemale, kord paremale ise kogu aeg öeldes:
“Ot-to-to-to-to!”
See oli hirmus naljakas. Kuigi oli ôudselt vastik olla, ajas see ikkagi naerma. Nad naersid ka siis, kui laev jôudis Toi sadamasse. Kui lapsed laevalt maha tulid, ei olnud kellelgi enam paha olla, väljaarvatud see poiss, kes oli: ”Ot-to-to-to-to!’ öelnud. Imelik, et temal hakkas just pärast maandumist paha.
Toi oli ilus vaikne, väikeste mäeküngaste ja metsasaludega ümbritsetud küla mere ääres. Väikse puhkuse järel läksid lapsed koos ôpetajatega mere äärde. Merre minnes kandsid kôik lapsed ujumisriideid, sest see ei olnud ju kooli ujumisbassein.
Meres asuv kuumavee allikas oli ebatavaline. Kuna mingit piirjoont ega märki ei olnud, siis polnud esialgu aru saada, kus on allikas kus lihtsalt meri. Tegelikult oli allikas seal kohas, kus kaelani vette kükitades, oli meeldiv nagu kuumas vannis. Kui aga tahtsid vannist merre minna, siis tuli umbes viis meetrit eemale ujuda, kusjuures vesi muutus järjest jahedamaks, kuni said aru, et on juba tavaline merevesi. Lapsed ujusid meres kuni hakkas jahe, siis läksid kiiruga tagasi kuumavee allika juurde ja soojendasid end. Kaelani vees olles oli selline mônus tunne, nagu oleks koju tagasi jôudnud. Merepoolses osas ujusid ujumismütsides lapsed nagu tavalises meres, kuid kuumavee allika juurde tulles moodustasid ringi ja lobisesid muretult omavahel. Kôrvalt vaadates oleks arvatavasti tulnud môttele, et kuumavee allikal käituvad algkooli lapsed sama moodi kui vanaisad ja vanaemad.
Neil päevil ei olnud seal peaaegu üldse kôrvalisi isikuid, meri, mererand ja kuumavee allikad olid täielikult Tomoe ôpilaste käsutuses. Lapsed nautisid innuga seda erilist suplust. Õhtul suvilasse tagasi tulles oli nahk sôrmeotstel kauasest vees viibimisest kobruline.
Igal ôhtul, kui lapsed olid end tekkidesse mähkinud, hakati tondilugusid rääkima. Esimese klassi lapsed nutsid koledatel kohtadel, kuid palusid samas kohe:
“Räägi edasi, mis siis juhtus!”
Need kolm päeva Toi kuumavee allikatel erinesid koolis telkides ööbimisest ja mehisuse proovist sellepoolest, et see oli tegelik elukogemus. Näiteks tuli järge mööda kôigil käia aedvilja- ja kalakaupluses ôhtusöögiks toiduaineid ostmas, kus vôôrad inimesed küsisid, “Millise kooli ôpilased te olete?” vôi siis “Kust te olete tulnud?”. Neile tuli viisakalt vastata.
Seal oli ka lapsi, kes metsa eksisid, oli neidki, kes liiga kaugele ujusid ja ôigeks ajaks tagasi ei tulnud, pannes seega teisi muretsema. Keegi vigastas rannas vedeleva klaasikilluga jalga. Sellisel juhul tuli igaühel môelda, kuidas ta saab teist aidata.
Kuid oli ka palju lôbusaid sündmusi. Suures metsasalus oli palju tsikaade, rannas sai jäätist osta. Peale selle tegi seal rannal üks mees jämedast palgist paati. Paadi kuju oli juba olemas, kuid igal hommikul ärgates jooksid kôik vaatama, kui palju töö on edenenud. Totto-chan sai paadimeistrilt mälestuseks pika ôhukese keerus puulaastu.
Lahkumise päeval küsis koolijuhataja:
“Kas teeme mälestuseks pildi ka?”
“Jah! Teeme! Teeme!" hüüdsid kôik suures vaimustuses, sest senini ei olnud veel tehtud pilti, kus kogu kool oleks peal. Samal ajal kui koolijuhataja oli juba valmis pildistama, tahtis keegi veel tualetti minna, kellelgi olid tennised vales jalas, see pidi need vahetama. Laste sahmerdamise tôttu vôttis pildistamine kaua aega. Kaks ôpilast, kes lamasid teiste ees, olid asendi hoidmisest väsinud. Lôpuks küsis koolijuhataja:
"Kas nüüd on kôik kohal?"
Kuid see pilt, mere taustal oma iseloomulikes poosides olevatest lastest, muutus hiljem kôigile hindamatuks mälestuseks. Seda pilti vaadates meenub veelkord laevasôit, kuumavee allikad, tondijutud ja see poiss, kes ütles:”Ot-to-to-to-to!”
Kui Totto-chan tuli Tōkyōsse tagasi, siis oli saabunud aeg, kus tema kodu lähedal asuvast tiigist vôis leida vähke, ja suur härg vedas aeglaselt prügivedaja vankrit.
Nii möödus Totto-chani esimene suvevaheaeg, mil oli palju unustamatuid päevi täis igasuguseid meeldejäävaid sündmusi.

Rütmika
(rütmika – eurütmia kreeka keeles: ôige takt, harmoonia; ilus ja ôige proportsioon, eriti liikumises; tasakaal, ühtlane rütm, väljenduslik tasakaal muusikas, liigutustes, kônes)
Suvevaheaeg lôppes ja Tomoe koolis algas teine poolaasta. (Uus ôppeaasta algab Jaapanis aprilli alguses ja teine poolaasta suve lõpus.) Tänu mitmesugustele kogunemistele suvevaheajal sôbrunes Totto-chan klassikaaslaste ja loomulikult ka kôigi vanemate klasside ôpilastega. Tomoe kool hakkas talle ikka rohkem ja rohkem meeldima.
Peale selle, et Tomoe kooli ôppemetoodika erines teiste algkoolide omast, pöörati seal väga suurt tähelepanu muusikale. Kôige muu kôrval oli muusika tundides iga päev ka rütmilis-muusikalised harjutused, mis pôhinesid Sveitsi helilooja ja muusikaôpetaja Emile Jaques-Dalcroze ôpetusele. Alates 1904. aastast pälvis tema rütmilis-muusikaline kasvatus suurt tähelepanu nii Euroopas kui ka Ameerikas, kus igalpool tekkis ôppeasutusi ja uurimisinstituute.
Kuidas jôudis professor Dalcroze´i ôpetus Tomoesse? Enne Tomoe algkooli rajamist käis koolijuhataja Kobayashi Sōsaku Euroopas tutvumas, kuidas ôpetatakse lapsi välismaa koolides. Seal külastas ta mitut algkooli ja vestles paljude koolikasvatuse eriteadlastega. Tol ajal kohtas ôpetaja Kobayashi Pariisis ka suurepärast heliloojat Dalcroze`i. Professor Dalcroze oli kaua aega môtisklenud selle üle, kuidas saaks lastele muusikat ôpetada nii, et nad ei kuulaks seda ainult kôrvadega vaid ka südamega. Et muusika ei oleks nende jaoks igav ja elutu, vaid liikuv ja elav. Kuidas saaks lastes äratada tundlikkust? Vaadeldes lapsi vabalt hüplemas ja karglemas tärkas tal môte, et see vôiks olla rütmiline vôimlemine. ehk nagu ta nimetas rütmika.
Õpetaja Kobayashi viibis üle aasta Pariisis Dalcroze´i koolis ja ôppis tema rütmilis-muusikalist kasvatust pôhjalikult tundma. Dalcroze´i ôpetus on môjutanud ka paljusid teisi jaapanlasi, kôigepealt helilooja Yamada Kozaku, siis moodsa tantsu rajaja Ishii Baku, Kabuki teatri näitleja Ichikawa Sadanji II, uue teatri liikumisele “Shingeki” alusepanija Osannai Kaoru, klassikalise tantsu buyō tantsija Ito Michio loomingut. Nad kôik on ôppinud Dalcroze´ilt, et igasuguse kunsti aluseks on rütm. Kuid algkooli ôppekavasse proovis seda esmakordselt sobitada ôpetaja Kobayashi.
Küsimusele, “Mis on rütmika?” vastas ôpetaja Kobayashi nii:
“Rütmika on meelelahutus, mis muudab kogu keha tundlikumaks. See on mäng, mis ôpetab vaimule keha juhtimise kunsti. See on sport, mis laseb hingel ja ihul rütmi tajuda. Rütmilise vôimlemisega tegelemine muudab iseloomu taktitundeliseks. Taktitundeline ja harmooniline isiksus on ilus, tugev ja allub kuulekalt loodusseadustele.”
Oli veel muudki, kuid igatahes Totto-chani klassis alustati sellest, et keha tunnetaks rütmi. Saali väikse lava peal mängis ôpetaja Kobayashi klaverit. Selle saatel hakkasid ôpilased suvalisest kohast liikuma. Liikuda vôis ükskôik millises suunas. Üksteisele vastupidises suunas oli ebameeldiv liikuda, sest siis vôis kokku pôrgata, millegi pärast ei käidud ka rivis. Üldiselt liiguti ühes suunas mööda ringjoont vôi siis täiesti vaba joont mööda. Muusikat tuli kuulata väga tähelepanelikult, kui see oli kahetaktiline, siis jalutati ja tôsteti môlemat kätt rütmiliselt kaarega eest üles ja alla nagu orkestrijuhatamisel. Jalgadega ei vôinud trampida ega käia varvastel nagu balletis. Õpetaja rääkis, et soovitav on käies varbaid sirutada ja kehal lasta rôômsalt ja loomulikult liikuda. Igal juhul oli kôige olulisem, et iga ôpilane tunneks end vôimalikult vabalt. Kui muusika muutus kolmetaktiliseks, siis vôtsid käed kohe suuremaid kaari ja liikumine muutus tempole vastavalt kiiremaks vôi aeglasemaks. Õpilased ôppisid muutma käte liikumist kuni kuue taktilöögini.
Nelja taktilöögi puhul oli see üsna lihtne:
"Käed all, kaarega kôrvale, üles, kôrvale, alla.”
Viie taktlöögi puhul:
“Käed all, kaarega ette, kôrvale, üles, kôrvale, alla.”
Kuue taktilöögi puhul:
“Käed all, kaarega ette, alla, ette, kôrvale, üles, alla.”
Kuna harjutuse taktilöökide arv muutus pidevalt, siis oli selle järgi liikumine üsna raske. Veel raskem oli siis, kui ôpetaja Kobayashi aegajalt klaverit mängides hüüdis:
”Kuigi klaveri muusika muutub, ärge kohe liikumist muutke !”
Näiteks, alguses käiakse kahetaktilises rütmis, siis klaver muudab rütmi kolmetaktiliseks, kuid selle saatel tuleb liikuda ikka edasi kahetaktilises rütmis. See oli hirmus raske, kuid tundus, nagu oleks ôpetaja Kobayashil arvanud, et sellega saab kasvatada ôpilaste keskendumisvôimet ja tugevdada tahtejôudu.
Siis kui ôpetaja hüüdis,”Nüüd!”, pidid ôpilased kohe kolmetaktilisele liikumisele üle minema. Eelmine kahetaktiline rütm tuli kohe unustada, peast tulnud käsul pidid lihased hakkama liikuma kolmetaktilises rütmis , samal ajal vôis klaveri muusika minna juba neljataktilissse rütmi. Esialgu läksid käed ja jalad segamini ja lapsed oigasid:
“Õpetaja! Oodake!Oodake!”, kuid hiljem kui ôpilased harjusid, hakkasid need tunnid kôigile meeldima.
Mônikord oli lôbus ka ise midagi välja môelda. Üldiselt tehti harjutusi üksi, kuid kui tuju oli, vôis kahetaktilise rütmi puhul kellegagi kôrvuti käies käest kinni hoida ja kumbki üht kätt liigutada. Kui soovi oli vôis liikuda ka kinnisilmi. Ainult lobiseda ei tohtinud.
Mônikord lastevanemate koosoleku ajal piilusid emad aknast seda toredat vaatepilti, kuidas lapsed ilmekalt käsi ja jalgu liigutasid ja täpselt muusika rütmi järgi rôômsalt hüplesid.
Niisiis oli rütmika harjutuste eesmärk esiteks treenida hinge ja ihu rütmi tunnetama, seeläbi saavutada hinge ja ihu harmoonia ja lôppude lôpuks äratada kujutlusvôime, mis peaks arendama loomejôudu.
Esimesel päeval oli Totto-chan küsinud emalt kooli värava juures:
“Tomoe, mida see tähendab?”
Kooli nimeks oli valitud iidne tomoe sümbol, mis kujutab ringjoont, mille sees on üks must ja üks valge paksu koma kujuline märk.
See sümbol väljendas ôpetaja Kobayashi südame soovi, et laste ihu ja hing, môlemad areneksid ja oleksid kooskôla.
Õpetaja Kobayashi arvas veel, et rütmilis-muusikaline kasvatus aitab kasvatada lapsi suureks nii, et ümbritsevad inimesed ei riku liialt nende kaasasündinud andeid. Tema lastekasvatus oli kahtlemata edukas, kuid aegajalt ta kurvastas ja rääkis:
“Kas liialt kirjandusele ja sônadele toetuv koolitus ei lase ehk laste tundemaailmal känguda, kuna on kirglikult vastu sellele, et lapsed vaatavad loodust südamega, kuulavad jumalate sosinat?
Basho on kirjutanud:
Furuike ya
kawazu tobikomu
mizu-no oto.
(Vana tiik ja
konnade hüplemine
vee sulpsatused)
Arvatavasti ei ole ainult Basho vaadanud konnade hüplemist tiigis.
Neid, kes on näinud, kuidas kannust tuleb keeva vee auru, vôi, kuidas ôun kukub, on olnud ja on nii idas kui ka läänes, kuid vaevalt nad sellepärast oleksid Watt vôi Newton.
Maailmale on ohtlik, kui on silmad aga ei näe ilu; kui on kôrvad aga ei kuule muusikat; kuigi on môistus aga ei taju, mis on tôde; kuigi on süda, kuid vaimustusest ei sütti...”
Totto-chan aga jooksis, keerles ja hüples palja jalu nagu Isadora Duncan. Ta oli hirmus ônnelik ja arvas, et ka see kuulub kooliskäimise juurde.

Elu suurim soov
Totto-chan läks elus esimest korda templi pidustusele. Pidustus toimus eelmise kooli lähedal, Senzoku tiigi keskel väiksel saarel, kus asub Benteni tempel. Ta läks sinna koos isa ja emaga mööda hämarat teed. Kuid järsku läks valgeks, kuna templi ümber pôlesid kôikjal elektrilambid. Hetke ringi vaadanud, sattus Totto-chan vaimustusse ja pistis järgemööda nina igasse väiksesse poekesse. Siit ja sealt kuuldus igasuguseid hääli – piiksumist, särinat, potsatusi; oli lôhnu, mida ta polnud varem tundnud ja asju, mida ta kunagi varem ei olnud näinud.
Punaste, kollaste ja roosade nööride otsas rippusid piparmündi piibud, mis olid kaunistatud koera, kassi ja Betty Boopi piltidega. Seal oli veel riisimarmelaadi ja -venist.
Pambustorust püss tegi "pumm", kui yamabuki kepiga pambustorus varjul olevale valgele südamikule vajutasid. Tee ääres näitas üks mees môôganeelamise ja klaasisöömise kunsti. Teine mees müüs erilist pulbrit, mille portselan piaali riputamine tegi "auhh!" taolise heli. Mustkunstnikud tegid nn. kullaringi ehk raha kadumist ja igasuguseid muid trikke...
Totto-chan jalutas siia sinna, kuid jäi äkki seisma ja hüüdis:
"Oi!" , kui nägi kuldkollaseid iibisepoegi.
Väike korvike oli täis piiksuvaid linnupoegi.
"Tahan neid!"näitas Totto-chan käega ja palus isa ja ema:
"Ostke mulle need!"
Iibisepojad pöörasid nokad Totto-chani poole, siputasid sabakesi ja piiksusid veel kôvema häälega.
"Kui armsad!" Totto-chan kükitas maha ja môtles, et ta ei ole kunagi varem näinud nii armsaid väikseid olendeid.
"Eks ole?" küsis ta vaadates isa ja ema poole üles, kuid üllatus, kui need vôtsid tal käest kinni ja tahtsid edasi minna.
"Te ju ütlesite, et ostate mulle midagi, kas ei olnud nii? Tahan neid!"
Ema vastas tasakesi:
" Kurb küll, kuid need iibisepojad surevad varsti. Jäta järele!"
"Miks?" küsis Totto-chan nutuse häälega. Isa viis teda natuke eemale, et iibise poegade müüja ei kuuleks ja selgitas:
"Need on praegu armsad, kuid nad on väga nôrgad ja sellepärast surevad varsti. Siis on sul väga kurb, usu mind! Sellepärast ei taha me neid osta."
Kuid Totto-chan vaatas iibisepoegi ja ei tahtnud seletust kuuldagi.
"Ma ei lase neil surra. Ma hoolitsen nende eest. Palun ostke!"
Kuid isa ja ema jäid kindlaks ja tirisid Totto-chani linnupoegade korvi juurest eemale. Totto-chan vaatas igatsevalt iibisepoegade poole, iibisepojad vaatasid Totto-chani poole ja hakkasid veel rohkem piiksuma nagu tahaksid temaga kaasa tulla. Totto-chan tundis, et ei vaja midagi muud kui ainult neid iibisepoegi. Siis tegi ta isale ja emale viisaka kummarduse ja ütles:
"Ma palun südamest! Palun ostke mulle iibisepojad!"
Kuid ema ja isa pidasid vastu.
"Palun jäta järele, muidu saad hiljem nende pärast nutta."
Totto-chanil hakkasid pisarad voolama ja ta hakkas nuttes kodu poole minema. Kui ta jôudis pimedasse kohta, nuttis ta juba suure häälega ja ütles läbi pisarate:
"Palun! See on mu elu suurim soov, ma ei soovi enam surmani, et te midagi ostaksite. Palun ostke iibisepojad!"
Lôpuks andsid isa ja ema järele.
Totto-chani nägu oli rôômus, nagu oleks päike pilve alt välja tulnud, kui ta käes oli väike korv, milles piiksus kaks iibisepoega.
Järgmisel päeval palus ema puusepal teha erilise kahekordse pôhjaga väikse korvi, kuhu sai soojenduseks elekri pirni sisse panna. Kollased iibisepojad olid armsad. Totto-chan hoolitses päevad läbi nende eest. Kuid neljandal päeval üks ja viiendal päeval teine linnupoeg enam ei liikunud. Totto-chan kutsus neid, tôstis neid, kuid nad ei avanud silmi ega teinud piiksugi. Isa ja ema jutt oli tôeks saanud. Totto-chan kaevas üksi nuttes aeda augu, mattis iibisepojad ja asetas hauale väikse lille. Tühi korv, kus enam ei olnud linnupoegi, tundus suurena, sinna oli pudenenud väike kollane suleke. See meenutas Totto-chanile, kuidas templi pidustuse ajal olid iibisepojad teda nähes piiksunud, ta hammustas huult ja nuttis vaikselt.
Elu suurim soov oli lôppenud nii kiiresti... See oli esimene lahkumine, mis Totto-chanil tuli läbi elada.

Kôige viletsam riietus
Koolijuhataja rôhutas Tomoe lapsevanematega rääkides alati:
"Palun pange lastele kooli selga kôige viletsamad riided!"
Koolijuhataja palve tähendas seda, et ei ole vaja muretseda, kui riided määrduvad vöi katki lähevad. Laste seisukohalt vaadates on kôige tüütum see, kui kogu aeg peab kartma, et riided saavad mustaks ja siis saab ema käest riielda. Vôi siis peab kuulama alatasa ema ôpetamist:
"Ära mängi teiste lastega, lôhud riided ära!"
Tomoe lähedal asuvas algkoolis kandsid lapsed koolivormi, mis koosnes tüdrukutel madruse pluusist ja seelikust ning poistel kôrge kraega pintsakust ja pôlvpükstest. Tomoe lapsed tulid kooli igapäevaste riietega. Kuna koolijuhataja luba oli olemas, siis vôis mängida ükskôik mida, kusjuures ei olnud vaja muret tunda riiete pärast. Tollal ei olnud veel sellist vastupidavat riiet, nagu praegu on teksaseriie, selle tôttu olid kôigi poista püksid lapitud ja tüdrukute seelikudki olid tehtud vôimalikult tugevast riidest.
Totto-chani kôige meeldivam ajaviide oli vôôraste aia-ja pôllupiirete alt läbipugemine, sellepärast sobis talle eriti, et ei olnud vaja môelda riietele. Tol ajal oli enamus krunte ümbritsetud tiheda okastraadist piirdega, mille alumine traat ulatus maapinnani. Kuidas selliste alt läbi pugeda? Selleks tuli toimida täpselt nii, nagu koerad teevad, tôsta okastraat üles, kraapida aia alla auk ja siis sealt läbi ronida. Totto-chan oli ettevaatlik küll, kuid ometi jäid riided ikkagi okastraadi külge kinni ja rebenesid katki.
Ükskord kandis ta vana villasest musliinist kleiti. Seekord ta kleidi saba pidi küll kinni ei jäänud, kuid selja pealt oli kleit ülalt kuni alla ôige mitmest kohast katki kärisenud ja pealegi paistis, nagu oleks ta prügi seljas vedanud. Kleit oli vana küll, kuid see meeldis emale väga. Totto-chan teadis seda ja môtles pingsalt, mida emale öelda. Kui rääkida,et see läks aia alt ronimisel katki, siis hakkab ema pahandama. Ta môtles siis, et peab leidma juhtunu seletamiseks usutava vale. Koju jôudes, tuli talle äkki hea môte ja ta ütles emale:
"Kui ma koolist tulin, siis mingid lapsed loopisid tänaval mulle nuge selga. Sellepärast ongi kleit nii katki," môeldes ise, et kui ema peaks hakkama midagi täpsemalt pärima, siis läheb raskeks. Aga ônneks ütles ema ainult:
"Ah soo! See oli siis hirmus küll!"
Totto-chan hingas kergendatult ja môtles, et asi on korras. Küllap ema sai aru, et pole midagi parata, mis katki läinud see läinud.
Loomulikult ei olnud emal pôhjust seda nugade loopimise juttu uskuda. Ta sai kohe aru, et tegemist oli valega, sest esiteks, Totto-chan ei olnud üldse hirmunud moega, teiseks ei olnud vôimalik, et kehal polnud ühtki haava, ometi oli kleit täiesti katki kärisenud. Ema môtles endamisi, et Totto-chan môtles sellise pôhjuse välja mingil erilisel pôhjusel, kuna tavaliselt ta nii ei teinud. Lôpuks tuli ta järeldusele, et küllap laps muretses oma riiete pärast. Ema tahtis juhtunu kohta Totto-chani käest lisa küsida ja leidis selleks teise pôhjuse:
"Ma saan aru, et pealisriided vôib noaga vôi millegi muuga katki tômmta, aga kuidas vôivad aluspüksid iga päev katki rebeneda?"
Ema môistis, et kukkudes ja libisedes vôivad püksid määrduda ja kuluda, kuid ema ei suutnud môista, kuidas valgete pitsiga kaunistatud puuvillaste pükste tagumine pool iga päev katki rebenes.
Totto-chan môtles natuke ja ütles:
"Vaata, kui ma okastraataia alt läbi ronin jääb seelik kinni. Kuid püksid lähvad millegi pärast katki, kui ma piirde alt august tagurpidi välja ronin. Nad tingimata jäävad tagant poolt okastraadi külge kinni ja rebenevad. Nad otsekui ütleksid: "Vabandust! Kas tohin sisse astuda " vôi "Niisiis! Nägemiseni!""
Tegelikult ei saanud ema täpselt aru, mis seal toimus ja küsis:
"Ah niiviisi, on see siis huvitav?"
Totto-chan vaatas üllatunult emale otsa ja vastas:
"Kui ema ise ka prooviks? Kindlasti on huvitav. Aga ma kardan, et isegi emal lähvad püksid katki!?"
Totto-chani ahvatlev mäng käis tegelikult nii.
Kôigepealt tuli leida pikk vaba piirdeaia lôik, selle tugiposti juures okastraat üles tôsta, auk kraapida ja aeda sisse ronides öelda:"Vabandust! Kas tohin sisse astuda!", järgmisena tôsta eelmise augu kôrvalt, nüüd aia seestpoolt okastraat üles, jälle auk kraapida ja selle kaudu tagurpidi väljaronimise ajal öelda: "Niisiis! Nägemiseni!" Ja nii seda korrata ikka uuesti ja uuesti. Kui keegi oleks seda tegevust saanud ülalt vaadata,siis kujutanuks see sik-sakilist liikumist okastraadist piirde all, selle ühest otsast teise. Emale sai lôpuks selgeks, et viisakalt tagurpidi aiast väljaronimise ajal tômbas okastraat seeliku üles ja jäi aluspükstesse kinni. Ja nii need riided aia alt edasi-tagasi ronimise käigus paratamatult pididki katki minema.
Ema môtles, vaadates Totto-chani tolmuseid juukseid, määrdunud nägu ja musti küünealuseid, et täiskasvanule oleks see tegevus väsitav, kuid lapse seisukohalt vôttes, arvatavasti väga pônev. Siis môistis ta jälle, et koolijuhataja seisukoht "ei ole vaja muret tunda riiete määrdumise pärast" kuulub täiskasvanule, kes väga hästi tunneb laste môttemaailma.

Takahashi-kun
Ühel hommikul, kui kôik lapsed kooliaias ringi jooksid, ütles koolijuhataja:
"Teile tuli uus sôber, Takahashi-kun. Temast tuleb esimese klassi reisikaaslane. Eks ole tore!" (kun on austava järelsôna vorm, mida kasutatakse endast tunduvalt nooremaga rääkides vôi noorte omavahelisel suhtlemisel)
Totto-chan ja teised esimese klassi ôpilased vaatasid Takahashi-kuni, kes vôttis mütsi peast ja viisakalt kummardudes ütles vaikse häälega:
"Tere päevast!"
Esimese klassi ôpilased olid kôik veel väga väiksed, kuid Takahashi-kun, kuigi ta oli poisslaps, oli eriti lühikest kasvu. Ka tema käed ja jalad olid väga lühikesed, kuid ôlad olid laiad ja tugevad. Takahashi-kun seisis üksildasena ôuel.
"Ma proovin temaga rääkida," ütles Totto-chan Miyo-chanile ja Sakko-chanile ja nad läksid Takahashi juurde. Takahashi-kun naeratas sôbralikult ja tüdrukud naeratasid vastu. Poiss vaatas suurte küsivate silmadega nende poole.
"Kas sa tahad vagun-klassi näha?" tegi Totto-chan ettepaneku.
"Jah," vastas Takahashi-kun ja pani kuulekalt mütsi pähe.
Totto-chan kiirustas hirmsasti, kuna tahtis ruttu vagunit näidata, ta ronis vagunisse ja hüüdis vaguni ukse juurest:
"Tule kiiresti!"
Kuigi Takahashi kun näis kiirustavat, oli ta ikka veel üsna kaugel. Ta sebis kiiresti, nagu tahaks joosta, ja hüüdis:
"Vabanda, kohe tulen..."
Totto-chan pani tähele, et kuigi Takahashi-kun ei jookse nii nagu lastehalvatust pôdenud Yasuaki-chan, ei jôua ta kuidagi edasi. Totto-chan ei kiirustanud enam Takahashi-kuni tagant, sest sai hästi aru, et poiss pingutas niigi kogu hingest. Totto-chani vaatas, kuidas too vaguni poole jooksis. Takahashi-kuni jalad olid väga lühikesed ja kôverad nagu krabi koivad. Õpetajad ja täiskasvanud teadsid, et Takahashi-kun jääbki nii lühikeseks. Kui Takahashi-kun märkas, et Totto-chan teda tähelepanelikult vaatab, hakkas ta veel rohkem kiirustama, vehkides kätega ette ja taha. Kui ta lôpuks vaguni ukseni oli jôudnud, siis ütles ta:
"Küll sul on kiire!" ja lisas natukese aja pärast "Ma tulen Ōsakast."
"Ōsakast?" küsis Totto-chan erutatult. Ōsaka oli Totto-chani unistuste linn, mida ta ei olnud veel kunagi näinud. Ema noorem vend, onu, kes ôppis ülikoolis, alati, kui neile külla tuli, vôttis môlema käega Totto-chani peast, kôrvade tagant kinni ja tôstes teda niiviisi kôrgele üles küsis:
"Ma näitan sulle Ōsakat. Kas Ōsaka on näha?"
See oli nali, mida täiskasvanud lastega mängides tihti tegid, kuid Totto-chan vôttis seda tôena. Kogu näo nahka ja silmi kiskus üles poole, kôrvadel oli natuke valus, kuid Totto-chan püüdis meeleheitlikult kaugele vaadata. Ōsakat ta muidugi ei näinud, kuid arvas, et kunagi ehk ikka näeb. Ning, kui see onu külla tuli, siis ta palus alati:
"Palun näita mulle Ōsakat! Palun!"
Nii oli Ōsakast saanud Totto-chani unistuste linn, mida ta tahtis tingimata näha. Takahashi-kun tuli sealt!
"Räägi mulle Ōsakast!?" palus Totto-chan.
Takahashi-kun hakkas löbusalt naerma. Tal olid ilusad hambad ja selge täiskasvanulik hääletoon.
"Mida ma räägin Ōsakast?" küsis ta.
Kuid samal ajal teatas koolikell tundide algusest.
"Kui kahju!" kaebas Totto-chan. Takahashi väike keha ei paistnud koolikoti varjust peaaegu välja, kui ta läks keha kôikudes ja istus rôômsalt esimesse pinki. Totto-chan istus kiiresti tema kôrvale. Tal oli hirmus hea meel, et selles koolis vôis istuda ükskôik kuhu. Tal oli kahju Takahashi-kunist lahkuda. Nii leidis Totto-chan endale veel ühe sôbra.

Vaata ette kui hüppad!
Koolist tulles nägi Totto-chan kodu lähedal tee ääres midagi erilist. See oli suur liiva hunnik. Talle näis uskumatuna, et merd ei ole aga liiv on. Tôesti nagu unenäos! Hirmus rôômsaks muutunud Totto-chan tegi kohapeal väikse hüppe, vôttis siis joostes hoogu ja seejärel hüppas, kogu jôudu kokku vôttes, liivahunniku tippu. Potsti! Kuid see ei olnudki liiva hunnik, nagu ta môelnud oli, vaid liiva all oli hall kleepuv mört. Totto-chan vajus sinna rinnuni sisse, nii nagu ta oli, koolikott seljas ja kingakott käes. Ta üritas välja ronida, kuid tundus, et rabelemisega vôivad kingad jalast tulla. Jalgealune oli libe, ta sai aru, et peab ettevaatlik olema muidu vôib libiseda ja üle pea kleepuva massi sisse vajuda. Seepärast ei jäänud tal muud üle, kui seista paigal nagu pronkskuju ja hoida vasakus käes kingakotti.
Aegajalt läks mööda môni vôôras tädi. Siis hüüdis Totto-chan tasakesi:
"Kuule!"
Kuid kôik näisid arvavat, et ta mängib ja läksid pead noogutades edasi.
Õhtu poole, kui hakkas hämarduma, tuli ema teda otsima ja ehmatas, nähes liivahunnikust paistmas Totto-chani pead. Ema otsis kepi, ulatas ühe otsa Totto-chanile ja tômbas ta liivahunnikust välja. Kui ta oleks käest kinni vôttes hakanud Totto-chani välja kiskuma, oleks ka tema jalad kleepuva mördi sisse vajunud. Ema vaatas peaaegu üle keha halli mördiga kaetud Totto-chani ja ütles:
"Eelmine kord ma juba korra rääkisin sulle, kui sa näed midagi huvitavat, siis ära kohe hüppa. Mine lähedale, vaata enne korralikult ja siis hüppa!"
See eelmine kord oli koolis lôuna vaheajal. Totto-chan jalutas saali taga kitsal jalgrajal ja nägi tee keskele jäetud ajalehte. Oi kui huvitav, môtles ta, taganes siis nagu tavaliselt enne hoovôttu, vôttis siis joostes hoogu ja ajalehte silmas pidades hüppas kogu jôust. Kuid see oli sama käimla tühjendamisauk, kuhu Totto-chan kunagi oma rahatasku oli kaotanud. Majahoidja oli töö pooleli jätnud ja augule betoonist kaane asemel ajalehe peale pannud, et see ei haiseks. Selle tôttu maandus Totto-chan otse sellesse auku. Pärast seda oli hirmus küll, kuid ônneks koju jôudis ta puhtana. Seda lugu ema meenutaski.
"Ma enam ei hüppa," lubas Totto-chan vaikselt.
Ema rahunes.
Kuid natuke hiljem lisas Totto-chan:
"Ma ei hüppa enam ajalehe peale ja liiva hunnikusse."
Seda juttu kuulates sai ema aru, et rahunemine oli enneaegne. Miks siis? Sellepärast, et ta ei vôinud kindel olla, et Totto-chan kuhugi mujale ei hüppa.
Õhtune hämarus tihenes kiiresti. Kui nad koju jôudsid oli juba päris pime.

Pärast seda siis...
Tomoe lôuna-vaheajale, mis niigi oli ôpilaste arvates lôbus, lisandus hiljuti veel midagi erilist .
Koolijuhataja kontrollis igal lôuna vaheajal umbes viiekümne ôpilase, "mere ja mäe andidest" riisi lisandeid. Juhul, kui ta arvas, et mônele lapsele kaasavôetust ei piisa, siis said need koolijuhataja abikaasa "mere" vôi "mäe" keedupotist lisa. Pärast seda lauldi koos: "Mälu hoolikalt oma toitu sa..." ning seejärel öeldi enne sööma asumist ainult "Itadakimasu!". Kuid koolijuhataja arvas, et edaspidi vôiks sellele järgneda kellegi "sônavôtt". Ta selgitas:
"Teie kôigi jutustamise oskust on vaja paremaks muuta. Lühidalt öeldes, tänasest alates iga päev, sel ajal kui te sööte, tuleb keegi teist siia ringi keskele jutustama. Mis te sellest arvate?"
Laste arvamusi oli mitmesuguseid. Môni arvas, et ta ise ei ole hea jutustaja, kuid kuulata oleks huvitav. Mônele jälle meeldis, et saab teistele millestki jutustada. Totto-chan môtles, et ta küll ei tea veel, millest rääkida, kuid kindlasti tahaks proovida.
Peaaegu kôik ôpilased olid koolijuhataja ettepanekuga nôus ja järgmisel päeval see algaski.
Tavaliselt jaapani kodus ei lubatud lastel söömise ajal rääkida. Kuid koolijuhataja oli ka varem rääkinud oma välismaa kogemuse pôhjal lastele, et söömine peaks olema vôimalikult rôômus sündmus. Sellepärast ei ole vaja sellega kiirustada, vaid süüa tuleb rahulikult ja samal ajal vôib ka vestelda.
Peale selle tahtis ta, et lapsed hiljem ka teiste inimeste ees oskaksid selgelt, vabalt ja ilma häbenemata oma môtteid väljendada.
Nii ta siis oligi otsustanud tasapisi oma môtet ellu viima hakata ja pöördus kôigi ôpilaste poole:
"Vaadake. Ei ole vaja muretseda sellepärast, et ei oska veel hästi jutustada. Te vôite rääkida kôigest, mis teile meeldib, kôigest, mida teil meeldib teha. Igal juhul on vaja proovida."
Totto-chan ja kôik teised kuulasid hoolega.
Kuidagi viisi sai ka jutustamise järjekord tehtud. Samuti otsustati, et see, kelle kord on jutustada, vôib laulmise ajal kiiresti süüa. Kuid kogu kooli, umbes viiekümne ôpilase ees jutustamine oli isegi siis raske, kui olid julge. See oli hoopis midagi muud, kui kahe-kolmekesi väikses grupis vahetunni ajal juttu puhuda.
Alguses oli lapsi, kes punastasid ja ainult "hi-hi-hi-hi" naeru pugistasid ja neid, kes ette astudes môeldud loo lootusetult unustasid ja mitu korda ainult pealkirja kordasid, nagu "Konna asjatu hüpe", vôi siis "Kui vihma sajab siis...Kôik!", pärast seda tegid viisaka kummarduse ja läksid oma kohale tagasi.
Totto-chani järjekord ei olnud veel tulnud, kuid ta oli kindlalt otsustanud jutustada oma kôige armsama muinasjutu printsessist ja kuningapojast. Kuid see oli väga tuntud muinasjutt ja kui ta seda vahetunni ajal rääkis, siis ütlesid teised, et nad olevat sellest tüdinenud. Siiski otsustas ta enda juurde kindlaks jääda.
Niiviisi harjusid lapsed tasapisi sellega, et iga päev tuli keegi järjekorra alusel teiste ette jutustama. Kuid ühel päeval, hoolimata sellest, et tema järjekord tuli, ütles üks poiss:
"Mul ei ole millestki rääkida."
Totto-chani pani see jutt väga imestama, kuid näis, et poisil oli tôsi taga. Koolijuhataja läks poisi laua juurde, kus seisi tühi toidukarp, ja küsis:
"Kas sul ei ole tôesti midagi, millest jutustada."
"Ei ole!" vastas poiss. Ta ei keerutanud ega hakanud sugugi vastu, vaid näis, et tal töesti ei olnudki midagi.
"Ha-ha-ha-ha-haa!" naeris koolijuhataja oma katkistest hammastest hoolimata muretult ja ütles siis:
"Môtle midagi välja!"
"Välja môelda?" näis poiss imestavat.
Seejärel pani koolijuhataja poisi ringis istuvate laste keskele seisma, läks ise istus poisi kohale ja ütles:
"Sa proovi meelde tuletada, mida sa täna hommikul pärast ärkamist ja enne kooli tulekut tegid! Mida sa kôige enne tegid?"
Poiss kratsis môtlikult pead ja sônas siis:
"Ee...ja!"
Selle peale ütles koolijuhataja:
"Hästi, sa ütlesid "Ee...ja!"Kas sa ei rääkinud siis midagi? Aga mida sa tegid pärast "Ee...ja-d?"
Poiss sügas jälle pead ja venitas:
"Ee...jaa, ärkasin."
Totto-chanile ja ka teistele tundus olukord natuke naljakas, kuid kôik jälgisid tähelepanelikult. Poiss sügas jälle pead ja sônas:
"Nii jah!"
Koolijuhataja oli käed laua all kokku pannud ja jälgis naeratades, kuid tähelepnelikult poissi ning ütles siis:
"Hästi. Seega on kôigile sinu jutu järgi arusaadav, et sa ärkasid. Ma ei saa ära märkida, et su jutt oleks olnud huvitav ja naerma ajanud, kuid oluline on see, et sa leidsid selle, millest rääkida, kuigi enne ütlesid, et ei ole midagi."
Selle peale ütles poiss kohutavalt kôva häälega:
"Pärast seda siis..."
Selle peale ajasid kôik lapsed kaelad ôieli. Poiss tômbas sügavalt hinge ja lisas:
"Pärast seda siis..., ema siis..., ütles, et pese hambad ka..., siis ma pesin hambaid."
Koolijuhataja hakkas plaksutama, kôik teised samuti. Siis hüüdis poiss endisest veel kôvema häälega:
"Pärast seda siis..."
Kôik jätsid plaksutamise järele ja kikitasid kôrvu ning ajasid veel enam kaelad ôieli. Poisi nägu muutus pidulikuks ja ta lôpetas:
"Pärast seda siis tulin kooli!"
Üks vanema klassi poiss oli kummardunud nii kaugele laua kohale,,et kaotas tasakaalu ning kukkus näoga toidukarpi. Kôigil oli hirmus lôbus sellepärast, et poiss oli lôpuks siiski leidnud, millest jutustada.
Koolijuhataja plaksutas tugevasti, samuti ka kôik teised. Esimese klassi lapsed hüüdsid kooris "Tore!" ja ringi sees seisev "pärast seda siis..."poiss plaksutas ise ka kaasa. Kogu saal kômises plaksutamisest.
Kahtlemata ei unusta see poiss isegi täiskasvanuks saades, seda plaksutamist mitte kunagi.

See oli ainult mäng
Totto-chaniga juhtus suur ônnetus. See toimus pärast koolist koju tulekut enne ôhtusööki, kui Totto-chan mängis oma toas Rokiga naljakat hundi mängu. Nad alustasid nagu tavaliselt, teine läks teise seina äärde, sealt veeretasid nad end seni, kuni pôrkusid kokku, siis maadlesid natuke aega, läksid lahku ja alustasid jälle otsast peale. Samas tuli Totto-chanle môte, et peaks seda mängu natuke raskemaks tegema. Näiteks vôidaks see, kes pärast veeretamist ja kokkupôrget näeb rohkem hundi moodi välja.
Shepardi tôugu koeral hundina esinemine ei olnud raske. Ta muutus märgatavalt hirmuäratavamaks, kui ajas kôrvad kikki, avas suu pärani ja näitas kôiki oma hambaid. Totto-chani seisukohalt vôttes oli see märksa raskem, kuid ta tôstis käed kikis kôrvade moodi pea juurde, avas suu ja ajas silmad vôimalikult pärani, urises ja tegi nagu tahaks hammustada. Roki tegi esialgu samamoodi, kuid hundi mängimise hoos ajas noor koer mängu ja tegelikkuse segi ning järsku enam ei mänginud, vaid hammustas tôeliselt.
Roki oli Totto-chanist peaaegu poole suurem, tal olid väga teravad hambad. Ootamatult naksas ta tüdrukut kôrvast. Totto-chan ehmatas, kui märkas, et tema paremast kôrvast hakkas verd tilkuma. Verd tuli üha enam ja Totto-chan hakkas karjuma:
"Ai, ai-aaa!"
Kui ema köögist tuppa tormas, seisid môlemad toa nurgas ja Totto-chan hoidis môlemat kätt kôrva peal. Riietel ja pôrandal oli verd. Vôôrastetoas viiulit harjutanud isa tuli ka kiiresti kohale. Roki oli saba jalgevahele tômmanud ja vaatas Totto-chanile alandlikult alt üles, sest ta môistis, et oli pahandust teinud.
Samal ajal keerles Totto-chani peas ainult üks môte, et kui isa ja ema hirmsasti vihastavad, siis nad vôivad Roki hävitada vôi kellelegi teisele anda. Totto-chan jaoks oleks see kôige kurvem ja kohutavam asi olnud. Sellepärast ta kükitas, hoides ühe käega kôrvast ja teisega koerast kinni, ja karjus:
"Ärge riielge Rokiga! Ärge riielge Rokiga!"
Isa ja ema huvitas rohkem, mis kôrvaga juhtus, ja nad tahtsid Totto-chani kätt sealt eemaldada, aga Totto-chan ei lasknud ja karjus aina:
"Ei ole valus! Ärge vihastage Roki peale!..."
Tol hetkel ei tundnud Totto-chan tôepoolest valu. Ta muretses ainult Roki pärast. Samal ajal voolas kôrvast tasapisi verd. Isa ja ema said aru küll, et Roki hammustas, kuid lubasid siiski, et ei riidle temaga ja Totto-chan vôttis käe kôrva pealt. Ema karjatas, kui nägi katki rebitud kôrva. Ta otsis kiiresti aadress-raamatu. Isa vôttis tütre sülle ja nad läksid kôrvaarsti juurde. Isa ja ema rahunesid alles siis, kui selgus, et kôrv saab täiesti terveks. Õnneks sai arstiabi kiiresti. Kuid Totto-chan muretses ikka veel, kas nad peavad ka kokkuleppest kinni.
Totto-chan tuli koju nagu valge jänes, pealaest kuni lôuani sidemesse mähituna. Oli küll kokkulepe, et ei riielda Rokiga, kuid isa ei olnud sellega rahul, et koerale ei öelda midagi. Aga ema andis silmadega märku, et kokkuleppest tuleb kinni pidada ja isa pidi ka sellega leppima.
Totto-chan kiirustas koju, et saaks ruttu Rokile teatada:
"Kôik on korras! Keegi ei riidle sinuga."
Kuid Rokit ei olnud kuskil näha. Nüüd hakkas Totto-chan esimest korda nutma. Isegi arsti juures oli ta vapralt vastu pidanud, ega olnud nutma hakanud, sest ta muretses Rokki pärast. Kuid nüüd voolasid pisarad pidurdamatult ja Totto-chan hüüdis mitu korda:
"Roki! Roki!... Teda ei ole!"
Järsku läks Totto-chani pisarais nägu naerule, sest diivani tagant ilmus tasahilju nähtavale tuttav pruun selg. Rokki lähenes Totto-chanile ja lakkus ôrnalt sidemetest väljaulatuvat tervet kôrva. Totto-chan embas Roki kaela ja tundis koera kôrva lôhna, mida isa ja ema ei sallinud, kuid, mis tema arvates oli väga armas.
Totto-chan ja Roki olid môlemad väga väsinud ja unised..
Ja näis, nagu vaataks hilissuvine kuu läbi akna sôbralikumalt kui varem sidemesse mähitud tüdrukut ja koera, kes kindlasti enam kunagi ei mängi hundi mängu.

Spordipäev
Tomoe spordipäev toimus igal aastal 3. novembril. Koolijuhataja oli määranud selle päeva, kuna pika ilmavaatluse tulemusel oli selgunud, et kôige harvemini sajab sügisel vihma 3. novembril.
Juba kogu eelmise päeva valmistasid lapsed igasuguseid kaunistusi ja tegid kooliaias rôômsalt spordipäeva ettevalmistusi. Nad soovisid, et järgmisel päeval vihma ei sajaks. Sellepärast vaatlesid nad huviga taevas liikuvaid pilvi ja päikest ja uurisid, kas ilm vastab koolijuhataja ilmastikuvaatluse märkmikule. Imelikul kombel sel päeval tôepoolest kunagi vihma ei sadanud.
Muide, Tomoe koolis oli küllaltki palju igasuguseid üritusi, mis erinesid teistes koolides toimuvatest, kuid spordipäev oli tôesti ainulaadne. Ainult vôrgutômbamine ja kahekesi kolmel jalal vôidujooks oli samasugune, nagu tavalises algkoolis, kuid kôik ülejäänud vôistlused oli koolijuhataja ise välja môelnud. Abivahenditena ei kasutatud midagi erilist, vaid kohandati koolis olemasolevaid asju.
Näiteks, karpkala vôistlus oli selline. Kooliôuel lamas kolm suurt puuvillasest riidest valmistatud karpkala, kaks sinist ja üks punane. Pärast starti tuli natuke joosta, siis karpkala suust sisse pugeda, sabast välja tulla ja siis tagasi joosta. Kuna karpkalu oli kokku kolm, siis alustas korraga jooksu kolm vôistlejat. Vôibolla näib, et see on lihtne, kuid see oli vastu ootusi raske. Sellepärast, et kala kere oli pikk ja seal sees oli pime, koperdasid siia sinna, ja ei saanud enam aru, kust kohast sisse tulid. Totto-chaniga juhtus nii, et ta pistis mitu korda pea kala suust välja ja läks uuesti sisse, enne kui lôpuks sabast välja tuli. Lastel oli väga huvitav seda ka kôrvalt vaadata, sest kui keegi sinna sisse läks ja seal väljapääsu otsis, näis nagu oleks karpkala hakanud elama.
Peale selle oli seal ema otsimise vôistlus. Stardi järel oli vaja natuke joosta, siis tuli külili maha asetatud redeli pulkade vahelt läbi pugeda ja teisel pool asuvast korvist ümbriku seest paber vôtta. Kui näiteks sinna oli kirjutatud "Sakko-chani ema", siis tuli minna pealtvaatajate hulka, otsida Sakko-chani ema üles, vôtta tal käest kinni ja finishisse joosta. Külili asetatud redeli pulkade vahelisest neljakandilisest august läbironimisel oli vaja ilmutada kassi osavust, et mitte riideid pidi kinni jääda.
Oli hea, kui paberile oli kirjutatud tuttava, Sakko-chani ema, aga kui seal oli vôôras inimene, nagu näiteks "Õpetaja Oku ôde", siis oli vaja natuke julgust, et minna pealtvaatajate hulka ja valjusti hüüda: "Õpetaja Oku ôde!" Sellepärast oli eriti suur rôôm, kui juhuslikult oli paberil oma ema nimi. Siis tormas laps ema juurde ja hüüdis:"Ema! Ema! Kiiresti!"
Selle vôistluse puhul ei olnud oluline ainult laste, vaid ka pealtvaatajate tähelepanelikkus. Lapsed tulid joostes üksteise järel ja hüüdsid kellegi nime, nimetatu pidi viivitamatult oma kohal püsti tôusma ja vabandades istuvate isade ja emade vahelt kiiresti läbi trügima, teda hüüdnud lapsele käe andma ja koos jooksma hakkama. Isad jälgisid ka tähelepanelikult, kui lapsed tulid joostes täiskasvanute ette ja hinge kinni pidades hüüdsid kellegi nime. Sellepärast ei olnud kellelgi aega omavahel vestelda ega midagi süüa nakitseda, vaid kôik vôtsid innuga tegevusest osa.
Vôrgutômbamise vôistluse puhul jaotusid koolijuhataja ja kôik ôpetajad kahe vôistkonna vahel ja tômbasid koos ôpilastega hüüdes: "Korraga! Korraga!" Yasuaki-chani ja teiste liikumispuudega laste kohustus oli tähelepanelikult jälgida vôrgu keskele kinnitatud taskurätti ja teatada kumb vôistkond on vôitnud.
Viimane oli omapärane ülekooliline teatejooks. Eriti pikaks jooksuks ei olnud ruumi. Vôistlus toimus kooliaia keskel värava vastas oleval, saali juurde viival, betoonist lehvikukujulisel trepil üles-alla joostes. Esmapilgul näis see lihtne olevat, kuid selle trepi astmed olid tavalisest tunduvalt madalamad ja kalle lauge, kusjuures teatejooksu ajal tuli korralikult aste-astmelt, ühtegi astet vahele jätmata, üles ja alla joosta. Pikkadel lastel, kel olid pikad jalad, oli see hirmus tülikas. Tegelikult oli see igapäevane tee lôuna vaheajal saali minekuks. Aga kui sellest tuli vôistluse koht, siis sai see erilise tähenduse ning muutus uudseks ja huvitavaks. Kôik jooksid kilgates kaheksaastmelisest trepist üles ja alla. Eemalt vaadatuna oli see liikumine väga ilus, nagu kaleidoskoobis.
Esimese klassi ôpilastele meeldis esimene päiksepaisteline spordipäev väga, nagu koolijuhataja oli lootnud. Kuna eelmisel päeval oli valmistatud palju värvilisest paberist kette ja kuldseid tähti kaunistuseks, siis näis nagu oleks tôeline pidupäev. Lapsed marssisid ülevas meeleolus grammafoni muusika saatel. Totto-chanil oli seljas valge pluus ja tumesinised lühikesed püksid. Tegelikult ta oleks tahtnud kanda rikkalikult kroogitud naiste spordipükse. Need olid Totto-chani unistus. Hiljuti oli Totto-chan peale tunde näinud kooliaias lasteaia kasvatajate vôimlemistundi, mida koolijuhataja seal läbi viis. Seal jäidki Totto-chanile silma naiste spordipüksid, mida enamus kandis. Mispärast? Totto-chanile meeldis, kuidas ühel tütarlapsel pükste seest välja ulatuv reis, jalga vastu maad lüües, vôdises. See näis nii täiskasvanulik. Totto-chan jooksis koju, pani oma lühikesed püksid jalga ja lôi ka jalga vastu maad. Kuid loomulikult ei hakanud esimese klassi tütarlapse kôhnad reied vôdisema. Ta proovis mitu korda ja tuli järeldusele:
"Kui mul oleks samasugused püksid, kui tol tütarlapsel, küllap siis vôdiseksid."
Totto-chan jutustas emale tütarlapsest ja palus, et ema kindlasti ostaks talle spordipäevaks naiste spordipüksid, kuid nii väikesemôôdulisi ei olnud kuskilt saada. Seetôttu tuli Totto-chanil, kahjuks, spordipäevale minna tavalistes lühikestes pükstes.
Spordivôistlusel tuli ka üllatusi. Kuigi kôik õpilased vôtsid vôistlustest osa, tuli esikohale kooli kôige lühem poiss Takahashi-kun. See oli tôesti uskumatu lugu. Kui kôik koperdasid karpkala läbimisel, siis Takahashi-kun läks lupsti! läbi, kui teised said vaevalt pea läbi redelipulkade pista, siis jooksis Takahashi-kun juba mitu meetrit eespool, teatejooksu ajal nägid kôik vaeva, et saali esisel trepil aste-astmelt üles-alla joosta, kuid Takahashi-kuni lühikesed jalad vudisid imekiiresti trepist üles ja alla. Kôik olid imestunud ja hüüdsid läbisegi:
"Me püüdsime Takahashi-kuni vôita!"
Hoolimata sellest, et kôik vôtsid asja tôsiselt, tuli esikohale Takahashi-kun. Totto-chan pingutas ka küllalki, kuid ei vôitnud Takahashi-kuni ühelgi alal. Tavaliselt vôitis ta jooksus, kuid kaotas seejärel muudes asjades. Takahashi-kun oli enesega rahul, ajas nina natuke püsti, vôttis rôômsana ja ônnelikuna esikoha auhinna vastu. Ja neid oli tal mitu. Seda nähes olid kôik hämmastuses ja môtlesid arvatavasti oma südames:
"Järgmisel aastal vôidan Takahashi-kuni kindlasti!"
Tegelikult oli aga Takahashi-kun edaspidigi igal aastal spordipäeva staar. Muide, selle spordivôistluse auhinnad olid ka koolijuhataja moodi. Igatahes oli esikoha auhind üks naeris, teisekoha oma kaks takja juurikat ja kolmandal kohal spinatilehe kimp. Sellepärast arvas Totto-chan küllalt kaua aega, et spordivôistluse auhinnad ongi aedviljad. Keegi ei teadnud, et samal ajal olid teistes koolides üldiselt auhindadeks vihikud, pliiatsid ja kummid. Kôigile olid aedviljad natuke vastumeelsed. Totto-chan vôitis ainult takja juurikaid ja sibulaid, ning talle tundus, et nendega rongile minna on kuidagi piinlik. Kuna vôistlustel anti ka kolmandast kohast allpool igasuguseid auhindu, siis oli lôpuks iga Tomoe ôpilane mingi aedvilja omanik. Ei ole vast hästi arusaadav, miks aedviljaga koolist koju minek oli piinlik, sest siis kui ema andis korvi kaasa ja palus aedvilja poodi minna, ei olnud ju kellelgi häbi.
Näis nagu ei jôuaks üks tüse poiss, kes oli kapsa saanud, seda hoida ja otsis kohta, kuhu seda panna ning pomises aegajalt:
"Oeh! Mul on häbi sellega koju minna. Kas ei saa seda kuskile jätta!?"
Koolijuhataja, kes oli märganud laste omavahelist sosistamist, tuli nende juurde, kes hoidsid käes oma porgandeid ja naereid ja küsis:
"Mis siis lahti on? Laske emal täna ôhtul sellest süüa valmistada. See on teie endi teenitud aedvili. Sellest saab valmistada kogu perele riisilisandi. Kas see ei ole tore? Kindlasti on see väga maitsev!"
Loomulikult oli tal ôigus. Ka Totto-chanil oli see elus esimene oma jôuga teenitud ôhtusöögi lisand. Sellepärast ütles ta koolijuhatajale:
"Ma lasen emal valmistada takjajuure hautise. Mida sibulaga teha, ma veel ei tea..."
Pärast seda hakkasid ka teised üksteise järel oma menüüd tutvustama. Koolijuhataja naeris nii, et läks üle kogu näo punaseks ja ütles rôômsalt:
"Noh näete, kui palju häid môtteid teil on."
Vôibolla môtles koolijuhataja ka sellele, et aedviljast valmistatud ôhtusöögi ajal oleks lôbus kogu perega koos vestelda spordipäeva sündmustest. Tôenäoliselt môtles ta eriti esikoha vôitnud Takahashi-kunile, kes rikkalikult kaetud laua taga oma rôômu vôiks teistega jagada ja esikohale tuleku tôttu vôiks oma kehalise puude unustada.
Aga kes teab, järsku môtleski koolijuhataja välja Tomoe taolise spordipäeva selleks, et keegi Takahashi-kun vôiks esikohale tulla.

Kobayashi Issa
Õpilased kutsusid tihti koolijuhatajat Kobayashi Issa´ks vôi vanaisa Issa-kiilaspeaks, kuigi tema eesnimi oli hoopis Sōsaku. Tema perekonnanimi oli küll sama mis kuulsal haikumeistril Kobayashi Issal (1763-1827), kelle haikud talle eriti meeldisid. Ta esitas nii tihti Issa haikusid, et lapsed ajasid nende nimed segamini, kuid pidasid môlemaid oma sôpradeks.
Koolijuhatajale meeldisid Issa haikud sellepärast, et need on puhtsüdamlikud ja räägivad igapäevasest elust. Tolle ajastu ligikaudu saja tuhande haikumeistri hulgas, mitte keegi ei püstitanud endale suuri eesmärke, vaid igaüks kujutas lihtsalt maailma enda ümber. Koolijuhataja austas ja isegi kadestas neid inimesi, kes kirjutasid selliseid lapsemeelseid haikusid. Ta kasutas iga sobivat hetke, et lastele Issa haikusid tutvustada. Paljusid neist teadsid ôpilased juba peast.
Yase kaeru
makeru na Issa
kore-ni ari.
(Hei! Kôhnuke konn,
  ära kaota, sest Issa
  on sinu poolt!)
Suzume-no ko
soko noke soko noke
o-uma-ga tooru.
(Hei varblase poiss,
   eest ära, tee vabaks, sest
   hobune läheb mööda!)
Yare utsu na
hae-ga te-o suru
ashi-o suru.
(Ära löö kärbest,
  ta jalad värisevad,
  käed värisevad!)
Mônikord laulsid kôik koos koolijuhtaja loodud meloodial:
Ware to itte
asobe ya
oya-no nai suzume.
(Kui me tuleme,
  mängime sinuga koos,
  vaeslaps varblane!)
Koolijuhataja pidas haiku tundi üsna tihti, kuigi ôppeplaanis seda ette nähtud ei olnud.
Totto-chani loodud esimene haiku kôlas nii:
Norakuro-wa
heitai-o yamete
tairiku-e iku.
(Koer Norakuro
  tuleb sôjaväest ära
  ja läheb maale tööle.)
(Norakuro on must koer, koomiksi tegelane, kes teeb sôjaväes karjääri)
Kuigi koolijuhataja ise oli öelnud, et proovige enda môtteid lihtsalt haikuna väljendada, ütles ta selle kohta, et ega see päris ôige haiku ei ole. Kuid selle haiku järgi on üsna hästi aru saada, mille vastu Totto-chan tollal huvi tundis. Kui lugeda silpe, siis neid ei ole 5+7+5, nagu peab olema, vaid 5+7+7, kuid Totto-chan ôigustas end sellega, et isegi vanameister Issa haikus
"Hei, varblase poiss,
  eest ära, tee vabaks, sest
  hobune läheb mööda!" on silpe 5+7+7.
Kuhonbutsu templisse jalutamise ajal, vôi ajal, mil väljas sadas vihma ja mängida ei saanud, kogunesid kôik saali, kus Tomoe Kobayashi Issa ôpetas lastele haikusid, ja nende kaudu môistma inimesi ja loodust. Järgmisena veel üks Issa haiku, mis sobis eriti hästi Tomoega.
Yuki tokete
mura ippai-no
kodomo ka na.
(Lumi sulab ja
  siis on kogu küla täis
  laste sagimist!)

Hirmus kummaline!
Totto-chan leidis elus esimest korda raha. See juhtus koolist koju tulles rongis. Ta tuli Jiyugaoka jaamast Ooimachi rongile. Enne järgmisse, Midorigaoka jaama jôudmist, oli suur kurv, kus Totto-chan tasakaalu kaotamise vältimiseks toetas tavaliselt môlemad jalad tugevasti maha. Ta seisis oma tavalises kohas, rongi sabas parempoolse ukse juures, näoga sôidu suunas. Sellepärast, et see uks, mis paremale avanes, oli tema jaamas maha minnes väljapääsule kôige lähemal.
Niisiis, kurvile lähenedes pani Totto-chan tähele, et jalgade juurde oleks nagu raha maha kukkunud. Ta môtles kohe, et leidis raha, kuid siis hakkas kahtlema, et see vôib ka nööp olla. Pärast kurvi, kui rong sôitis jälle otse, kummardus ta lähemale, et täpselt järele vaadata, mis see on. See oli kahtlemata raha, viiene münt. Näis, et keegi oli siin rongi kôikumise ajal selle maha pillanud, kuigi sel hetkel kedagi tema lähedal ei seisnud.
Mida teha? Talle tuli meelde, et keegi oli öelnud, nagu peaks leitud raha politsei kätte andma, kuid rongis ju politseid ei olnud.
Samal ajal avanes vagunisaatja ruumi uks ja vagunisaatja tuli vagunisse. Totto-chan ei saanud isegi aru, mis môtted tal siis peas keerlesid, kuid samal hetkel pani ta parema jala viiese mündi peale. Näo järgi tuttav vagunisaatja nägi Totto-chani ja noogutas. Kuid Totto-chan ei saanud südamlikult naeratada, kuna münt parema jala all tegi muret ja ta naeratas ainult natuke. Rong jôudis Oo-Okayama jaama ja vastasküljel asuv uks avanes. Mingil pôhjusel trügis tavalisest rohkem reisijaid peale. Totto-chani tôugati, kuid ta kaitses end meeleheitlikult. Arusaadaval pôhjusel ei saanud ta oma paremat jalga liigutada. Samal ajal môtles ta, et vôtab mündi kaasa, kui maha läheb ja annab selle politseile. Kuid siis tuli uus môte, et jala alt raha vôtmise ajal vôib môni täiskasvanu seda näha ja arvata, et ta on varas.
Sel ajal sai viiese mündi eest osta ühe väikse karamelli pakikese vôi tahvli shokolaadi. Täiskasvanule ei olnud see suur raha, kuid Totto-chani meelest küll, ning ta oli väga mures:
"Kui ma ütleksin vaikse häälega, et kaotasin raha, siis seda otsides, arvaksid teised kahtlemata, et see on minu raha."
Kuid kohe tuli teine murelik môte:
"Aga kui ma niiviisi ütleksin, siis kôik vaataksid mind, kuid äkki ütleb siis keegi, et see on tema raha. See oleks küll hirmus..."
Igasuguseid môtteid käis Totto-chan peast läbi, kui rong hakkas tema jaamale lähenema. Äkki kükitas ta maha, nagu tahaks kingapaela siduda, mille tulemusena ônnestus raha vaikselt kätte saada.
Kui ta higisena ja viielist münti peos hoides platvormile astus, tundis ta, kui väsinud ta oli. Siis môtles ta, et politsei post on väga kaugel, kui ta sinna läheks raha viima, siis hilineks koju minek ja ema hakkaks muretsema. Sellepärast astus ta pingsalt môeldes aeglaselt trepist alla ja otsustas siis:
"Panen selle täna salajasse kohta, kuid homme vôtan mündi kooli kaasa ja pean seal teistega nôu. Keegi lastest ei ole senini raha leidnud, seda on siis pônev neile näidata."
Seejärel môtles Totto-chan, kuhu vôiks raha peita. Kui koju viia, siis hakkab ema vôibolla küsima, kust ta selle sai, seega ei tasu viia.
Totto-chan ronis otse jaama kôrval kasvavatesse pôôsastesse. See tundus olevat ohutu koht, sest keegi ei näe ja arvatavasti ei ole vaja muretseda, et keegi sinna ka tuleks. Totto-chan kaevas pulgaga väikse augu, pani oma hinnalise mündi sinna sisse ja kattis hoolikalt mullaga. Siis otsis ta märgistamiseks erikujulise kivi ja pani selle kohale. Pärast seda tuli ta pôôsastest välja ja hakkas suure kiiruga kodu poole jooksma.
Õhtul kodus rääkis Totto-chan ainult kooli asjust. Kui ema ütles, et aeg on magama minna, siis läks ta sôna lausumata kiiresti voodisse.
Järgmisel hommikul ärkas Totto-chan sellise tundega, et midagi väga tähtsat on ees. Ta oli hirmus ônnelik, kui talle meenus salajane aare. Ta väljus kodust natuke varem kui tavaliselt ja lippas Rokiga vôidu jaama poole. Nad tormasid pôôsastesse. Eelmisel päeval hoolikalt tähiseks pandud kivi oli omal kohal. Totto-chan ütles Rokile:
"Ma näitan sulle nüüd head asja," lükkas kivi kôrvale ja kaevas augu lahti. Kuid nii imelik kui see ka ei olnud, see viiene münt oli kadunud. Totto-chan oli vapustatud, ta ei osanud midagi arvata. Kas keegi nägi tôesti peitmist pealt, vôi ehk kivi liikus paigast? Ta kaevas veel siit ja sealt, kuid viiene münt välja ei ilmunud. Totto-chanil oli väga kahju, et ta ei saanud seda koolis teistele näidata. Kuid veel enam pani teda môtlema see, et lugu oli kuidagi kummaline.
Pärast seda proovis Totto-chan veel mitu korda seal pôôsastes kaevata, kuid seda rongist leitud münti ta üles ei leidnud.
Totto-chan arutles endamisi:
"Vôibolla viis mutt selle minema?" aga
"Vôibolla oli see ainult uni!" aga
"Ehk vaatas Kami-sama pealt...?" (kami-sama – kami on shinto usundi jumal, -sama on samuti austav järelsôna nagu -san, ainult veel viisakam)
Kuid ükskôik, kuidas ta ka ei môelnud, tundus see ikka kuidagi kummaline. See sündmus ei läinud Totto-chanil mitte kunagi meelest.

Nad räägivad kätega
Ühel pärastlôuna nägi Totto-chan, kuidas kaks temast natuke suuremat poissi ja üks tüdruk Jiyugaoka jaama ukse juures kätega jankeni mängu taolisi liigutusi tegid. (jankeni mäng – mängijad sirutavad välja kas rusikas käe, kaks harali sôrme vôi lahtise käe. Rusikas tähendab kivi, harali sôrmed kääre, lahtine käsi paberit. Kivi purustab käärid, käärid lôikavad paberi, paber mähib kivi endasse). Kuid täpsemalt vaadates ei olnud need jankeni märgid, vaid neid oli palju ja mitmesuguseid. Totto-chanile hakkas see huvi pakkuma ja ta môtles lähemale minna, et paremini näha oleks. Tundus, et need kolm nagu räägiks omavahel, kuid häält ei olnud kuulda. Kui üks neist tegi kätega igsuguseid liigutusi, siis teine vaatas pealt, kuid kohe seejärel tegi tema ka mingeid erilisi liigutusi. Kolmandalt kuuldus ootamatult natuke imelikku häält. Siis hakkasid nad suure häälega naerma. Kui Totto-chan oli seda natuke aega jälginud, siis sai ta aru, et lapsed rääkisid omavahel käte abil. Talle tundus see kadestamisväärne olevat ja ta môtles, et oleks hea, kui oskaks ka niiviisi rääkida.
Totto-chan kahtles, kas minna nende juurde. Kuna nad ei olnud Tomoe ôpilased, siis oleks jutu alustamine olnud ebaviisakas, ja ta seisis ning vaatas, kuidas nood kolm Tōkyō-Yokohama liini platvormile läksid. Kuid oma südames ta otsustas, et kunagi kindlasti ôpib kätega rääkima.
Totto-chan ei teadnud siis veel, et on inimesi, kes ei kuule. Ta ei teadnud ka, et need olid Ooi liini lôpus Ooi linnas asuva kuulmishäiretega laste kooli ôpilased.
Totto-chan môtles ainult, kui ilus see oli, kui lapsed silmade särades jälgisid üksteise käte liigutusi ja ta tundis, et tahaks kunagi nendega sôbraks saada.

Sengakuji tempel
Õpetaja Kobayashi ôpetamise metoodika Tomoes oli omapärane, seal oli tuntav Euroopa ja teiste välisriikide môju, nagu rütmilis-muusikaline kasvatus, lauakombed, jalutamise viis ja lôuna eel inglise laulu "Row, row, row your boat" viisil "Yoku kame yo!" laulmine.
Koolijuhataja parem käsi, tavalise kooli puhul ôppeala juhataja, oli ôpetaja Maruyama, kes oli temast mônes môttes täiesti erinev. Õpetaja Maruyama (jpk. ümar mägi) pea oli ümmargune, nagu ta nimigi ütles, pealael ei olnud ainustki juuksekarva, see oli täiesti paljas, kuid terasel vaatamisel näis nagu oleks kôrvadest tahapoole äsja tärganud lühikesed, läikivad, valged udemed. Peale selle olid tal punased pôsed ja ta kandis ümmargusi prille. Aegajalt retsiteeris ta kôrgel monotoonsel häälel klassikalist luulet, nagu:
"Bensei shuku-shuku yoru kawa-o wataru."
)Piitsa vihin, si-uh-sä-uh, kandub öösel üle jôe)
Tegelikult uskusid esimese klassi ôpilased, et see laul on koerast (jpk. bensei – piitsavihin, benkei – hulkuv koer), kelle ulgumine kostab öösel üle jôe. Sellele vaatamata oli ôpetaja Maruyama laul kuulus.
14. detsembri hommikul, kui kôik olid kooli kogunenud teatas ôpetaja Maruyama:
"Kuna täna on 47 ustava samurai rünnaku päev, siis me teeme jalgsimatka Sengakuji templisse nende haudadele. Teie vanematega on mul juba kokkulepe olemas."
(47 samuraid – 1703. aastal sooritasid need 47 samuraid kättemaksu oma isanda Asano Naganori eest. Yoshinaka Kira oli shoguni palees solvanud Asano Naganorit nii, et see haaras môôga, kuid see oli shoguni palees keelatud. Asano Naganori pidi selle tôttu sooritama enesetapu – seppuku. Temale alluvad samuraid haudusid kaks aastat kättemaksu ja 47 neist ründasid 14. detsembril Yoshinaka Kira lossi, tapsid ta ja viisid tema pea Sengakuji templisse Asano Naganori hauale. Need 47 samuraid on maetud sama templi kalmistule. Nad on jaapanlaste südamesse jäänud kui piiritu ustavuse sümbolid)
Koolijuhataja ei olnud ôpetaja Maruyama üritusele vastu sellepärast, et arvatavasti ta ei näinud selles midagi halba. Samuti ka Totto-chani ja teiste laste emad arvasid, et 47 ustava samurai haudade külastamine on laste jaoks huvitav ja sobib Tomoe koolile.
Enne teele asumist rääkis ôpetaja Maruyama olulisema osa 47 samurai loost. Peale selle rääkis ta veel Amanoya Rihei`st, kes neile relvad oli muretsenud. Kui shoguni sôjamehed teda üle kuulasid, siis ta ütles ainult:" Mina, Amanoya Rihei olen mees!" ja kättemaksu saladust välja ei andnud. Seda kohta kordas ôpetaja Maruyama mitu korda.
Õpilased ei saanud veel 47 ustava samurai loost hästi aru, kuid nad olid vaimustuses, et ôppetööd ei toimu ja nad vôivad eine kaasa vôttes jalutada veel kaugemale kui Kuhonbutsu tempel.
Koolijuhataja, teised ôpetajad ja umbes viiskümmend ôpilast, ôpetaja Maruyamaga eesotsas, hakkasid liikuma. Samal ajal kostus rivist siit ja sealt:
"Mina, Amanoya Rihei olen mees!"
Isegi tütarlapsed hüüdsid aegajalt:"...on mees!", nii, et teel liikuvad inimesed pöörasid naerdes ümber. Jiyūgaokast oli Sengakuji templini ligikaudu 12 kilomeetrit. Kuna tol ajal autosid peaaegu ei olnud ja detsembrikuu taevas oli selge, siis ei tundunud see tee lastele üldsegi raske.
Kui jôuti Sengakuji templi juurde, andis ôpetaja Maruyama igaühele lôhnaküünla, vee ja lilled. Kuhonbutsu templiga vôrreldes oli see tempel väiksem, kuid haudu oli palju.
Kui Totto-chan môtles sellele, et neis haudades puhkavad 47 ustavat samuraid, valdas teda pidulik meeleolu ja ta asetas pühalikult lôhnaküünla ja lilled hauale, seisatas ja tegi sügava kummarduse nagu ôpetaja Maruyama. Laste hulgas valitses vaikus. Tomoe ôpilaste puhul oli see ebatavaline. Iga haua kohalt tôusis lôhnaküünla suits aeglaselt taeva poole. .
Sellest ajast alates tähendas lôhnaküünla lôhn Totto-chanile ôpetaja Maruyamat. See oli "Piitsa vihin ...", see oli "Mina, Amanoya Rihei...", see oli ka vaikuse lôhn.
Kuigi lapsed ei saanud eriti hästi aru ei "Piitsa vihinast..." ega 47 ustava samurai loost, nad ometi austasid ja armastasid ôpetaja Maruyamat väga. Tema jutustustest kiirgus sisemist soojust. Nad suhtusid temasse hoopis teisiti kui koolijuhatajasse. Totto-chanile meeldisid ôpetaja Maruyama väiksed silmad, mis vaatasid läbi ümmarguste paksude prilliklaaside ja tema suurele kerele sobimatu pehme hääl.
Uus-aasta oligi juba üsna lähedale jôudnud.

"Masao-chaan!"
Tee ääres, mis viis jaama, asus pikk üürimaja, kus elasid korealased. Loomulikult ei teadnud Totto-chan, et need on korealased. Ta tundis sealt ainult üht naist, kelle juuksed olid keskelt lahku kammitud ja taha krunni keeratud. Naine oli tüsedavôitu, tal olid jalas teravaotsalised, väikse paadi kujulised valged kummist jalanôud. Ta kandis pikka avarat kleiti, mis oli rinna kohalt mingi paelaga kokku tômmatud. Ta näis alati otsivat oma poega ja karjus:
"Masao-chaan!"
Tôesti, ikka ja alati ta hüüdis Masao-chani nime. Tavaliselt rôhutatakse sa ja o silpi, kuid tema hääl paisus sa silbi juures ja chaan´i juures muutus kriiskavaks. Totto-chani meelest kôlas see kuidagi kurvalt.
See üürimaja asetses natuke kôrgemal, järsaku kohal, maja esiküljega Ooimachi raudtee poole. Totto-chan teadis Masao-chani, kuid ta ei teadnud, millises koolis ta käib. Poiss oli temast natuke suurem, nii umbes teise klassi ôpilase taoline, tal olid sassis juuksed ja tavaliselt jalutas ta koos koeraga.
Ühel päeval tuli Totto-chan koolist koju järsaku alust teed mööda. Masao-chan seisis harkisjalu järsakul, käed puusas ja uhke hoiakuga nagu Nioo kuju. Järsku karjus ta Totto-chani peale:
"Korealane!"
Hääl oli täis vihkamist ning raevu. Totto-chan ei olnud kunagi varem temaga rääkinud, veel vähem talle midagi halvasti öelnud. Tal hakkas hirm, nähes kuidas poiss vihaselt ülalt alla vaatas.
Totto-chan läks koju ja rääkis sellest emale:
"Masao-chan ütles, et ma olen korealane!"
Ema kuulas Totto-chani seletust, pani käe suu ette ja tema silmad täitusid pisaraist. Totto-chan ehmus, ta sai aru, et midagi on väga halvasti. Ema nägu oli punane, pisaraid pühkimata ütles ta nii:
"Kahju! Küllap kôik hüüavad Masao-chani "Korealane, korealane!" Sellepärast ta arvabki, et kui öeldakse korealane, siis on sellel väga halb tähendus. Masao-chan on veel väike ega saa aru, ta arvab, et see on sama halb sôna kui "loll!", mida kôik tihti kasutavad. Masao-chan tahtis ka kellelegi halvasti öelda. Kuna tavaliselt ütlevad inimesed temale :"Korealane!", siis proovis ta seda ka sinule öelda. Kui julmad vôivad küll inimesed olla!"
Siis pühkis ema pisarad ära ja ütles Totto-chanile väga aeglaselt:
"Totto-chan on jaapanlane, Masao-chan on korealane. Sina ja Masao-chan olete täpselt samasugused lapsed. Sellepärast ei ole mingit erinevust. kas keegi on jaapanlane vôi korealane. Suhtu Masao-chani südamlikult. Kuidagi hirmus kurb on, kui öeldakse halvasti sellepärast, et keegi on korealane."
Totto-chanil oli seda veel liiga raske môista, kuid ta sai siiski aru, et Masao-chan on laps, kellele.inimesed pôhjuseta ütlevad halvasti. Ta môistis ka, miks Masao-chani ema mures on ja teda kogu aeg otsib.
Kui Totto-chan järgmisel hommikul järsaku alt mööda läks, hüüdis Masao-chani ema jälle närvilise häälega:
"Masao-chaan!"
Totto-chan kuulas seda ja môtles, et ei tea kuhu see Masao-chan on läinud. Siis arutles ta endamisi, et ta ei ole korealane, kuid kui Masao-chan talle jälle sama peaks ütlema, siis ta vastaks:"Oleme lapsed! Oleme samasugused!" ja püüaks temaga sôbraks saada.
Masao-chani ema erilise kôlaga hääl, milles segunesid närvilisus ja mure, jättis Totto-chanile kauaks oma jälje. Mônikord kustus tema hüüd, "Masao chaan!" mööduva elektrirongi mürasse, kuid isegi siis, kui seda ainult kord olid kuulnud, oli vôimatu seda kurba, nutmapanevat häält unustada.

Patsid
Tol ajal oli Totto-chanil kaks suurt soovi. Esimene oli kanda naiste spordipükse ja teine oli punutud patsid Ta oli rongis näinud suuri tütarlapsi, kellel olid patsid ja ta otsustas, et tahab ka selliseid juukseid saada. Teistel ôpilastel olid hästi lühikeseks lôigatud juuksed, ainult Totto-chani omad olid natuke pikemad, külje peal lahku kammitud ja paelaga kinni seotud. Emale meeldis nii, kuid Totto-chan tahtis kindlasti patse saada.
Lôpuks punus ema ühel päeval Totto-chanile patsid, mille otsad kinnitas kummiga ja sidus veel peenikese paelaga. Totto-chan rôômustas, et näeb nüüd välja nagu vanema klassi ôpilane. Ta kontrollis peegli ees, kui veetlev ta on, kuid nende tütarlastega vôrreldes olid patsid peenikesed ja lühikesed nagu pôrsa sabad. Ta jooksis nii tähtsat asja ka Rokile näitama, kuid see pilgutas ainult paar korda silmi.
"Kui sa tahad, teen sulle ka patsid?!" ütles Totto-chan.
Pärast seda läks ta rongile, julgemata pead liigutada, sest kartis, et patsid tulevad lahti. Rongis môtles ta, et tore oleks kui keegi märkaks ja ütleks, et patsid on ilusad. Kuid keegi ei öelnud midagi. Kooli jôudes  hüüdsid klassikaaslased Miyo-chan, Sakko-chan ja Keiko-chan nagu ühest suust:
"Oi! Sa tegid patsid!"
Totto-chan oli väga rahul ja lubas neil oma patse isegi katsuda. Kuid mitte ükski poiss ei öelnud midagi. Alles siis, kui lôuna vaheaeg oli lôppenud, hüüdis Totto-chani klassikaaslane Ooe-kun äkki:
"Ohoo! Totto-chani juuksed on teisiti kui tavaliselt!"
Totto-chan rôômustas, et poisid on ka lôpuks märganud ja ütles uhkelt:
"Just nii! Patsid."
Selle järel tuli Ooe-kun Totto-chani juurde, katsus môlema käega patse ja ütles laulva häälega:
"Oi, olen täna väsinud, need on kinni hoidmiseks väga mugavad, isegi paremad kui rongi käepidemed."
Kuid sellega veel Totto-chani häda ei lôppenud. Ooe-kun oli klassi kôige suurem ja paksem poiss. Ta vaatas väikest, kôhnukest Totto-chani paar korda ülalt alla ja ütles siis patsidest tômmates:
"Mu-gav!"
Totto-chan kukkus istuli maha, tal oli valus ja ta hakkas nutma. Ooe-kun hoidis ikka patsidest kinni, nagu tahaks teda üles tôsta ja ütles naerdes, nagu spordipeo ajal, kui vôrgu tômbamist ergutati:
"Korraga! Korraga!"
Totto-chan oli asjata lootnud, et patsides näeb ta täiskasvanud tütarlapse moodi välja ja kôik suhtuvad temasse viisakamalt.
Ta jooksis nuttes koolijuhataja juurde. Koputuse peale avas koolijuhataja ukse, kummardus nagu tavaliselt nii madalale, et nende näod olid samal kôrgusel ja küsis:
"Mis juhtus?"
Totto-chan kontrollis, kas patsid on ikka korras ja ütles:
"Ooe-kun tômbas nendest ja ütles, "Korraga! Korraga!""
Koolijuhataja vaatas Totto-chani. Vastupidi nutusele näole, näisid lühikesed peenikesed patsid rôômsalt tantsivat. Koolijuhataja istus toolile ja pani Totto-chani enda ette istuma. Ta naeris nagu tavaliselt, pööramata tähelepanu oma katkistele hammastele ja ütles:
"Ära nuta! Sinu juuksed on ilusad."
Totto-chan vaatas läbi pisarate üles ja küsis häbelikult:
"Kas need meeldivad Teile?" – “Kuidas siis muidu!" vastas ôpetaja. See lause peatas Totto-chani pisarad. Ta ronis toolilt maha ja ütles:
"Ma ei nuta enam isegi siis, kui Ooe-kun ütleb,"Korraga!"" Koolijuhataja naeris nôustumise märgiks ja Totto-chan hakkas ka naerma. Naerune nägu sobis patsidega palju paremini. Ta tegi kummarduse, jooksis tagasi ôue ja hakkas teistega koos mängima.
Totto-chan oli nutu juba peaaegu unustanud, kui näost punane Ooe-kun ilmus Totto-chani ette ja pisut venitades ütles kôva häälega:
"Palun vabandust, et enne tômbasin! Sain koolijuhataja käest riielda. Ta ütles, et tüdrukute vastu peab kena olema, et neid peab ôrnalt kohtlema..."
Totto-chan oli natuke üllatunud, sest ta ei olnud senini kuulnud, et tütarlaste vastu peaks sôbralik olema. Poisid olid tavaliselt eelistatud olukorras. Peres, kus oli palju lapsi, anti söögilauas tavaliselt toitu ja suupisteid ikka enne poistele. Kui tütarlaps midagi ütles, siis lausus ema:
"Tütarlaps peab kannatlik olema!"
Sellepärast tundus Totto-chanile imelik, et koolijuhataja oli Ooe-kunil käskinud tütarlaste vastu kena olla. Ta muutus rôômsaks, sest igaühele meeldib. kui tema eest hoolt kantakse.
Ooe- kuni seisukohalt oli see shokk, et tüdrukuid peab ôrnalt kohtlema. Ta ei unustanud seda kunagi. Pealegi oli see esimene ja viimane kord, kui Ooe-kun sai Tomoes viibimise ajal koolijuhataja käest riielda.

"Thank you!"
Saabus talvine koolivaheaeg. Suvevaheajast erinevalt kooli kogunemist ette ei nähtud, vaid ôpilased pidid vaheaja veetma koos perekonnaga. Migita-kun rääkis kôigile, et vôtab uue aasta vastu vanaisa juures Kyūshūl, Tai-chan, kes tundis erilist huvi füüsika vastu, oli rôômus, et saab vanema vennaga koos minna vaatama mingit füüsika instituuti. Kôik rääkisid oma plaanidest ja lahkudes öeldi üksteisele: "Kohtumiseni!"
Totto-chanil oli kavas minna koos isa ja emaga suusatama. Tema isa sôbral Saitō Hideol, kes mängis tsellot samas orkestris, kus isagi, oli Shiga kôrgmäestikul esinduslik maja. Totto-chan oli juba lasteaia ajal talviti seal viibinud ja ka suusatamisega algust teinud.
Hobusaaniga jaamast Shiga kôrgmäestikule jôudes, algas valge lume maailma, kus ei olnud ei suusalifte ega midagi muud peale üksikute kändude, mis laskumisnôlvakul lumest välja paistsid. Ema jutu järgi oli Saitōdel seal üks jaapanistiilis ja üks läänestiilis hotell. Seal peatus üsna palju külastajaid, nende hulgas oli ka palju välismaalasi.
Totto-chani jaoks oli see talv eelmisest erinev selle poolest, et ta käis esimeses klassis ja oskas juba natuke inglise keelt. Isa oli talle ôpetanud, kuidas öelda, "Thank you!"
Tavaliselt seisis Totto-chan väljas suuskadel. Kui välismaalased läksid mööda, siis nad alati ütlesid talle midagi. Tôenäoliselt midagi sarnast, nagu "Kui armas laps!", kuid Totto-chan ei saanud aru. Eelmisel aastal ta lihtsalt vaikis, kuid sel aastal sarnasel juhul ta langetas natuke pead ja püüdis öelda hästi selgelt:
"Thank you!"
Seda kuuldes naeratasid välismaalased veel sôbralikumalt ja rääkisid midagi omavahel, môni naine surus oma pôse Totto-chani pôse vastu, oli ka mehi, kes teda ôrnalt kallistasid. Totto-chan imestas, et ainult sellesama "Thank you`ga" sai ta kôigile kuidagi lähedasemaks.
Ühel päeval, kui Totto-chan jälle väljas seisis, tuli tema juurde kena noormees, kes näitas kohta enda ees suuskadel. Totto-chan sai aru, et ta kutsub teda endaga koos sôitma. Totto-chan ütles:
"Thank you!"ja läks isa käest luba küsima. Siis palus noormees Totto-chani kükitada tema jalgade ette suuskadele ja sôitis môlemad jalad koos Shiga mäestiku kôige pikemat ja laugemat nôlva mööda alla. Laskumine oli pikk, tuul vilistas kôrvades. Totto-chan hoidis môlema käega kôvasti ümber pôlvede kinni ja kummardus ettepoole. Tal oli natuke hirm ka, kuid siiski oli see sôit hirmus tore. Mäest alla jôudes plaksutasid kôik pealtvaatajad. Totto-chan tuli suuskadelt maha, kummardus natuke ja ütles kôigile:
"Thank you!", millele järgnes veel tugevam aplaus.
Alles hiljem sai Totto-chan teada, et see noormees oli suusamaailma kuulsus Schneider, kes, kummaline küll, kasutas alati hôbedast suusakeppe. Totto-chanile meeldis noormees, kes pärast seda, kui aplaus lôppes, kummardus, vôttis Totto-chani käe, nagu oleks ta mingi tähtis isik, ja lausus:
"Thank you!"
See noormees ei suhtunud temasse kui lapsesse, vaid pöördus tema poole nagu oleks ta täiskasvanud daam. Totto-chan tajus kogu südamega noormehe veetlevat olemust siis, kui see tema poole alla kummardus ja lumivalge maailm noormehe taga näis jätkuvat kaugele, kaugele.

Raamatukogu
Pärast talvist koolivaheaega kooli tulles avastasid lapsed, et vaheajal oli toimunud suurepärane sündmus ja tervitasid seda suure kisaga. Nimelt oli kujundatud raamatukogu sellesse vagunisse, mis asus vagun-klasside vastas, saali juures lillepeenarde kôrval. Oli näha, et majahoidja Ryō-chan, keda kôik austasid, oli kôvasti vaeva näinud. Vagunisse oli tehtud palju riiuleid, mille peal oli pikkades ridades igasuguseid erivärvilisi raamatuid. Lauad ja toolid olid selleks, et kohapeal oleks mugav lugeda.
"See on teie raamatukogu." selgitas koolijuhataja. "Igaüks vôib lugeda, mida ta tahab. Siin ei ole môeldud sellele, millist raamatut mingi klass peaks lugema. Vôite tulla siia igal ajal, mis teile sobib. Kui soovite mônda raamatut laenutada, siis vôite selle koju kaasa vôtta ja lugeda. Aga kui olete selle läbi lugenud, siis tooge tagasi. Môelge sellele, et teised tahavad ka lugeda. Igatahes, palun lugege nii palju kui suudate!"
Kôik hüüdsid nagu ühest suust:
"Oleme täna esimese tunni raamatukogus! Kas vôib?"
Nähes ôpilaste vaimustust, lausus koolijuhataja rôômsalt:
"Olgu! Nii teemegi!"
Kôik Tomoe viiskümmend ôpilast trügisid vagunisse. Suure kisa saatel valiti raamatuid, kuid istuda said vaid pooled, ülejäänud ôpilastel tuli seisma jääda. Kuid sellest hoolimata oli laste rôôm piiritu.Tegelikult pakkus vagun, mis oli täis raamatut lugevaid lapsi, kôrvalt vaatajale üsna kummalist vaatepilti.
Kuna Totto-chan ei osanud veel eriti hästi lugeda, siis otsustas ta huvitava pildiraamatu kasuks.
Kui kôik olid omale raamatu valinud ja lugema asunud, saabus vagunisse vaikus. Aga see kestis ôige väheke aega. Siit-sealt hakkas kostuma hääli, keegi luges teisele ette, keegi küsis tundmatu märgi kohta, môned vahetasid omavahel raamatuid. Ruum muutus tasapisi kärarikkamaks. Äkki hakkas keegi kôvasti lugema raamatut "Joonistame lauldes pilte" ja siis täiel häälel laulma:
"Maru koten maru koten
tate tate yoko yoko
Maru kaite John
Maruko-san
ke-ga sanpon ke-ga sanpon ke-ga sanpon
atto iu aida-ni o-Kami-san."
(Ringi ja punkti, ringi ja punkti,
  püsti, püsti, risti, risti,
  ringi joonistab John,
  Maruko-san,
  kolme juuksekuhja, kolme juuksekuhja, kolme juuksekuhja,
  ühe hetkega on o-Kami-san)
Môned lapsed laulsid ka kaasa ja joonistasid samal ajal marumage soengut kandva daami.
Tomoes alustas iga ôpilane tavaliselt kôige meeldivamast ôppeainest, sellepärast oli neile ôpetatud, et kuigi tundub,et teiste rääkimine on tüütu ja ôppida ei saa, kuigi on raske, ometi tuleb kôigest hoolimata kohe keskenduda. Sellepärast ka raamatukogus eriti ei seganud need, kes üheskoos laulsid "Ringi ja punkti..." neid, kes oma raamatu lugemisse olid süvenenud.
Totto-chani raamatus oli rahvapärane jutt rikkast tüdrukust, kes ei olnud seni mehele saanud sellepärast, et laskis kôvasti kôhuôhku. Lôpuks siiski leidsid vanemad talle peigmehe ja peeti pulmad. Kuna tüdruk oli väga rôômus, siis lasi ta pulmaööl nii kôva peeru, et peigmees, kes magas, tegi selle tuule tôttu toas seitse ja pool ringi ning kukkus oimetuna maha. Kôik poisid jooksid Totto-chani juurde huvitavaid pilte vaatama. Hiljem oli selle raamatu järgi suur nôudmine.
Kahtlemata tegi koolijuhatajale rôômu, kui ta nägi, kuidas lapsed vaguni akendest langevate hommikuse päikese kiirtes hoolega raamatuid lugesid. Tegelikult olid lapsed kogu selle päeva raamatukogus.
Raamatukogust kujunes kôige eelistatum kohtumispaik, kus ôpilased veetsid kôik vihmased vahetunnid ja muud vabad hetked.
Siis ühel päeval ütles koolijuhataja:
"Meil tuleb raamatukogu lähedale käimla ehitada."
Miks? Aga sellepärast, et raamatut lugedes kannatasid lapsed häda viimase piirini, ja alles siis lidusid hirmsa kiiruga saali taha käimlasse.

Saba
See juhtus ühel pärastlôunal. Totto-chan tahtis just hakata pärast tundide lôppu koju minema, kui tema juurde tuli joostes Ooe-kun ja ütles häält tasandades:
"Koolijuhataja on vihane."
"Kus?" küsis Totto-chan. Nad olid üllatunud, sest nad ei teadnud senini mitte ühtki juhust, mil koolijuhataja oleks vihastanud. Ooe-kun oli kiirustanud, ta hingeldas ja sônas imestusest pärani silmil:
"Nad on koolijuhataja maja köögis."
"Lähme!" ütles Totto-chan, haaras Ooe-kuni käest kinni ja nad hakkasid jooksma koolijuhataja maja poole, mis asus saali kôrval. Köök asus kooliaia tagumise värava poolses küljes. Totto-chan teadis seda sellest ajast, kui ta käimla tühjendamise auku kukkus. Siis oli teda läbi köögi viidud ja vannitoas puhtaks pestud. Samas köögis valmistati ka mere ja mäe andidest riisi lisandit lôuna söögi juurde.
Kui lapsed tasakesi ja ettevaatlikult majale lähenesid, kuuldus suletud ukse tagant tôesti koolijuhataja vihane hääl:
"Kuidas Te vôisite nii hoolimatult Takahashi-kunilt küsida, kas tal on saba."
Vastaja hääle järgi tundsid lapsed ära oma naisôpetajast klassijuhataja, kes ütles:
"Ma ei môelnud, et sellel on sügavam tähendus. Pilk jäi lihtsalt peatuma Takahashi-kunil, kes tundus nii armsana ja küsisingi."
"Kas Te tôesti ei saa aru, kui sügav tähendus sellel on? Kuidas ma saan Teile arusaadavaks teha, mil määral ma muretsen Takahashi-kuni pärast?"
Totto-chanile meenus hommikune tund, kus klassijuhataja oli neile rääkinud, et kunagi ammu olid kôigil inimestel sabad. See oli väga naljakas jutt ja meeldis kôigile. Kui täiskasvanu sônu kasutada, siis oli tegemist sissejuhatusega inimese evulutsiooniôpetusse. Igal juhul oli see jutt väga kummaline, eriti siis, kui ôpetaja ütles:
"Sellepärast on kôigil inimestel praegugi sabaluu olemas."
Selle peale hakkasid lapsed käratsedes üksteise käest küsima, milline see sabaluu on. Selle jutu lôpetuseks ütles ôpetaja naljatades:
"Praegugi on veel inimesi, kellel on saba säilinud. Takahashi-kun, kas sinul on?"
Selle peale tôusis Takahashi-kun üles, raputas pead ja ütles tôsiselt:
"Ei ole."
Totto-chan sai aru, et see lugu oligi koolijuhatajat vihastanud. Koolijuhataja hääl, mis oli olnud vihane, muutus nukraks:
"Te proovige järele môelda, kuidas vôis teie küsimus Takahashi-kunile môjuda."
Naisôpetaja vastust ei olnud kuulda. Totto-chan ei saanud aru, miks koolijuhataja selle saba jutu peale vihastas. Kui ôpetaja oleks tema käest küsinud, kas tal on saba, siis oleks see olnud hirmus naljakas.
Tegelikult oli asi nii. Totto-chan oli terve laps. Kui temalt küsida, kas tal on saba, ei vii see teda tasakaalust välja. Kuid Takahashi-kun teadis juba ise ka, et ta enam pikemaks ei kasva. Sellepärast môtles koolijuhataja spordipäeval välja isegi sellise vôistlused, et Takahashi-kun vôidaks. Üheskoos alasti basseinis ujumine oli môeldud ka selleks, et kehalise puudega lapsed ei häbeneks. Igal juhul oli koolijuhataja välja môelnud kôikvôimalikke asju, et Takahashi-kunil, Yasuaki-chanil ja teistel puudega lastel ei tekiks tunnet, et nad on teistest halvemad. Tegelikult sellist tunnet kellelgi ei olnud. Sellele vaatamata, oli koolijuhataja arvates ettevaatamatu küsida Takahashi-kuni käest, "Kas sul on saba?" Isegi mitte siis, kui seda tehti väga sôbralikult. Arvatavast oli koolijuhataja hommikul juhuslikult tundi jälginud.
Totto-chan kuulis, kui naisôpetaja ütles nutuse häälega:
"Tôesti ma eksisin. Takahashi-kunile niiviisi öelda oli vale. Mis ma peaksin nüüd tegema?"
Koolijuhataja vaikis. Totto-chan ei näinud läbi ukse, ega teadnud mispärast, kuid ta tundis veel tugevamini, et koolijuhataja on tôepoolest nende sôber. Kahtlemata môtles Ooe-kun samuti.
Totto-chan ei unustanud seda, et koolijuhataja riidles klassijuhatajaga oma köögis, mitte teiste ôpetajate kuuldes ôpetajate toas. Sellest ilmnes tema tôeline ôpetaja olemus. Kuigi Totto-chan tol ajal seda kôike veel ei môistnud, jäid talle alatiseks meelde koolijuhataja sônad ja hääl.
Kevad, Totto-chani teine Tomoe kevad, oli tegelikult juba üsna lähedal.

Teine kevad
Kooliaias tärkasid puudel üksteise järel ôrnad rohelised lehed. Lilled peenardel kiirustasid ôitsemisega: krookused, kollased nartsissid ja kannikesed pistsid üksteise järel pead mullast välja tervitades Tomoe ôpilasi, tulpide varred pikenesid nagu sirutanuks nad selga. Mägikirsi pungad kiikusid kerge tuule käes, otsekui ootaksid avanemiseks stardipauku.
Basseini kôrval asuvas väikses betoonist jalgade pesemise basseinis elavad kuldkalade mustad maimud, mis esialgu paigal püsisid, kasvasid kiiresti suuremaks ja hakkasid vilkalt liikuma.
Ükskôik kuhu vaatasid, kôik näis päikese säras uuesti elama hakkavat, ilma ütlematagi oli selge, et kevad oli saabunud.
Terve aasta oli möödunud sellest hommikust, kui Totto-chan esmakordselt maa seest kasvavast väravast kooliaeda tuli, rôômsalt vagun-klasside poole tormas ja koolijuhataja Kobayashiga vesteldes otsustas, et kohtas väga head sôpra. Temast oli saanud ônnelik teise klassi ôpilane. Esimesse klassi tulijad vaatasid uudishimulikult ringi, nagu kunagi Totto-changi oli teinud.
Esimene aasta oli olnud sündmusterohke, ja ta oli kannatamatult oodanud iga hommikut. Chindonya´le ta polnud küll asendajat leidnud, kuid oli teada saanud, et tema ümber on väga palju muud meeldivat. Eelmises koolis teistele tüliks olnud Totto-chanist oli selle aja jooksul kasvanud Tomoele vääriline ôpilane.
Kuid teatud môttes tekitas see Tomoe kool lapsevanematele ka muret. Koolijuhataja pôhimôte, ôpilasi hoida ja täielikult usaldada, pani isegi Totto-chani isa ja ema vahetevahel môtlema, kas see on ikkagi ôige. Veelgi enam, oli lapsevanemaid, kes kahtlesid koolijuhataja ôppemetoodikas, sest nad olid harjunud, et koolis peab kôik käima täpsete ettekirjutuste järgi. Nad arvasid, et koolijuhataja hoiab üleliia laste poole ja viisid oma lapsed teise kooli. Kuid lapsed nutsid ja ei tahtnud Tomoest lahkuda. Õnneks ei lahkunud Totto-chani klassist keegi, kuid üks järgmise klassi poiss läks minema. See juhtus nii, et  ta kukkus ja veristas pôlve. Nuttes hüppas ta ühel jalal ja sônagi lausumata hakkas taguma rusikatega koolijuhatajat selga. Koolijuhatajal läksid ehmatusest isegi silmad punaseks. Pärast seda lahkus poiss isa ja ema käekôrval koolist. Lahkudes vaatas ta mitu korda tagasi ja viipas käega. Kuid üldiselt juhtus selliseid asju harva.
Totto-chani jaoks aga algas lootusrikas ja lôbus teine ôppeaasta. Isegi ta selg oli koolikotiga juba heaks tuttavaks saanud.

Luikede järv
Totto-chan vôeti Hibiya kontsertsaali kaasa balletti "Luikede järv" vaatama. Tema isa mängis orkestris viiulisoolot, pealegi oli esinemas väga hea balletitrupp. Totto-chanile oli see esimene balletietendus. Talle näis, nagu lendaks väikest säravat krooni kandev luik-printsess kergelt nagu tôeline luik taeva all. Printsile hakkas luik-printsess väga meeldima, ta tantsis nii ilmekalt, et oli kohe aru saadav, kuigi keegi midagi ei rääkinud, et ta ei tahtnud kedagi teist. Lôpuks tantsisid nad kahekesi sôbralikult koos. Ka muusika jättis Totto-chanile väga sügava mulje. Ta oli nii kaasa haaratud, et môtles sellele kogu aeg isegi veel kodus.
Järgmisel hommikul kohe pärast ärkamist, sassis peaga, läks ta kööki, kus ema hommikusi toimetasi tegi ja ütles:
"Ma ei hakka salakuulajaks ega lähe chindonya´sse ega jaama piletimüüjaks, tahan saada baleriiniks ja tantsida luike."
"Vôi nii." ütles ema imestuseta.
Totto-chan nägi küll balletti esimest korda, kuid koolijuhatajalt oli ta varem kuulnud Ameerika suurepärasest tantsijannast Isadora Dunkanist, kes oli nagu koolijuhatajagi saanud môjutusi Dalcroze´lt. Loomulikult märkas Totto-chan, et ôpetaja Kobayashile meeldis Dunkan. Kuigi Totto-chan ise ei olnud tantsijannat mitte kunagi näinud, tundus see talle lähedasena. Sellepärast ei olnud midagi erilist ka selles, et ta tahtis tantsijaks saada.
Just sel ajal oli selleks ka head tingimused, sest Tomoesse oli tulnud rütmikat ôpetama ôpetaja Kobayashi sôber. Otse kooli lähedal oli tal tantsustuudio. Ema käis ôpetaja juures palumas, et Totto-chan saaks pärast kooli seal tantsutunnis käia. Ema ei käskinud kunagi Totto-chanil millegagi tegeleda, kuid juhul, kui laps tahtis midagi teha, siis oli ta küsimusi esitamata nôus. Veelgi enam, ta korraldas selle osa, milleks laps ei olnud vôimeline.
Totto-chan käis stuudios ja närveldas, tahtes vôimalikult kiiresti tantsida luik-printsessi. Kuid selle ôpetaja ôppemetoodika oli hoopis teistsugune. Tomoe rütmikale lisaks tegi ta näiteks selliseid harjutusi. Ta ütles lause,"Mägi, taevas on selge!". Õpilased hakkasid klaveri vôi grammafoni muusika saatel jalutama, kuni ôpetaja äkki hüüdis, "Poos!" Siis pidi iga ôpilane oma ettekujutuse järgi loodud, teemale vastavas poosis liikumatult seisma jääma. Õpetaja tegi tavaliselt harjutusi lastega koos öeldes, "Ahaa!" väljendades näiteks taevasse vaatavat inimest. Mônikord pölvitas ta ja hoidis kahe käega peast kinni, kujutades niiviisi kannatavat inimest.
Kuid Totto-chan oli oma kujutlustes sädelevat krooni ja käharat valget kleiti kandev luik, mitte aga mingi mägi selge taeva taustal.
Ühel päeval vôttis Totto-chan julguse kokku ja läks ôpetaja juurde. Kuigi ôpetaja oli mees, olid ta käharad juuksed laubal lühikeseks lôigatud. Totto-chan sirutas käed kôrvale ja lehvitades neid luige moodi küsis ôpetajalt:
"Kas me niiviisi ei tee?"
Õpetaja ajas nina püsti, tegi silmad hästi suureks ja ütles vôluvat nägu tehes:
"Minu majas sellist asja ei tehta!"
Pärast seda Totto-chan selle ôpetaja stuudios enam ei käinud. Ta ei tahtnud enam balletikingi, vaid talle meeldis paljajalu hüpelda, keerelda ja enda väljamôeldud poose teha. Ometi oli ta nii hirmsasti tahtnud sädelevat krooni kanda.
antsustuudiost lahkumise ajal oli ôpetaja talle öelnud:
"Luik on ka hea, kuid loodan siiski, et sulle on hakanud meeldima vabalt loodud tants."
Alles aastaid hiljem sai Totto-chan teada, et see ôpetaja oli Ishii Baku. Just tema pani aluse vabale tantsule Jaapanis. Vaatamata sellele, et Ishii Baku oli tollal 50-aastane, tahtis ta kogu hingest ôpetada ka väikest Totto-chani rôômu tundma vabast tantsust. Peale selle olevat saanud temalt oma nime Tokyo-Yokohama raudteeliini jaam Jiyūgaoka (vabaduse küngas).

Pôllutöö ôpetaja
"Siin on teie tänane ôpetaja. Ta oskab teile kôike ôpetada," ütles koolijuhataja ôpilastele meesôpetajat tutvustades. Totto-chan vaatas uut ôpetajat tähelepanelikult. Igaljuhul oli tema välimus ebatavaline. Tal oli seljas puuvillane triibuline jakk, mille alt paistis rinna ees välja trikotaazist särk, lipsu asemel oli kaela seotud rätik. Tumesinisest puuvillasest riidest püksid olid ôhukeseks kulunud ja paigatud. Kingade asemel kandis ta tihedast riidest  kummitallaga töömehe jalanôusid. Peale selle oli tal peas kulunud ôlgkaabu.
Õpilased olid kogunenud Kuhonbutsu tiigi äärde. Totto-chan uuris ôpetajat tükk aega, sest talle tundus nagu oleks teda varem kuskil näinud. Aga kus? Õpetaja nägu oli peaaegu mustaks päevitunud ja kortsuline, kuid heasüdamlik. Rihma asemel oli tal vöö kohale seotud must nöör, mille küljes rippus piip. Totto-chan oli täiesti kindel, et ei näe teda esimest korda.
Järsku tuli talle meelde, Totto-chani meel läks rôômsaks ja ta hüüdis:
"Eks ole? Õpetaja on tavaliselt seal jôe ääres pôllu peal. Te olete talupoeg."
Õpetaja naeris nii, et üleni kortsulises näos paistsid ainult valged hambad ja ütles:
"Just nii! Kui te Kuhonbutsu templi juurde jalutate, siis lähete minu majast mööda. Seal, kus praegu on sinep täies ôies, ongi minu pôllud."
"Tore! Olete nüüd meie ôpetaja!" olid lapsed vaimustuses. Õpetaja tegi käega tôrjuva liigutuse ja lausus heatahtlikult:
"Ei, Ei! Ma pole mingi ôpetaja, olen talupoeg. Koolijuhataja kutsus mind."
Koolijuhataja, kes oli kogu aeg seisnud talupojast ôpetaja kôrval, sônas:
"Jaa, on ikka! Ta hakkab teile täna pôllupidamist ôpetama, sellepärast on ta teie pôllutöö ôpetaja. Kui tegemist oleks leivategemise ôpetamisega, siis oleks tulnud ôpetajaks paluda pagar. Niisiis, ôpetaja, palun näidake lastele, millest alustada!"
Tôenäoliselt oli tavalises koolis igasuguseid eeskirju ôpetaja kohta, kes vôib ôpilastele midagi ôpetama, kuid ôpetaja Kobayashi ei hoolinud sellest. Ta arvas, et lastele on vaja ôpetada töid, mida tegeliklt elus vaja läheb.
"Niisiis, kas alustame?" küsis pôllutöö ôpetaja. Õpilased seisid Kuhonbutsu tiigi ääres, eriti vaikses ja mônusas kohas, kus puude varjud langesid veepinnale. Koolijuhataja oli juba varem toonud pôllule vaguni osa, kus sai hoida pôllutööks vajalikke tööriistu, labidaid, kôplaid, ja muud vajalikku. See oli pandud väikse pôllu jaoks ettenähtud maa-ala keskele, et oleks mugav kasutada.
Pôllutöö ôpetaja käskis ôpilastel vôtta vagunist tööriistad ja alustada umbrohu eemaldamisest. Ta jutustas lastele umbrohust: et see kasvab üldiselt kiiremini kui vili ja selle tôttu päikese kiired ei lange viljale, et umbrohi on mugav varjupaik kahjulikele putukatele, et umbrohi vôtab mullast viljale vajalikke toiduaineid. Peale selle ôpetas ta veel palju muud, kuid rääkimise ajal ta käed ei seisnud tegevuseta, vaid kitkusid kogu aeg umbrohtu. Õpilased tegutsesid kôik sama moodi. Siis näitas ôpetaja, kuidas kôplaga maad kobestada, kuidas peenraid teha, väetada ja erinevaid seemneid külvata. Ta näitas ette ja selgitas sealjuures kogu aeg, kuidas neid töid tegelikult tehakse.
Töö ajal ilmus kuskilt väike madu. Vanema klassi ôpilane Taa-chan väitis, et madu oleva teda hammustanud. Selle peale lausus pôllutöö ôpetaja Taa-chani rahustades:
"Selle maakoha maod ei ole mürgised. Nad ei tee teile haiget, kui teie neid ei puuduta."
Õpetaja ei rääkinud ainult pôllutööst, vaid ta oskas palju huvitavat jutustada ka putukatest, lindudest, liblikatest, ilmast ja kôigest muust. Tema pahklikud tugevad käed andsid tunnistust sellest, et tal olid isiklikud kogemused selle kohta, millest ta ôpilastele jutustas. Õpilased töötasid higipisarate voolates ja said ôpetaja abiga lôpuks oma pôllu valmis. Kui eemalt vaatasid, siis olid peenrad küll natuke kôveravôitu, kuid täiesti tôelise pôllu moodi.
Hiljem seda talupoega kohates tervitasid ôpilased teda lugupidamise märgiks juba kaugelt, hüüdes:
"Pôllutöö ôpetaja!"
Kui ôpetajal jäi oma pôllu juures väetist üle, siis pani ta seda ka ôpilaste pôllule. Môlemal pôllul kasvas vili hästi. Iga päev käis keegi pôldu vaatamas ja andis aru koolijuhatajale ja teistele ôpilastele. Õpilased hakkasid môistma, milline ime ja üllatus see on, kui enda külvatud seemnetest kasvavad taimed ja kui palju rôômu see valmistab. Kokku saades räägiti omavahel ikka, kuidas pôllul vili kasvab.
Samal ajal hakkas maailmas toimuma hirmuäratavaid asju. Kuid ônneks oli see maailma osa veel rahulik, kus need lapsed tôsimeeli rääkisid oma väiksest pôllust.

Väliköök
Pärast tunde koolist väljudes ei vahetanud Totto-chan mitte kellegagi mitte ühtki sôna, vaid midagi omaette pomisedes, kiirustas Jiyūgaoka jaama poole. Totto-chan kordas pidevalt rasket lauset täpselt nagu rakugo komöödia tegelane, kes ei suutnud oma pikka nime meeles pidada:
"Todoroki Keikoku väliköök. Todoroki Keikoku väliköök..."
Totto-chan oli kindel, et kui keegi tema juurde tuleks ja midagi ütleks, siis samal hetkel kohe see lause kaoks nagu vesi üle tammi. Igal juhul arvas ta, et kôige kindlam on seda kogu aeg korrata. Õnneks ei olnud ka rongis vaja kellegagi rääkida. Ta püüdis vôimalikult vähe ringi vaadata, et ei tuleks tahtmist, midagi huvitavat nähes, rääkima hakata. Lôpuks väljus ta ônnelikult rongist, kuid jaamast väljumise ajal ütles piletikontroll, keda ta näo järgi hästi tundis:
"Koju tagasi!"
Totto-chan oleks peaaegu öelnud:
"Tere väliköök!" kuid ta hoidis vasemaga käega suud kinni, lehvitas parema käega hüvastijätuks ja hakkas kodu poole jooksma.
Koju jôudnud karjus Totto-chan juba esikust emale:
"Todoroki-Keikoku väliköök!"
Esimesel hetkel oleks vôinud arvata, et on toimunud 47. samurai rünnak vôi kaotus dzuudosaalis. Kuid kohe jôudis emale pärale, et Todoroki on Totto-chani kooli lähedal asuvast Jiyūgaoka jaamast kolmanda jaama nimi. Seal asub üks Tōkyō kuulsamaid kohti, Todoroki-Keikoku, kus on ilus mets, väike jôgi ja kosk. Ta sai ka aru, et seal on kavas kohapeal valmistada ja süüa lôunasöök.
Kôige selle juures môtles ema, et lapsele olid rasked sônad hästi meelde jäänud sellepärast, et tegemist oli talle endale huvipakkuva sündmusega. Pärast seda kui Totto-chan oli raske lause saanud edasi öelda, rääkis ta emale kôigest järjekorras. Sellest, et nad kogunevad järgmise reede hommikul kooli ja peavad kaasa vôtma riisikausi, väikse supikausikese, söögipulgad ja täpselt ühe teepiaali täie riisitangu.Ta ei unustanud lisada, et koolijuhataja jutu järgi saab sellest keetes umbes kaks teepiaalitäit keeduriisi. Peale selle tuleb veel kaasa vôtta supi jaoks natuke sealiha ja aedvilja ning midagi ôhtuooteks.
Sellest päevast alates seisis Totto-chan köögis ema kôrval ja ôppis toidu valmistamist, keedupottide kasutamist ja lauakatmist. Ema toimetusi oli väga lôbus jälgida, kuid sealjuures märkas ta, et tôstes kuuma keedupoti kaant ema peale seda haaras kiiresti sama käega kôrvalestast kinni öeldes:
"Ai-ai, kuum on!"
Totto-chanile seletas ta, et teeb seda sellepärast, et kôrvalest on jahe. Totto-chan leidis, et see toiming nägi välja väga täiskasvanu, veelgi enam toiduvalmistamise asjatundja moodi. Ta otsustas, et teeb Todoroki-Keikoku väliköögi ajal täpselt samuti.
Lôpuks saabus see päev. Õpilased tulid rongilt Todoroki-Keikoku metsa ja kohtasid seal koolijuhatajaga. Kôrgete puude okste vahelt langevad päikesekiired helklesid armsalt laste nägudel. Lapsed kandsid seljakotte ja ootasid, mida koolijuhataja tahab neile öelda. Kôige selle taustaks oli kuulus kosk, mille rikkalik vesi langes vôimsa kohinaga alla.
"Tore," ütles koolijuhataja "moodustame nüüd grupid ja hakkame ôpetajate toodud tellistest pliite ehitama. Siis teete tööjaotuse, osa peseb jôes riisi, osa teeb  tule alla ja pärast seda saab sealiha suppi. Nii! Kas alustame?"
Õpilased jagunesid gruppideks, tehes jankeni vôi mônda muud mängu. Kuna ôpilasi oli alla viiekümne, siis tuli kokku kuus gruppi. Seejärel kaevati maa sisse auk, ümbritseti see tellistega ja asetati peale väike metallist rest, kuhu sai keedupotid asetada. Samal ajal käis osa lapsi puude alt mahalangenud ja kuivanud oksi korjamas. Teised läksid jôe äärde riisi pesema. Igaühe jaoks leidus vajalik tegevus. Totto-chan soovis enda peale vôtta supi jaoks aedvilja lôikamise. Üks Totto-chanist vanem poiss tuli ka aedvilja lôikama, kuid ta tegi seda väga lohakalt, hirmus suured ja väiksed tükid segamini. Poisil olid rabelemisest higipisarad otsaees. Kuid Totto-chan lôikas osavalt, nagu ta oli näinud ema tegevat, kôik kaasavôetud baklazaanid, sibulad takjajuured ja kartulid suupärasteks tükkideks. Siis tuli tal môte lôigata kurgid ja baklazaanid peeneks ja natuke soola lisades teha kena salat. Aegajalt näitas Totto-chan ka poisile, kuidas on vaja teha. Tal tuli isegi selline tunne, nagu oleks temast juba ema saanud. Tema valmistatud salat pakkus kôigile huvi, kuid Totto-chan pani käed puusa ja ütles tagasihoidlikult:
"Ah püüdsin midagi teha."
Kui tuli supi maitsmise aeg, siis kostus igast grupist nii kiitvaid kui ka laitvaid hääli. Laste naerule lisandus mitmehäälne lindude sädistamine puudel. Sealjuures tuli igast potist isuäratavat lôhna.
Selle päevani vaevalt keegi lastest oli kodus keedupoti vastu huvi tundnud vôi pliidi alla puid lisanud, sest nad oli harjunud sööma lauale pandud toitu. Sellepärast oli suur avastamise rôôm ja samal ajal ka üllatus, kui lapsed said enda tegevuse käigus teada, kuidas toiduained enne valmimist mitmesuguseid muutusi läbivad. Lôpuks oli toit kôigil pliitidel valmis. Koolijuhataja oli samal ajal murul valmistanud koha ette, kus lapsed said suures ringis istet vôtta. Iga grupi ette toodi riisipott ja supipott. Totto-chan oli oodanud toidu kohaletoomist, sest ta oli ju otsustanud keedupoti kaant tôsta ja teatud liigutust teha. Ta tôstis kahe käga supipoti kaant ja ütles natuke ebaloomuliku häälega:
"Ai, ai, kuum on!" ja haaras môlema käega kôrvalehtedest kinni, kuid keegi ei märganud seda liigutust, ega öelnud midagi. Kuid Totto-chan oli ise rahul, et oli seda siiski teinud.
Lapsed uurisid enda ees olevaid riisikausse ja kausikesi kuuma leeme ja aedviljadega. See oli nende esimene enda valmistatud toit. Kôhud olid kôigil tühjad, nad laulsid koos:
"Yoku kame yo
  tabemono-o...", ütlesid siis:"Itadakimasu!"
Ja järsku muutus metsaalune vaikseks, kostus ainult kose kohinat.

"Tegelikult, oled hea laps!"
Kui koolijuhataja juhtus Totto-chani nägema, siis ta tavaliselt ütles ikka:
"Sina, tegelikult, oled hea laps!"
Sellepeale Tottochan naeratas ja vastas rôômsalt hüpeldes:
"Jaa, ma olen hea laps!" ja arvas ise ka, et on hea laps.
Totto-chanil oli tôesti ka palju häid omadusi. Ta oli kôigi vastu heatahtlik, eriti aga puudega laste vastu, keda naaberkooli ôpilased kiusasid. Kui teise kooli ôpilased sellistele lastele kallale kippusid, siis läks ta, ise nuttes, nendele appi. Haavatud loomi nähes, püüdis ta neid meeleheitlikult aidata. Kuid samal ajal, kui ta nägi mônda kummalist vôi huvipakkuvat asja, siis oma uudishimu rahuldamiseks tekitas ta olukordi, mis üllatasid ôpetajaid.
Näiteks, hommikuse rivistuse ajal tômbas ta tingimata patsid seljatagant ette, et need oleks paremini nähtavad. Ükskord korrapidamise ajal vagun-klassi koristades tôstis ta pôrandas oleva luugi üles ja viskas kiiresti prügi sinna. Ta märkas, et see on mootori järelevaatamiseks môeldud luuk, tahtis luuki sulgeda, kuid see ei ônnestunud. Sellest tuli suur pahandus. Siis veel, ta oli kuulnud kelleltki, et loomal on nii tugevad lihased, et teda saab konksu otsa riputada. Ühel hommikul rippus ta siis kôige kôrgemal vôimlemiskangil, sellest ainult ühe käega kinni hoides. Kui naisôpetaja temalt küsis, miks ta seda teeb, siis vastas ta:
"Täna olen ma looma..." ja prantsatas alla, nii et hing jäi kinni. Terve päeva jooksul ei saanud ta enam sônagi öelda. Siis veel see käimla tühjendusauku kukkumise lugu... Nii juhtus alatasa, et ta oma uudishimu rahuldamisel sattus lootusetusse olukorda. Kuid sellisel juhul koolijuhataja ei kutsunud mitte kunagi isa ja ema kooli. Teiste ôpilaste puhul oli see samuti. Harilikult lahendati asi koolijuhataja ja ôpilase vahel. Nii nagu koolijuhataja oli neli tundi kuulanud Totto-chani juttu siis, kui ta esimest korda kooli tuli, nii kuulas ta iga juhtumi korral ära, mis ôpilasel oli selle kohta öelda. Peale selle kuulas ta veel isegi ôigustuse ära. Kui selle tulemusel sai talle selgeks, et see tegu oli tôesti halb, ja ka laps ise oli halb, siis ütles ta:
"Palu andeks!"
Tôenäolist jôudis mure Totto-chani tegude pärast lapsevanemate ja ôpetajate kaudu ka koolijuhataja kôrvu. Arvatavasti sellepärast ütleski koolijuhataja vôimaluse korral alati:
"Sina, tegelikult, oled hea laps!"
Kui seda lauset oleks täiskasvanu tähelepanelikult kuulanud, siis oleks ta märganud, et rôhu asetusega on vôimalik lause tähendust muuta. Õpetaja sai hästi aru, et Totto-chan ei olnud hea laps selles môttes, mida inimesed selle all môtlevad, kuid tema tôeline iseloom ei olnud halb, vaid selles oli palju head. Ja seda tahtiski koolijuhataja Totto-chanile öelda.
Kahjuks môistis Totto-chan selle lause tegelikku môtet alles mônikümmend aastat hiljem. Kuid, kuigi Totto-chan ei saanud tookord lause môttest aru, ta oma südames hakkas uskuma, et ta on tegelikult hea laps. Kui ta sattus taunimisväärsesse olukorda, tulid talle ikka need koolijuhataja sônad meelde ja pärast seda môtles ta järele, mida ta oli valesti teinud.
Seda väärtuslikku lauset, millel arvatavasti oli otsustav osa Totto-chani elukäigus, kordas koolijuhataja kogu tema Tomoes oleku aja:
"Totto-chan, sina, tegelikult, oled hea laps!"

Pruut
Totto-chan oli väga kurb.
Ta oli juba kolmanda klassi ôpilane ja oli väga kiindunud klassikaaslasse Tai-chani. Poisil oli väga hea pea, ta tegeles füüsikaga ja ôppis inglise keelt. Ta oli ôpetanud ühe ingliskeelse sôna ka Totto-chanile:
"Totto-chan, rebane on inglise keeles fox."
"Fox!", kordas Totto-chan seda sôna nagu kaja terve päev läbi.
Igal hommikul, kui Totto-chan vagun-klassi tuli, vôttis ta kôige pealt Tai-chani pinalist kôik pliiatsid ja teritas need noaga nii hästi kui ta oskas. Seejuures olid ta enda pliiatsid hammastega kuidagiviisi kasutamiskôlblikuks tehtud.
Sellest hoolimata oli Tai-chan Totto-chani peatanud, kui see aeglaselt jalutas saali taga, käimla juurde viival teel. Ta hääl oli vihane, kui ta karjus:
"Totto-chan!"
Totto-chan jäi imestunult seisma ja Tai-chan lisas ühe hingetômbega:
"Kui ma suureks kasvan, siis ma sind oma pruudiks ei vôta, palu niipalju kui tahad!" ja läks maha vahtides minema.
Totto-chan vaatas poisile järele kuni tema suur pea kadus silmist. See ajusid täis pea, mida ta nii imetles! Tai-chani pea tundus keha kohta liiga suur olevat, ta oli sellepärast isegi saanud hüüdnimeks Liigmurd...
Totto-chan surus käed taskusse ja môtles järele. Enda arvates ei olnud ta midagi halba Tai-chanile teinud. Ta läks ja rääkis sellest klassikaaslasele Miyo-chanile. Miyo-chan kuulas ja ütles siis emalikul toonil:
"Ah nii. Selge. Kuule, Totto-chan, kas sa täna sumō tunni ajal mitte ei heitnud Tai-chani ringist välja? Tai-chanil on raske pea, ei ole ime, kui ta sumōringi piirist üle lendas See ajaski teda vihale!"
Totto-chanil oli kogu südamest kahju, et nii läks. Kuidas ta vôis sumō tunni ajal unustada ja Tai-chani, kes talle nii meeldib, ringist välja visata. Ometi oli ta ju iga päev tema pliiatseid teritanud. Aga nüüd oli juba hilja. Totto-chan sai aru, et temast ei saa kunagi Tai-chani pruuti.
"Tema pliiatseid vôin ma ikka edaspidi teritada," otsustas Totto-chan, "sest ta meeldib mulle!"

Vilets kool
Juba sel ajal, kui Totto-chan käis eelmises koolis, oli moes üheskoos laulda pilalaule. Näiteks eelmises koolis oli ôpilastel kombeks pärast tunde koolist lahkudes oma koolimaja poole tagasi vaadata ja laulda:
"Akamatsu gakkō, boro gakkō
haitte mitara, ii gakkō!"
(Akamatsu kool, vilets kool,
kui sisse minna ja vaadata, hea kool!)
Samal ajal aga, kui naaberkooli ôpilased mööda läksid, näitasid nad mônikord näpuga Akamatsu kooli poole ja laulsid:
"Akamatsu gakkō, ii gakkō,
haitte mitara, boro gakkō! Waai!"
(Akamatsu kool, hea kool,
kui sisse minna ja vaadata, vilets kool! Ahaa!)
Kas koolihoone oli uus, vana vôi vilets, seda oli lihtne kindlaks teha, kuid lapsed pidasid laulu puhul silmas mitte maja vaid seda, kas see,mis seal sees tegelikult toimub, on hea vôi vilets. Tavaliselt ei lauldud sellist pilalaulu üksi vaid ikka viie-kuuekesi koos.
Pärast tundide lôppu vôisid Tomoe ôpilased mängida, vôi teha, mis kellelegi meeldis, kuni helises viimane kell, vôi lôpukell, nagu seda ôpilased nimetasid. Koolijuhataja oli arvamusel, et selline vaba tund, kus lapsed saavad tegeleda just sellega, mis neile eriti meeldib, on väga oluline. Sellepärast oli see tund Tomoes pikem kui tavalistes koolides. Kooliaias mängisid môned lapsed palli, teised tegid kangil harjutusi, väiksemad mängisid liivakastis. Osa tütarlapsi rohis lillepeenraid, môned suuremad tüdrukud istusid väiksel välistrepil ja ajasid juttu. Oli neidki. kes ronisid puude otsa. Igaüks tegutses oma äranägemise järgi. Oli ka selliseid nagu Tai-chan, kes tegid klassis füüsika vôi keemia katseid, vôi lugesid midagi raamatukogus. Amadera-kun, keda huvitasid loomad, vôis uurimise alla vôtta mône hulkuma tulnud kassi. Igatahes oli kôigil lôbus.
Kuid ühel sellisel pärastlôunal kostus järsku väljastpoolt kooliaeda kôva pilalaul:
"Tomoe gakkō, boro gakkō,
haitte mite mo, boro gakkō!"
(Tomoe kool, vilets kool,
isegi kui sisse minna ja vaadata, vilets kool!9
Totto-chan oli sel ajal parajasti nôndanimetatud maaseest kasvava värava juures ja kuulis seda laulu väga selgesti. Ta oli vapustatud ja hüüdis:
"See on jube! Kuidas, vilets kool?!"
Teised lapsed tulid ka joostes värava juurde. Samal ajal karjusid naaberkooli poisid veel:
"Jaa! Vilets kool!" ja pistsid plagama.
Totto-chan vihastas hirmsasti. Meelepaha vaigistamiseks hakkas ta üksi poisse taga ajama. Kuid poisid jooksid suure kiiruga kôrvaltänavasse ja kadusid peagi silmist. Totto-chanil oli kahju, et neile järele ei jôudnud ja ta hakkas aeglaselt kooli juurde tagasi jalutama. Samal ajal hakkas ta kuidagi iseenesest laulma:
"Tomoe kool, hea kool!"
Mône sammu pärast tuli sellele ka järg:
"Isegi kui sisse minna ja vaadata, hea kool!"
Totto-chan oli oma lauluga rahul. Kui ta kooli juurde tagasi jôudis, siis pistis ta värava kôrvalt okstest pea läbi ja laulis nii kôvasti, et kôik kuulsid:
"Tomoe gakkō, ii gakkō!
Haitte mite mo, ii gakkō!"
(Tomoe kool, hea kool!
Isegi kui sisse minna ja vaadata, hea kool!)
Alguses ei saanud teised ôpilased aru , milles asi on, kuid siis, kui nad nägid Totto-chani, tulid kôik välja ja hakkasid innuga koos laulma. Siis vôtsid nad kätest kinni ja ôlg ôla kôrval hakkasid ümber koolimaja marssima ja laulma. Tegelikult nad ainult ei laulnud koos vaid ka nende südamed tuksusid samas rütmis. Mida kauem nad marssisid, seda suuremat rôômu nad oma laulmisest tundsid.
"Tomoe kool, hea kool!
Isegi kui sisse minna ja vaadata, hea kool!"
Loomulikult ei osanud ôpilased ette kujutada, millise rôômuga vôis koolijuhataja oma kabinetis seda laulu kuulata.
Kahtlemata on iga koolipäev igale ôpetajale väga kurnav, aga eriti veel siis, kui tôeliselt môeldakse laste kasvatamisele. Seda enam veel sellises koolis nagu Tomoe, kus ôppemetoodika oli hoopis erinev kui mujal. Pealegi ei olnud pääsu nende kriitika eest, kes olid harjunud tavapärase kooli ôpetamise viisiga. Sellises olukorras oli ôpilaste laul koolijuhatajale kôige parem kingitus.
Ja lapsed kordasid laulu, sellest tüdinemata, kaua-kaua.
Sel pärastlôunal helises lôpukell palju hiljem kui tavaliselt.

Patsipael
See juhtus lôuna vaheajal, pärast sööki, kui Totto-chan tahtis hüpeldes läbi saali minna. Ta kohtas seal koolijuhatajat, kes tuli vastassuunast, kuigi nad olid äsja koos lôunatanud. Totto-chani nähes ütles ta:
"Hea, et sind nägin, tahaksin sinult midagi küsida."
"Mida?" küsis Totto-chan ja môtles, et on tore, kui saab ôpetajaga vestelda. Koolijuhataja vaatas Totto-chani patsipaelu ja küsis:
"Kust see pael on pärit?"
Seda küsimust kuuldes kadus lôbus ilme Totto-chani näolt. Tegelikult oli ta selle leidnud kôrvale pandud asjade hulgast ja alles üleeile juustesse sidunud. Ta seadis patsi nii, et ôpetaja paela paremini näeks ja teatas piduliku häälega:
"See pael oli tädi vana hakama küljas. (hakama – erilise lôikega pikk seelik naistel, vôi püksid meestel, mida kantakse ainult pidulike sündmuste puhul)
Ma märkasin seda, kui ta pani asju kappi. Tädi ütles, et mul on terased silmad."
Õpetaja kuulas Totto-chani juttu ja sônas siis järelemôtlikult:
"Ah, et niiviisi."
Totto-chan oli oma suurejoonelise paela üle väga uhke ja jutustas koolijuhatajale, et oli hiljuti käinud oma isa noorema ôe juures külas. Tädi oli just tuulutamiseks kapist välja vôtnud teiste riiete hulgas ka tema koolis käimise ajal moes olnud violetse hakama. Kui tädi hakkas riideid kokku panema, siis Totto-chan märkaski seda paela ja hüüdis:
"See, mis see ilus asi on?"
Selle hüüde peale jättis tädi töö pooleli. See ilus asi oli pael, mis hakama vöö kohale selja taha oli kinnitatud. Tädi jutustas, et käsitsi heegeldatud pits ja lai pael, mis liblikakujulisena seljale seoti, oli olnud väga koketne. Ta vaatas, kuidas Totto-chan kuulas seletust silitades ja venitades ise kogu aeg paela, ilmse sooviga seda endale saada. Nii juhtuski, et tädi vôttis käärid ja harutas paela hakama küljest lahti, ulatas selle siis Totto-chanile ja ütles:
"Annan selle sulle. Ma nagunii enam seda ei kanna."
Pael oli tôesti ilus. See oli tehtud kallist siidist, mille peale oli tikitud nagu pildile roose ja muid kujundeid. Kuna see oli lai ja jäik, nagu taft, siis patsi otsa sidudes moodustas see peaaegu Totto-chani pea suuruse lehvi. Tädi oli öelnud, et see pael on välismaal tehtud.
Koolijuhatajale jutustamise ajal liigutas Totto-chan aegajalt pead, et oleks kuulda, kuidas lehv kahiseb. Kuid ôpetaja nägu oli kuulates murelikuks läinud ja ta ütles:
"Üleeile, kui Miyo nägi sinu paela, tahtis ta samasugust saada. Käisin mitmes Jiyūgaoka poes, kuid seal kuskil ei olnud sellist. Küllap sellepärast, et see on välismaine...."
Seejuures oli koolijuhatajal selline nägu, nagu isal, kelle käest tütar midagi mangub. Siis ütles ta Totto-chanile:
"Totto-chan, kuna Miyo on nii tüütu, siis oleks tänuväärne tegu, kui sa homme seda paela kooli tulles enam ei kannaks. Halb lugu küll, kuid ole nii hea!"
Totto-chan pani käed kokku, jäi môttesse ja lausus veidi aja pärast:
"Hästi! Homsest alates tulen ilma selleta."
"Hästi! Aitäh!" ütles ôpetaja.
Totto-chanil oli natuke kahju küll, kuid koolijuhataja oli hädas,sellepärast tuli nii teha. Sellise otsuse tegemisel kujutas Totto-chan ette, kuidas täiskasvanud mees, tema ôpetaja, kes talle väga meeldis, käis mööda poode ja otsis meeleheitlikult sellist paela. Tal oli sellest väga kahju. Tegelikult oli Tomoes tavaline, et vanusest olenemata, püüti môista üksteise probleeme ja vôimaluse korral aidata. See oli loomulik asi.
Järgmisel hommikul pärast seda, kui Totto-chan oli kooli läinud, läks ema tema tuba koristama. Ta märkas, et see suurejooneline pael oli seotud mängukaru kaela. Ema imestas, miks Totto-chan oli nii kiiresti loobunud paelast, mis talle nii suurt rôômu oli valmistanud. Kuid ema pidi tunnistama, et hall karu oli tänu paelale vapustavalt erksaks muutunud.

Haigla külastus
Elus esimest korda läks Totto-chan sôjas haavata saanud sôdurite haiglasse. Umbes kolmkümmend algkooli ôpilast oli kokku tulnud, kuid ta ei tundnud neist kedagi, sest nad olid kôik erinevatest koolidest. Vastavalt riiklikule korraldusele olid mingist ajast alates alanud külaskäigud haiglatesse, kus oli haavatud sôdureid. Igast algkoolist tuli kaks, kolm ôpilast, väiksest koolist nagu Tomoe, üks ôpilane. Moodustati umbes kolmekümne liikmeline grupp, mida juhtis üks ôpetaja. Seekord oli Tomoest tulnud Totto-chan. Grupijuhiks oli prille kandev kôhn naisôpetaja mingist teisest koolist. Ta juhatas ôpilased palatisse, kus viibis umbes viisteist valgetes särkides sôdurit, osa neist lamas voodis, osa seisis. Kôik pöörasid pilgud laste poole. Totto-chan oli mures olnud sellepärast, et tegemist oli haavatutega. Kuid ta rahunes, kui nägi, et kôik naeratasid, viipasid käega ja paistsid üsna hea tervise juures olevat, kuigi oli neidki, kelle pea oli sidemes. Õpetaja koondas lapsed palati keskele ja pöördus sôdurite poole:
"Me tulime teile külla."
Õpilased tegid ka viisaka kummarduse ja ôpetaja jätkas:
"Täna on 5. mai, tango-no sekku. Sellepärast me laulame teile laulu lohe lennutamisest." (tango-no-sekku – poiste püha, mida tähistatakse 5. mail. Ikebanas iseloomustavad seda päeva iirised)
Õpetaja tôstis käed kôrgele üles nagu koorijuht ja lausus ôpilastele:
"Nii, valmis! Kolm, neli!"
Ta alustas hoogsalt ja lapsed, kes üksteist isegi nägu pidi ei tundnud, laulsid täiel häälel kaasa, välja arvatud Totto-chan:
"Iraka-no nami to, kumo-no nami..."
(Üle katuse harjade, üle pilvede...)
Totto-chan ei teadnud seda laulu, sest Tomoes seda ei ôpetatud. Samal ajal, kui teised laulsid, toetus ta kohmetult ühe voodi servale, kus istus sirgelt heatahtliku näoga sôdur, kes kuulas laste laulu. Kui laul lôppes, ütles ôpetaja selge häälega:
"Aga nüüd laulame hinamatsuri laulu." (hina-matsuri – tütarlaste püha, mida tähistatakse 3. märtsil. Sel päeval pannakse vaasi virsikuõitega oksi ja kollaseid lilli)
Peale Totto-chani laulsid kôik väga kenasti:
"Akari-o tsukemashō, bonbori-ni..."
(Süüdakem tuli laternates...), ainult Totto-chan vaikis jälle.
Kui laul lôppes, kôik sôdurid plaksutasid. Naisôpetaja kummardus ja ütles:
"Lapsed, laulame nüüd laulu "O-uma-no oyako" (hobune ja varsake), kolm, neli!" ja alustas juhatamist, kuid seegi laul oli Totto-chanile tundmatu. Kui laul lôppes, siis silitas see sôdur, kelle voodi äärel Totto-chan istus, tema pead ja küsis:
"Kas sina ei laula?"
Totto-chan tundis end süüdlasena, sest tuli haigeid külastama, aga ei laulnud ühtki laulu. Ta tôusis voodilt üles, vôttis julguse kokku ja ütles:
"Nii, ma laulan ühe laulu, mida ma oskan."
Naisôpetaja tahtis midagi küsida, sest tema plaan oli teistsugune. Kuid Totto-chan tahtis oma laulu alustada ega olnud enam vôimeline kuulama. Ta otsustas laulda Tomoe kôige kuulsamat laulu, sest oli selle kooli esindaja. Totto-chan tômbas kopsud ôhku täis ja alustas täiel häälel:
"Yoku kame yo, tabemono-o..."
Teiste laste hulgast kostus naeru ja oli lapsi, kes küsisid üksteise käest:
"Mis laul see on? Mis laul see on?"
Naisôpetaja käed jäid ülestôstetuna paigale, nagu tahaks ta juhatamist alustada. Totto-chan närveeris, kuid laulis vapralt lôpuni:
"...kame yo, kame yo, kame yo, kame yo, tabemono-o!"
Siis tegi ta viisaka kummaruse. Kui ta pea tôstis, märkas ta üllatusega, et sôduri silmist veeres pisaraid. Ta môtles, et on teinud midagi halvasti, kuid isast natuke vanem mees silitas tema pead ja ütles:
"Aitäh! Aitäh!", kuid pisarad voolasid peatumatult. Samal ajal vôttis naisôpetaja ennast kokku ja ütles:
"Nii, nüüd loeme teile kingiks oma loomingut."
Lapsed alustasid ühekaupa oma jutukeste lugemist. Totto-chan silmitses sôdurit, kelle silmad ja nina olid veel punased, kuid, kes juba naeratas. Ta môistis, et kôik on hästi ja naeratas vastu.
Miks sôdur oli nutma hakanud, seda vôis küll ainult ta ise teada. Vôibolla oli tal kodukohta maha jäänud samasugune tütar nagu Totto-chan. Vôibolla liigutas teda see, et Totto-chan laulis lapselikult kogu hingest. Vôibolla tegi teda kurvaks see, et laul tuletas meelde lahingupaiku, kus varsti vôibolla ei ole toitu, mida mäluda. Aga vôibolla môtles ta sellele, millised koledused neid lapsi ees oodata vôivad.
Oma loomingut lugevate laste teadmata, oli märkamatult Vaikse ookeani sôda ka nende jaoks alanud.

Tervise koor
Totto-chan näitas kaelas rippuvat kuukaarti piletikontrollile, keda ta nägu pidi hästi tundis, ja väljus jaamast.
Kuid jaama ees näis toimuvat midagi väga huvitavat. Üks noormees oli laotanud maha ôlgmati ja istus sellel ristatud jalgadega. Tema ette üsna suurde hunnikusse oli laotud puu koore tükid. Viis-kuus inimest oli kogunenud noormehe ümber vaatama, mida ta teeb. Totto-chan otsustas ka vaatama jääda, sest noormees ütles:
"Nii, vaadake, vaadake tähelepanelikult!"
Kui ta märkas Totto-chani, kes oli seisma jäänud, ta jätkas:
"Inimese tervis on esikohal. Kui hommikul ärkad, siis selle koorega saad kontrollida, kas oled terve vôi haige. Hommikul hammustad seda koort, kui see on môru, siis oled haige, kui môru ei ole, siis on tervis korras. Selle puu koore tükiga saab tervist kontrollida ainult 20 seniga. See härra seal, palun hammustage prooviks!"
Kôhnavôitu mees hammustas esihammastega kartlikult talle ulatatud koort. Pead pisut kôrvale kallutades ütles ta natukese aja pärast:
"Natuke môruvôitu..."
Kui noormees seda kuulis, siis hüppas ta püsti ja hüüdis:
"Härra! Paistab, et hakkate haigeks jääma. Olge ettevaatlik, kuid asi ei ole eriti halb, kuna te ütlesite, et on ainult môruvôitu. Hästi! See proua seal, palun proovige hammustada seda koort!"
Nimetatud naine pani turukorvi maha ja hammustas krauh! tugevasti koort ja ütles rôômsalt:
"Ei ole üldse môru!"
"Hästi! Proua on täiesti terve," ütles noormees ja lisas siis häält tôstes:
"Ainult 20 seni, ainult 20 seni! Sellega saate igal hommikul aru, kas te hakkate haigeks jääma vôi mitte. See on tôesti soodne!"
Totto-chan tahtis ise ka seda halli koort prooviks hammustada, kuid ta ei julenud seda öelda, vaid selle asemel küsis noormehelt:
"Kas te olete siin, kui mul tunnid lôpevad?"
"Olen küll!" vastas noormees ja viskas pilgu koolitüdrukule. Totto-chan hakkas koolikoti kolksudes kohe jooksma. Ta ei tahtnud kooli hilineda, pealegi oli tal vaja enne tunde veel üks asi korda ajada. Ta tormas klassi ja küsis kaasôpilastelt:
"Kas kellelgi on mulle 20 seni laenata?"
Kuid kellelgi ei olnud raha kaasas. Sel ajal maksis karamelli pakike 10 seni, seega ei olnud 20 seni suur raha, kuid sellest hoolimata seda kellelgi ei olnud.
"Ma vôin oma isalt vôi emalt küsida," ütles Miyo-chan.
Miyo-chan oli koolijuhataja tütar. Nad elasid kooli saali kôrvalhoones ja Miyo-chani ema oli tavaliselt ikka kodus.
Lôuna vaheaejal tuli Miyo-chan ja ütles:
"Isa vôib sulle laenata küll, kuid ta küsis, milleks sul seda vaja on."
Totto-chan lippas koolijuhataja kabinetti. Kui koolijuhataja nägi Totto-chani, vôttis ta prillid eest ja küsis:
"Mis see on? Milleks sa seda 20 seni tahad kasutada?"
Totto-chan vastas kiirustades:
"Puu koort tahan osta. Kui seda hammustad, saada aru, kas oled haige vôi terve. "
"Kus seda siis müüakse?" küsis koolijuhataja huvitatult.
"Jaama ees," vastas Totto-chan kiiruga.
"Hästi! Kui sa just tahad. Anna siis mulle ka hammustada," ütles koolijuhataja, vôttis kuue taskust rahakoti ja pani 20 seni Totto-chani peo peale.
"Oi! Aitäh! Küsin emalt ja toon tagasi. Raamatute ostmiseks annab ta ise mulle raha. Teiste asjade puhul ma palun ja siis ta annab. Kuid tervise koor, seda on kôigile vaja, arvan, et ostan ise ära."
Pärast tundide lôppu surus Totto-chan 20 seni pihku ja ruttas jaama. Noormees pakkus oma kaupa nagu ennegi, kuid nähes Totto-chani peo peal 20 seni naeratas ja ütles:
"Oled küll hea laps. Isa ja ema rôômustavad. "
"Aga Roki?" tundis Totto-chan huvi.
"Kes see Roki on?" küsis noormees Totto-chani jaoks koort valides.
"Meie koer, saksa lambakoer."
Noormehe koort valiv käsi peatus ja ta jäi hetkeks môttesse ja ütles siis:
"Koer. koerale peaks ka sobima. Kui see on koerale vastumeelne, siis ta on haige..."
Noormees hoidis käes umbes kolme sentimeetri laiust ja viieteist sentimeetri pikkust koort ja selgitas:
"Nii. Kui hommikul hammustades on môru, siis oled haige, kui mingit maitset ei ole, siis oled terve."
Totto-chan vôttis ajalehte keeratud puu koore hoolikalt kätte ja läks koju.
Kôigepealt proovis ta koort ise hammustada. Koor oli kuiv ja kôva, suhu ei tulnud mitte raasugi môru maitset.
"Oi! Ma olen terve!"
Ema ütles naerdes:
"Küllap vist oled terve, kuid milles on asi?"
Totto-chan selgitas. Ema proovis ka koort hammustada ja lausus:
"Ei ole môru."
"Nii, ema on ka terve," järeldas Totto-chan, läks siis Roki juurde ja pani koore koera suu juurde. Roki nuusutas ja tômbas keelega üle koore. Totto-chan käskis:
"Hammusta! Siis saame aru, kas sa oled haige vôi terve."
Kuid Roki ei tahtnud hammustada, vaid sügas jalaga kôrvatagust.Totto-chan pani puu koore koer suule veel lähemale ja ütles:
"No proovi hammustada. Hirmus, kui oled järsku haige!"
Roki sai aru, et pole miskit parata ja hammustas koore äärt ôige natuke, nuusutas veel korra, kuid vastikust ei ilmutanud ja haigutas laialt.
"Ah! Roki on ka terve!" rôômustas Totto-chan.
Järgmisel hommikul andis ema 20 seni taskuraha. Totto-chan läks kôige enne puu koort koolijuhatajale näitama, kes küsis:
"Mis see peaks olema?"ja uuris koort. Kui Totto-chan peo avas ja tahtis talle 20 seni üle anda, siis tuli koolijuhatajale meelde:
"Kui hammustades on môru, siis oled haige!"ja ta proovis koort hammustada. Pärast seda uuris ta tähelepanelikult koore môlemat poolt.
"Kas oli môru?" küsis Totto-chan ja jälgis murelikult koolijuhataja nägu.
"Ei ole mingisugust maitset," ütles koolijuhataja, andis puu koore Totto-chanile tagasi ja lisas:
"Olen terve küll. Aitäh!"
"Oi kui hea! Koolijuhataja on ka terve!" rôômustas Totto-chan. Koolipäeva jooksul andis ta koort kôigile proovida. Mitte kellelgi ei olnud môru, keegi ei olnud haige. Tomoes olid kôik terved. Totto-chan oli ônnelik, sest lapsed käisid kôik koolijuhatajale teatamas, et nad on terved. Koolijuhataja aga vastas igaühele:
"Ah nii! Väga hea!"
Kuid kahtlemata môistis koolijuhataja, kes oli sündinud ja üles kasvanud looduse keskel, Haruna mäe lähedal jôe ääres, et see puu koor ei ole hammustades iialgi môru. Koolijuhatajal oli selle üle hea meel, et Totto-chan rôômustas, kui kôik olid terved. Kui keegi olekski öelnud:
"Môru!"
Totto-chan oleks hakanud tema pärast muretsema, kuid siis oleks koolijuhatajal ikkagi olnud pôhjust rôômustada, et on kasvatanud sellise heasüdamliku lapse.
Totto-chan pakkus koort ka kooli lähedal tänaval hulkuvale koerale, kuid see näis tahtvat hoopis teda hammustada. Aga Totto-chan ei andnud alla, vaid karjus:
"Hammusta ainult natuke! Saad kohe aru, kas oled haige vôi terve."
Lôpuks ônnestus Totto-chanil ka vôhivôôrale koerale koort prooviks anda. Ta hüples rôômsalt koera ümber ja hüüdis:
"Tore! Ka sina oled terve."
Kuid koer lasi hirmunult pea alla ja kadus joostes kiiresti silmist.
Nagu koolijuhataja oli arvanud, see noormees enam Jiyugaoka jaama ei ilmunud. Kuid Totto-chan hammustas igal hommikul enne kooliminekut tingimata kulunud koort, mida ta hoolikalt lauasahtlis hoidis.
"Ma olen terve!" ütles ta ja läks kooli.
Õnneks oli Totto-chan tôesti terve.

Miyazaki-kun
Tomoesse tuli uus ôpilane. Algkooli ôpilase kohta oli ta liiga pikk ja kogukas. Totto-chanile tundus, et ta vôiks käia pigem keskkoolis, kui algkoolis. Riided olid tal ka hoopis teistsugused kui teistel lastel. Nimelt kandis ta selliseid riideid nagu täiskasvanud.
Hommikul tutvustas koolijuhataja uut ôpilast kooliôues:
"See on Miyazaki-kun. Ta on sündinud ja kasvanud Ameerikas. Ta ei oska eriti hästi jaapani keelt. Sellepärast on Tomoe kool tema jaoks parem kui tavaline kool. Siin leiab ta arvatavasti kohe palju sôpru ja saab rahulikult teiega koos ôppima hakata. Milline klass talle sobiks? Vôibolla viies klass, kus Taa-chan ôpib."
Taa-chan, andekas joonistaja, ütles oma tavalise isaliku hääletooniga:
"Väga hea!"
Koolijuhataja naeratas ja jätkas:
"Nagu ma juba ütlesin, jaapani keel ei ole tal kuigi hea, kuid tema tugevam külg on inglise keel. Teil on temalt palju ôppida. Ta ei ole harjunud ka jaapani elulaadiga. Niisiis, tutvustage talle kôike, mis vaja. Küsige temalt ka, kuidas Ameerikas elatakse. See on ju huvitav! Tore!"
Miyazaki-kun tegi endast väiksematele klassikaaslastele viisaka kummarduse. Kuid mitte ainult Taa-chan ja viies klass, vaid ka kôik teised, kummardusid ja viipasid käega.
Lôuna vaheajal Miyazaki-kun läks koolijuhataja maja poole, kôik ôpilased järgnesid talle suures karjas. Kui Miyazaki-kun tahtis kingades majja siseneda ja tatamile astuda, siis hakkasid kôik kisades ôpetama (tatami – riisiôlgedest valmistatud pôranda katte matt, 91х182 cm):
"Vôta kingad jalast!"
Miyazaki-kun vôttis üllatunult kingad jalast ja ütles:
"Vabandust!"
Kôik seletasid läbisegi:
"Tatamile astudes peab kingad jalast vôtma. Vagun-klassi ja raamatukogusse vôib jalanôudes siseneda. Kuhonbutsu templi saali minnes tuleb kingad jalast vôtta, aeda vôib jalanôudes minna..."
Oli väga huvitav, sest kôigile sai selgeks, et elu välismaal on hoopis teistsugune kui Jaapanis.
Järgmisel päeval tôi Miyazki-kun kooli kaasa suure ingliskeelse pildiraamatu. Lôuna vaheajal piirasid ôpilased teda mitmes reas, et saaks raamatut vaadata. Kôik imestasid, sest keegi ei olnud nii ilusat raamatutu veel näinud. Nendes raamatutes, mida lapsed teadsid, oli tavaliselt kasutatud kas erepunast, rohelist vôi säravat kollast värvi. Kuid selles raamatus olid pildid loomulikud, seal oli ihuvärvi roosat, vesihalli, halli, valget, ja igasuguseid muid meeldivaid värvitoone, mida ei olnud 24-ses värvipliiatsite karbis, ja isegi mitte Taa-chani 48-ses karbis. Kôik olid vaimustuses. Esimesele pildile oli joonistatud koer, kes tiris väikest titat mähkmetest. Kôigile meeldis hirmsasti, et tita ei olnudki nagu joonistatud, vaid näis tegelikult seal olevat, roosa ja pehme. Lapsed nägid nii suurt, paksu ja nii sileda paberiga raamatut esimest korda. Loomulikult istus Totto-chan, kes oskas kôigiga kiiresti sôbraks saada, ikka raamatule kôige lähamal, tihedalt Miyazaki-kuni kôrval.
Tavaliselt luges Miyazaki-kun raamatut ette inglise keeles See tuli tal nii soravalt, et kõik lapsed kuulasid vaimustatult.
Siis hakkas ta hoolega jaapani keelt ôppima.
Miyazaki-kun tôi Tomoesse uusi sônu, näiteks ütles ta:
"Akachan, baby," ja kôik kordasid:
"Akachan, baby."
Vôi siis ütles Miyazaki-kun:
"Utsukushi, beautiful," ta rôhutas ku silpi ja jättis viimase i ära. Teised kordasid:
"Utsukushii, beautiful," kusjuures Miyazaki-kun parandas oma hääldamist, korrates lauset uuesti. Niiviisi sôbrunes ta kôigi Tomoe ôpilastega.
Miyazaki-kun tôi iga päev erinevaid raamatuid kooli ja luges neid lôunatunnil lastele ette. Temast tuli niiviisi midagi inglise keele koduôpetaja taolist. Silmanähtavalt paranes tema jaapani keele oskus. Ta ei teinud enam ka selliseid vigu nagu istumine tokonoma servale (tokonoma – kodune altar jaapani stiilis külalistetoas, kuhu asetatakse rullpilt, vaas lilledega või mõni kunstiväärtusega ese). Lapsed said temalt palju teadmisi Ameerika kohta.
Tomoes oli tekkinud sôprus Jaapani ja Ameerika vahel. Kuid mujal oli Ameerikast saanud vaenlane, isegi inglise keel, mis oli vaenuliku maa keel, vôeti koolide ôppekavast maha.
"Ameerika on saatan!" öeldi jaapani valitsuse teates.
Samal ajal Tomoes hüüdsid lapsed kooris:
"Utsukushii, beautiful!"
Tuul, mis puhus üle Tomoe, oli pehme ja soe. Lapsed olid ilusad.

Näitemäng
"Teater! Teater! Näitemäng!"
See oli esimene kord, mil Tomoes taheti hakata näidendit ôppima. Oli muutunud tavaks, et iga päev esines keegi lôunatunnil teiste ees jutustusega. Kuid miks mitte esineda külalistele näidendiga väiksel laval, mille peal koolijuhataja rütmika tunni ajal mängis klaverit. Seni igatahes ei olnud keegi ôpilastest veel teatris käinud. Isegi Totto-chan ei olnud peale balleti "Luikede järv" midagi muud näinud. Igal klassil tuli ôppida ôppeaasta lôpuks erinev etteaste. Totto-chani klass otsustas millegipärast vôtta ôpikus oleva kuulsa Kabuki teatri näidendi "Kanjincho”, kuigi selles ei olnud midagi Tomoega seonduvat. Juhendajaks tuli ôpetaja Maruyama.
Benkei osatäitjaks sobis pikakasvuline ja tugeva kehaehitusega Saisho Aiko-san. Togashi osa sai tôsine Amadera-kun, kellel oli tugev hääl. Nôupidamise tulemusena otsustati aadlimehe Yoshitsune osa anda Totto-chanile. Kôik ülejäänud pidid kujutama rändmunki.
Enne proovide algust tuli kôigil oma osa tekst pähe ôppima. Totto-chanil ja rändmunga osatäitjatel teksti ei olnud, sest rändmungad pidid kogu etenduse ajal vaikselt seisma ja Yoshitsune, Totto-chan, vaikselt pôlvitama. Näidendi järgi oli nende eesmärk heategevuseks raha koguvaid munki teeseldes osavalt läbida Ataka värav, mida kaitses Togashi. Benkei, kes tegelikult oli Yoshitsune alluv, pidi oma peremeest lööma ja ütlema, "Ah, see närune rändmunk!", et tema isikut ära ei tuntaks. Yoshitsune, pôlvitades kogu aeg, nägu varjatud laia ôlgkübaraga, pidi kôik välja kannatama.
Benkei osatäitjal Saisho-sanil oli hirmus raske osa. Togashiga koos oli neil palju keerulist kahekônet. Näiteks nôudis Togashi, et ta loeks ette heategevuseks rahakogumise loa, mida neil tegelikult ei olnud.
"Palun lugege!" käratas ta.
"Tōdaiji templi rekonstrueerimise jaoks..." luges Benkei meeleheitlikult enda väljamôeldud rasket teksti, hoides käes tühja kirjarulli.
See oli näidendis väga raske koht. Saisho-san kordas seda iga päev öeldes ikka ja jälle:
"Tōdaiji..."
Togashi osatäitja Amadera-kunil oli ka palju teksti, mille meeldejätmisega ta nägi hirmsat vaeva.
Lôpuks algasid lavaproovid. Togashi ja Benkei seisid vastamisi, Benkei selja taha seati ritta rändmungad. Totto-chan pandi seisma rändmunkade ette otsa. Tegelikult ei saanud ta üldse aru, mis toimuma hakkab. Sellepärast siis, kui Benkei Yoshitsunet, kelle osas Totto-chan oli, eemale lükkas ja kepiga lôi, hakkas ta ägedalt vastu. Ta kriimustas Saisho-sani ja lôi jalaga. Saisho-san hakkas nutma ja rändmungad kihistasid naerda.
Tegelikult näidendis nii ei olnud, et Yoshitsune vastu hakkab, vaid üksköik kui palju ka Benkei Yoshitsunet lööb, ta pôlvitab ja ei hakka vastu. Eesmärk oli see, et Togashi hakkab Yoshitsunele Benkei jôhkruse tôttu kaasa tundma ja nad pääsevad Ataka väravast läbi.
Õpetaja Maruyama püüdis Totto-chanile asja selgitada, kuid Totto-chan vastas:
"Kui Saisho-san lööb mind, siis mina löön ka!"
Näidend ei edenenud mitte kuidagi. Ükskôik kui palju ka seda kohta läbi vôeti, Totto-chan hakkas ikka vastu. Lôppude lôpuks ütles ôpetaja Maruyama Totto-chanile:
"Väga kahju küll, kuid anname selle Yoshitsune osa Tai-chanile."
Totto-chanil oli hea meel, sest ta môtles, et nii vastik on lasta ennast lüüa ja tôugata. Õpetaja Maruyama aga lisas:
"Totto-chan, palun hakka sina selle asemel rändmungaks!"
Totto-chan läks rändmunkade ritta viimaseks. Kôik hingasid kergendatult, et viimaks on rahu majas. Kuid nad eksisid. Rändmunkadel on mägedes üles ja alla ronimiseks pikad kepid. Totto-chan sai ka ühe sellise kepi. Kuna ta pidi ainult seisma, siis hakkas tal igav. Igavuse peletamiseks puudutas ta kepiga kergelt naaber rändmunga jalga vôi kôditas kepi otsaga mônda teist kaenla alt. Siis matkis ta kepiga koorijuhtimist nii, et ümbritsevad tegelased sattusid ohtu, eriti Togashi ja Benkei. Sedasi rikkus ta kogu näidendi ja pidi lôpuks ka rändmunga osast loobuma.
Yoshitsune osa saanud Tai-chan kannatas hambad risti lööke ja jalaga peksmist nii, et pealtvaatajatel oli temast kahju. Pärast Totto-chani lahkumist edenes näidend normaalselt.
Üksi jäänud Totto-chan läks kooliôuele, vôttis kingad jalast ja hakkas paljajalu omamoodi tantsima. Talle meeldis kujutleda, et ta on luik, vôi tuul, vôi naljakas inimene, vôi puu. Ta tantsis kaua tühjal kooliôuel.
Kuid südame pôhjas oli tal natuke kahju ka sellest Yoshitsune osast. Kuid siis oleks nad pidanud tal lubama Saisho-sani lüüa ja kriimustada.
Selle tôttu ei saanud ta osa vôtta Tomoe esimesest ja ühtlasi ka viimasest näitemängust.

Kriit
Tomoe ôpilased ei sodinud kunagi naabruses olevaid majaseinu ega tänavat. Seda sellepärast, et nad said seda koolis piisavalt teha.
Millisel moel siis? Kui lapsed kogunesid muusika tunniks saali, siis andis koolijuhataja igaühele valge kriidi kätte. Lapsed vôtsid saali pôrandal suvalise koha sisse. Igaüks vôis olla nii, kuidas talle meeldis, kas lesida, poolistes olla vôi korralikult sirge seljaga istuda. Kui kôik olid ettevalmistused teinud ja ootasid kriit käes, hakkas koolijuhataja klaverit mängima. Õpilased pidid muusikat kuulates rütmi noodimärkides pôrandale kirjutama. Saali pôrandal oli nii palju ruumi. et Totto-chani klassi kümme ôpilast vôisid nii suurelt kui tahes noodimärke kirjutada, ilma, et nad oleks kokku pôrganud. Noodijooni ei olnud vaja joonistada, vaid ainult rütm noodimärkidega näidata. Sealjuures oli koolijuhataja ja ôpilaste vahelisel kokkuleppel antud noodimärkidele omapärased nimetused. Näiteks:
 hüpe, sest selle järgi oli hea hüpata
lipp
lipp ja lipp
kahene lipp
must
valge
valge ja sünnimärk vôi valge ja punkt
ring (täisnoot).
Tänu sellele sôbrunesid lapsed noodimärkidega kiiresti. Tund oli väga huvitav ja meeldis ôpilastele kôige enam.
Selle pôrandale kirjutamise môtles koolijuhataja ise välja. Paber ei olnud piisavalt suur, koolitahvli puhul ei oleks seal kôigi jaoks korraga ruumi jätkunud. Nii kasutas ta saali pôrandat suure tahvlina. Kiire rütmi puhul ja suuri noodimärke kirjutades lisandus ka keha vaba liikumine. Enne kôike oli lihtsalt mônus muusikast rôômu tunda. Kui oli veidi mahti, vôis ka lennukeid ja inimesi joonistada. Nimelt selle tôttu vôis jôuda mônikord naabrite joonistusteni ja siis sai saali pôrandast üks suur pilt.
Aegajalt katkestas koolijuhataja natukeseks ajaks klaverimängu, tuli lavalt alla ja käis igaühe juures kontrollimas, kas on kôik ôigesti kirjutatud. Kui oli valesti, siis ütles ta näiteks nii:
"See ei ole lipp ja lipp. vaid hüpe!"
Kui ôpilastel olid vead parandatud, siis mängis ta veel korra, et kôik saaksid rütmist täpselt ôigesti aru. Kuitahes kiire ka koolijuhatajal oli, seda tundi ta mitte kunagi mônele teisele ôpetajale läbi viia ei andnud. Ilma koolijuhatajata ei oleks see tund kindlasti ka huvitav olnud.
Kuid koristamine pärast seda tundi oli hirmus. Kôigepealt pühkisid lapsed kriidi lapiga kokku, siis pesid mopi ja lapiga pôranda pôhjalikult puhtaks. Kogu saali koristamine oli suur töö.
Arvatavasti sel pôhjusel väljaspool saali kriidiga kuskile sodimist ei olnud. Tomoe lapsed teadsid, kui raske on pärast kirjutamist koristada. Peale selle piisas kahest muusikatunnist nädalas, et seda kriidiga sodimise vajadust piisavalt rahuldada.
Tomoe ôpilased tundsid hästi kriidi kasutamise viise, teadsid täpselt, kuidas kriiti käes hoida, et see katki ei läheks ja sujuvalt liiguks. Vôiks isegi öelda, et neist kôigist said kriidiga kirjutamise asjatundjad.

Yasuaki-chan on surnud
Kevadine koolivaheaeg oli lôppenud, oli esimese koolipäeva hommik. Koolijuhataja seisis kooliaias nagu tavaliselt, môlemad käed kuue taskus, tükk aega liikumatult ôpilaste ees. Siis vôttis käed taskust välja ja vaatas lapsi. Näis, nagu oleks ta nutma puhkemas.
"Yasuaki-chan on surnud," ütles ta, "täna lähme kôik koos matusele. Yasuaki-chan oli meie kôigi sôber. See on väga kurb lugu...", selleni jôudes oli koolijuhataja nägu punaseks tômbunud ja pisarad voolasid silmist.
Õpilased seisid tardunult, keegi ei lausunud sônagi. Kahtlemata môtlesid kôik vaikselt, valus pitsitus kurgus, Yasuaki-chanile. Sellist kurba vaikust ei olnud mitte kunagi varem veel Tomoe kooliaias valitsenud.
Totto-chan môtles, miks ta suri ometi nii vara. Enne kevadist koolivaheaega oli Yasuaki-chan temalt küsinud, kas ta tahab lugeda "Onu Tomi onnikest" ja siis selle talle toonud. Totto-chan polnud seda veel jôudnud läbi lugeda. Talle meenus Yasuaki haigusest kôver käsi, kui ta lahkudes raamatut üle andis.
Totto-chanil oli palju mälestusi, mis olid seotud Yasuaki-chaniga. Esimesel kohtumise päeval oli ta küsinud:
"Miks sa niiviisi käid?"
"Mul oli lastehalvatus," oli Yasuaki-chan pehmelt naeratades, vaikselt vastanud. Suvel oli olnud see seiklus, kus nad kahekesi salaja olid puu otsa roninud. Kuigi Yasuaki-chan oli temast vanem ja pikem, oli ta ometi ennast Totto-chani hoolde usaldanud. Totto-chan mäletas veel tema keha raskust. Yasuaki-chanilt oli ta ka esimest korda kuulnud, et Ameerikas on televisioon.
Yasuaki-chan meeldis Totto-chanile. Oli see vahetund, lôunavaheaeg vôi pärast kooli jaama minek, ikka olid nad koos olnud. Kôik oli olnud nii kena. Aga nüüd ei tule Yasuaki-chan enam kunagi kooli, sest ta on surnud, môistis Totto-chan. Talle meenusid iibisepojad. Ta teadis, kui keegi, keda armastad sureb, siis hüüa teda kuidas tahes kaua, ta enam ei tule tagasi.
Yasuaki-chani matus toimus tema kodu vastas asuva Denenchōfu tenniseväljaku lähedal kirikus. Õpilased liikusid vaikselt kolonnis Jiyūgaoka jaamast kirikuni. Isegi tavaliselt lobisev Totto-chan käis kogu aeg maha vaadates. Siis märkas ta, et môtles natuke teisiti kui varem, sel ajal, mil oli kuulanud koolijuhataja juttu. Kôigepealt oli talle tundunud Yasuaki-chan surm uskumatuna, siis tulid armsad mälestused, kuid nüüd tahtis ta ainult veel kord teda elavana kohata. Ta soovis kogu südamest, et vôiks veel temaga rääkida.
Kirikus oli palju valgeid liiliaid. Sissekäigu kôrval seisid musta riietatud Yasuaki-chani ema, ôde ja teised sugulased, kes kandsid valgeid tihedalt liibuvaid kindaid. Yasuaki-chani klassikaaslasi nähes puhkesid nad härdalt nutma. Mees, kes kandis käevarrel musta linti, andis igale Tomoe ôpilasele ühe valge lille ja selgitas, et nad paneksid selle Yasuaki-chani kirstu. Totto-chani jaoks oli see elu esimene matus. Ta môistis, et see on väga kurb sündmus. Keegi ei rääkinud midagi. Orel mängis vaikselt ja pühalikult. Ükskôik kuhu Totto-chan kirikus vaatas, ei leidnud ta sealt mitte ühtki rôômsat päikesekiirt.
Lille käes hoides läksid lapsed üksteise järel kirstu juurde, mis oli lilledega ümbritsetud. Yasuaki-chan lamas suletud silmadega, kuid kuigi ta oli surnud, oli ta näol samasugune leebe ja tark ilme nagu harilikult. Totto-chan pôlvitas ja asetas lille Yasuaki-chani käe juurde. Siis puudutas ta salaja tema kätt ja märkas, et tema enda väikese, päikesepruuni käe kôrval oli see käsi lumivalge, ent pikkade sôrmedega nagu täiskasvanul.
"Tere," ütles Totto-chan tasakesi, kui me suureks kasvame, siis kohtume kuskil. Vôibolla oled sa siis lastehalvatusest paranenud."
Siis Totto-chan tôusis ja vaatas veelkord Yasuaki-chani poole.
"Ah jaa!" ütles ta, "Ma unustasin "Onu Tomi onnikese", ma ei saa seda sulle nüüd tagasi anda. Toon siis, kui me järgmine kord kohtume."
Ta hakkas eemale minema, kuid talle tundus nagu kuuleks Yasuaki-chani häält:
"Totto-chan! Meil oli väga lôbus koos olla.Ma ei unusta sind mitte kunagi!"
Totto-chan pööras kiriku väljapääsu juures ümber ja ütles:
"Just! Ma ei unusta, Yasuaki-chan, sind kunagi!"
Kirikust väljudes ümbritses Totto-chani hele kevadine päike nii samuti nagu siis, kui ta oli vagun-klassis esimest korda Yasuaki-chani kohanud. Ainult tookord ei veerenud pisaraid üle pôskede nagu nüüd.

Salakuulaja
Yasuaki-chani surm kurvastas kôiki väga, eriti hommikul, kui Totto-chani klassis algas ôppetöö. Kulus enne palju aega, kui ôpilased harjusid, et Yasuaki-chani ei jää hiljaks, vaid ta ei tule enam kunagi. Kui üldiselt oli hea, et klassis oli ainult kümme ôpilast, siis antud olukorras oli vastupidi. Kogu aeg oli näha, et Yasuaki-chani ei ole. Pisut abi oli sellest, et Tomoes ei olnud istumise kohad rangelt kindlaks määratud, vaid iga päev vôis vabalt koha valida. Kahtlemata oleks väga raske olnud, kui Yasuaki-chanile määratud koht oleks pidevalt tühi olnud.
Umbes samal ajal hakkas Totto-chan môtlema, kelleks ta tahaks saada kui suureks kasvab. Kui ta veel päris väike oli, siis ta tahtis minna chindonya’sse. Vahepeal tahtis ta baleriiniks hakata. Sel päeval, kui ta esimest korda Tomoesse tuli, môtles ta, et tore oleks hakata rongi pileteid müüma. Kuid nüüd oli ta juba natuke suurem ja môtles, et tahaks hakata midagi erilist tegema, midagi pisut naiselikumat.
Äkki torkas talle pähe, et hea oleks olla medôde. Kuid samas meenus, kuidas nad olid haiglas sôdureid külastanud. Õde peab süstima, kuid see on arvatavasti väga raske.
"No kelleks saada...?"
Totto-chanile ei tulnud ühtki head môtet. Kuid siis äkki tema suureks rôômuks tuli meelde, kelleks ta varem veel oli tahtnud saada. Ta läks kohe Tai-chani juurde, kes oli klassis just piirituslambi süüdanud ja lausus pidulikult:
"Ma tahan salakuulajaks saada!"
Tai-chan pööras pilgu piirituslambilt ja vaatas vaikides Totto-chanile otsa. Siis vaatas ta môtliku pilguga aknast välja, pööras pilgu jälle Totto-chanile ja ütles selge häälega aeglaselt, otsekui otsides Totto-chanile arusaadavaid sônu:
"Salakuulajal peab olema hea pea. Ta peab oskama palju vôôrkeeli."
Sinnani jôudes tômbas ta hinge, vaatas teraselt Totto-chani ja jätkas siis:
"Kôigepealt peab naissalakuulaja olema ilus."
Totto-chan pööras pilgu aeglaselt pôrandale, tema pea vajus norgu. Tai-chan môtles natuke järele ja ütles silmi tôstmata vaikselt:
"Pealegi ei sobi salakuulajaks lapsed, kes kogu aeg lobisevad."
Totto-chan oli üllatunud. Mitte sellepärast, et Tai-chan oli tema salakuulajaks hakkamise vastu, vaid kôik see, mis ta ütles, oli ôige. Totto-chan sai ise ka aru, et tee mis tahes, tal ei ole salakuulajaks saamise eeldusi. Loomulikult teadis ta, et Tai-chan ei öelnud seda temale pahatahtlikult. Seega tuli lihtsalt loobuda môttest saada salakuulajaks. Tal oli hea meel, et oli Tai-chaniga nôu pidanud.
Vaikselt omaette môtles Totto-chan:
"Hirmus! Tai-chan on sama vana kui mina. kuidas ta ometi kôigest nii hästi aru saab!"
Kui Tai-chan ütleks talle:
"Ma tahan füüsikuks saada!" mida ta siis tegelikult peaks selle peale ütlema, kas:
"Oskad osavalt tikkudega piirituslampi süüdata küll," kuid see kôlaks nii lapselikult.
"Sa tead inglise keeles, et rebane on fox ja kingad on shoes, kas sellest piisab?", vaevalt et sedagi on hea küsida, môtles Totto-chan. Nii vôi teisit, Tai-chan hakkab tegema tööd, mis nôuab arukat inimest. Sellepärast vaatas Totto-chan vaikides katseklaasis tôusvaid mullikesi ja sônas tasakesi:
"Aitäh. Jätan selle môtte salakuulajast, kuid sinust tuleb kindlasti väljapaistev inimene."
Tai-chan ei teadnud mida vastata, pomises midagi omaette ja süvenes tema ees lahtioleva raamatu lugemisse.
Totto-chan seisis Tai-chani kôrval, jälgis piirituslambi tuld ja môtles:
"Kui ma salakuulajaks ei sobi, kes minust siis ikkagi peaks saama."

Viiul
Märkamatult hakkas sôda oma hirmuäratavat nägu näitama ka Totto-chani perekonnale. Iga päev lahkus naabrusest ja ümbruskonnast noori mehi jaapani lipu ja "bansai!" hüüete saatel rindele. Aegamisi kadusid toiduained poodidest. Tomoe lôunasöögi lisandi jaoks mere ja mäe andide leidmine muutus üha raskemaks. Emad püüdsid mere- ja mäeandide vahet teha ja marineeritud ploomide lisamisega, kuid tasapisi muutus seegi vôimatuks. Kôike hakati jagama normide järgi. Maiustusi ei olnud vôimalik enam mitte kuskilt saada.
Enne Totto-chani kodu lähedast jaama oli Ookayama peatus, kus jaama trepist alla minnes asus karamelli automaat. Varem oli sinna peenraha sisse lastes saanud kommipakikese. Automaadi peale olid joonistatud isuäratavad kommid. Väike pakike karamelli maksis 5 seni, natuke suurem 10 seni. Kuid selles automaadis ei olnud enam ammu komme. Sellepärast vôis sinna raha sisse lasta ja togida seda kui tahes kaua, midagi välja ei tulnud. Kuid Totto-chan oli teistest järjekindlam.
"Vôibolla on üks pakike veel seal kuskil." lootis Totto-chan.
Peaaegu iga päed läks ta selles jaamas rongilt maha ja lasi 5 vôi 10 seni automaati. Kuid alati kukkus ainult raha kolksuga tagasi.
Umbes samal ajal oli Totto-chani isa kelleltki kuulnud, et sôjatehases, kus relvi ja muud sôjavarustust toodetakse, on vôimalik esineda. Kui seal viiulil sôdurilaule mängida, siis antakse kaasa suhkrut, riisi, konserve ja muud sarnast. Tol ajal liikus igasuguseid kuulujutte. Totto-chani isa oli tollal väljapaistev viiulikunstnik ja vôis arvata, et kui ta esinema oleks läinud, siis oleks ta palju kingitusi saanud.
Tegelikult oli orkestri esinemisi järjest vähem. Sôjaväkke minejate arv suurenes, selle tôttu ei saanud enam tervet orkestrit kokku. Raadiosaated kajastasid pôhiliselt sôjasündmusi, Totto-chani isa orkestri esinemisi oli ôige väheseks jäänud. Sellepärast oli iga töö vôimalus tänuväärne ja ema küsis isalt:
"Mida teha? Kas sa lähed proovima?"
Kuid isa vastas ema küsimusele alles mône aja pärast:
"Oma viiuliga ma sôdurilaule esitada ei taha."
"Hea küll, kui ei lähe, küllap saame toiduainetega kuidagi hakkama," lausus ema.
Isa teadis ka, et Totto-chan sôi ainult hädapäraseid toiduaineid ja lasi iga päev asjata münte karamelli automaati. Ta môistis sedagi, et kui ta läheks ja mängiks sôdurilaule, saaks ta kingitusi koju tuua ja peret rôômustada. Totto-chan saaks kôhu korralikult täis süüa. Ometi oli isale sellest olulisem tema muusika. Ema sai ka sellest hästi aru ja ei palunud, et ta kas vôi korra läheks.
"Palun, anna andeks, Totto-suke!" pöördus isa nukralt Totto-chani poole.
Totto-chan ei môistnud veel hästi ei kunsti, loomingu ega töö asju. Kuid ta teadis, et isa armastas oma viiulit väga, ta oli olnud sunnitud sellepärast isakodust lahkuma, tema perekond ja sugulased olid teda hüljanud. Tal oli olnud väga raskeid aegu, kuid sellest hoolimata ei olnud ta oma viiulist loobunud. Totto-chan arvas, et isa teeb ôigesti, kui ei hakka mängima laulukesi, mis talle ei meeldi. Ta hüples muretult ümber isa ja ütles:
"Rahu! Mina armastan ka sinu viiulit!"
Kuid järgmistel päevadel läks Totto-chan ikka jälle Ookayama jaamas maha ja uuris karamelli automaati. Kuid sealt ei tulnud mitte kunagi mitte midagi välja.

Kokkulepe
Pärast lôunasööki, kui lapsed panid ringikujuliselt asetatud lauad ja toolid seina äärde, muutus saal märksa avaramaks.
"Täna ronin mina esimesena koolijuhatajale selga," otsustas Totto-chan.
Ta oli tahtnud seda kogu aeg teha, kuid alati siis kui koolijuhataja oli rististes saali pôrandale maha istunud, oli keegi enne teda välkkiirelt tema jalge vahele trüginud, kusjuures samal ajal paar teist ôpilast olid suure kisaga talle selga roninud. Tavaliselt läks koolijuhataja siis näost punaseks ja hüüdis:
"Oi! Aitab!Aitab!"
Kuid tavaliselt oli siis olukord juba üsna lootusetu, sest lapsed, kes olid korra ôpetaja vallutanud, vaevalt et oma kohast loobuda tahtsid. Kui olid hiljaks jäänud siis ei olnud lühikesekasvulise koolijuhataja seljas lihtsalt enam ruumi.
Kuid seekord seisis Totto-chan otsustavalt saali keskel ja ootas koolijuhataja tulekut. Nähes ôpetajat tulemas hüüdis ta:
"Õpetaja! Ma tahan teile midagi rääkida."
Koolijuhataja istus rahulikult maha ja küsis rôômsalt:
"Millest me siis räägime?"
Totto-chan oli juba palju varem valmis môelnud, mida ta täpselt tahab teha. Kui aga koolijuhataja oli jalad ristanud, môtles ta järsku ümber. Ta arvas, et on sobiv silmapilk saabunud silmast silma rääkida ja istus koolijuhataja ette, ôige lähedale maha. Siis kallutas ta natuke pead ja tegi hea näo, nagu ema tavatses selle kohta öelda. See tähendas, et ta naeratas pôgusalt. Sellist nägu tehes uskus ta ise ka, et on hea laps. Koolijuhataja kummardus ettepoole ja küsis:
"Mis siis on?"
Totto-chan lausus aeglase, täiskasvanu häälega:
"Kui ma suureks kasvan, siis hakkan selle kooli ôpetajaks. Kindlasti!"
Koolijuhataja ei môelnudki naerda, vaid küsis tôsiselt:
"Kas teeme lepingu?"
Totto-chanile tundus ôpetaja nägu vaadates, et ta môtleb seda tôsiselt, ta noogutas nôusoleku märgiks ja ütles:
"Teeme!" uskudes ise, et temast tôepoolest kindlasti saab selle kooli ôpetaja. Sel hetkel meenus Totto-chanile küllalt kauge aeg, mil ta hommikul esmakordselt Tomoe kooli esimesse klassi tuli ja koolijuhatajat kohtas. Meenus, kuidas koolijuhataja oli teda neli tundi tähelepanelikult kuulanud. Ei enne ega pärast seda ole ükski täiskasvanu temale nii palju aega pühendanud. Pärast jutuajamise lôppu oli koolijuhataja öelnud:
"Tänasest alates oled selle kooli ôpilane."
Totto-chan mäletas koolijuhataja sooja häälekôla. Ta môtles, et koolijuhataja meeldib talle nüüd veelgi enam kui tookord. Ta oli otsustanud, et tahab temaga koos töötada ja teda aidata.
Koolijuhataja kuulas Totto-chani otsust näidates rôômsalt naerdes, nagu tavaliselt, oma katkisi hambaid. Totto-chan sirutas oma rusikasoleva käe väikese sôrme ôpetaja poole:
"Lepime!"
Koolijuhataja vastas samaga. Tema väike sôrm oli lühike, kuid tugev ja usaldusväärne. Totto-chan ja ôpetaja ühendasid sôrmekonksud. Õpetaja naeris, seda märgates Totto-chan rahunes ja hakkas ka naerma. Oli hirmus tore môelda, et temast saab kord Tomoe ôpetaja!
Totto-chan kujutles, mida ta siis tegema hakkaks. Igasuguseid môtteid tuli pähe:
"Õppetööd eriti ei teeks, korraldaks spordipäevi, väljasôite loodusesse, ööbiks telkides, käiks jalutamas..."
Koolijuhataja oli rôômus. Tal oli raske ette kujutada, milline Totto-chan vôiks olla, kui ta suureks kasvab, kuid Tomoe ôpetajaks vôiks ta saada küll. Koolijuhataja ei kahelnud selles, et iga laps, kes Tomoe lôpetab, ei unusta kindlasti seda kooli ja igaühest vôiks saada ka Tomoe ôpetaja.
Samal ajal oli tundide küsimus, millal ilmuvad ameerika lennukid ja hakkavad pommitama. Ometi istusid Tomoe kooliaias olevas vagunis ôpetaja ja ôpilane ning sôlmisid lepingu selle kohta, mis peaks toimuma kümne aasta pärast.

Roki on kadunud
Palju sôdureid oli surma saanud, toiduained olid otsa lôppenud, kôik elasid pideva hirmu all, kuid suvi tuli ikka omasoodu. Päike saatis oma kiiri üht ja sama moodi nii sôja vôitjate kui ka kaotajate maale.
Suvevaheaeg oli lôppenud. Totto-chan tuli Kamakurast onu juurest tagasi Tōkyōsse.
Juba kaks aastat ei olnud vôimalik veeta suvepuhkust koos koolikaaslastega. Tomoe lôbusaid telklaagreid ja matku soojaveeallikatele enam ei toimunud. Ka suvi onu juures Kamakuras koos onu lastega oli eelmistest suvedest täiesti erinev. Teistest lastest vanem onupoeg, kes igal aastal oli rääkinud pônevaid lugusid kummitustest ja vaimudest, oli rindele läinud. Kummituslugusid, mis lapsi hirmu pärast nutma ajasid, ei olnud enam. Peale selle oli sôjatandrile läinud ka see onu, kes oli jutustanud igasuguseid huvitavaid lugusid ameerika elust, mis vôisid olla tôesti sündinud, aga vôibolla ka välja môeldud. Sellest Totto-chani onust oli saanud rindereporter. Tema nimi oli Taguchi Shūji.
Tegelikult tunti teda rohkem Shū Taguchi nime all, sest ta oli "Nihon News" New Yorki filiaali juhataja ja "Ameerikan Metro-News" Kaug-Ida esindaja. Kuigi perekonna nimi oli erinev, oli ta tegelikult Totto-chani isa vanem vend. Isa oli vôtnud ema perekonna nime, et seda nime säilitada. Seega oleks isa nimi vôinud olla tegelikult ka Taguchi.
Totto-chani onu kaameratööna ilmusid kinolinale sellised dokumentaalfilmid nagu "Rabauli lahing" ja paljud teised. Tema töö nôudis eesliinil olemist. Onu naine ja lapsed olid väga mures neid filme vaadates, sest kaameramees pidi tavaliselt olema kôige ohtlikumas kohas, kôikidest eespool ootamas, et rünnakut eestpoolt filmida. Ta pidi pugema sôdurite vahele, et neid filmida eest- vôi kôrvaltvaates. Vastasel juhul oleks inimesed jäänud filmile ainult tagantvaates. Totto-cani täiskasvanud sugulased rääkisid, et mööda korralikke teid käies ei saa filmida sôjaaegseid dokumentaalfime.
Suvine Kamakura mererand oli ka kuidagi üksildane ja kurb. Seal oli onu kôige vanem poeg Yat-chan, kes oli kummaline laps. Ta oli Totto-chanist ainult aasta noorem. Enne magama jäämist, kui teised lapsed olid pugenud moskiito vôrkude alla, kargas Yat-chan äkki püsti ja hüüdis: "Elagu keiser! Bansai!!!" ja langes siis nagu surmavalt haavata saanud sôdur maha. Ta tegi seda üsna tihti väga tôepäraselt. Ööl pärast seda sonis ta millegi pärast alati unes, kukkus asemelt maha ja tôstis siis hirmsat kisa.
Totto-chani ema oli isa töö tôttu koos isaga Tōkyōs. Totto-chan tuli sugulaste juurest koju tagasi koos ühe suurema tüdrukuga, kellel lôppes ka suvepuhkus.
Nagu tavaliselt koju jôudes, otsis Totto-chan kôigepealt oma sôpra Rokit. Kuid seda ei olnud mitte kuskil näha. Koera ei olnud majas ega aias, isegi mitte kasvuhoones, kus isa kasvatas oma lemmiklilli orhideesid. Totto-chan hakkas muretsema. Roki oli alati vastu tormanud juba siis, kui Totto-chan alles ligines majale. Totto-chan jooksis tänavale vaatama, hüüdis Roki nime, kuid mitte kuskil ei olnud näha neid armsaid silmi, kôrvu ega pruuni saba. Ta jäi korraks seisma, kuid môeldes, et vôibolla on Roki selle aja sees koju tulnud, kiirustas koju tagasi. Kuid koera ei olnud.
"Kus Roki on?" pöördus Totto-chan ema poole.
Ema oli algusest peale Totto-chani ringijooksmise pôhjust môistnud, kuid ei lausunud sônagi. Totto-chan tiris ema seelikust ja küsis:
"Kuule, kus Roki on?"
Tundus, et emal oli väga raske vastata, kui ta ütles:
"Ta on kadunud."
Totto-chan uuris ema nägu ja uuris edasi:
"Kadunud! Millal?"
Ema ei teadnud, kuidas peaks vastama ja lausus siis kurva häälega:
"Kohe pärast Sinu Kamakurasse minekut," ja lisas kiiresti, "Otsisime küll igalt poolt. Käisime isegi kaugemal ja küsisime kôikide käest, kuid teda ei olnud mitte kuskil. Ma môtlesin kogu aeg, kuidas peaks sulle sellest rääkima. Palun andesta mulle!"
Samal ajal sai Totto-chan aru, et Roki on surnud. Ta oli selles veendunud. Ta môtles:
"Ema räägib ainult sellepärast nii, et ei taha mind kurvastada."
Varem ei läinud Roki kunagi üksi kodust kaugele, sest ta teadis, et ükskôik kui kaugele Totto-chan ka läheks, ta tuleb kindlasti koju tagasi. Totto-chan uskus kindlalt:
"Minule ütlemata ei oleks Roki mitte kuidagi saanud lahkuda."
Totto-chan ei küsinud selle kohta emalt enam midagi. Kogu aeg maha vaadates lausus ta omaette:
"Ei tea kuhu ta siis läks."
Seejärel vôttis Totto-chan ennast kokku ja ronis teisele korrusele oma tuppa. Talle tundus, et maja on ilma Rokita täiesti vôôras. Oma tuppa jôudes püüdis ta pisaraid tagasi hoida ja veelkord toimunu üle järele môelda. Kas ta oli tôesti midagi nii halba öelnud, et Roki vôis kodust lahkuda?
Õpetaja Kobayashi oli Tomoes ikka rääkinud:
"Loomadele ei tohi valetada. Loomad usaldavad inimest, nende reetmine on haletsusväärne tegu. See on sama, kui sirutad käe välja, et maiustust anda, kuid ometi ei anna midagi. Koer ei usalda siis enam inimesi ja muutub kurjaks."
Totto-chan mäletas seda hoiatust ja teadis päris kindlasti, et ta ei olnud kunagi Rokile valetanud, kohe kindlasti mitte. Järsku märkas ta, et pôrandal lamava mängukaru jala küljes on midagi. See oli tupsuke Roki helepruune karvu. Seda nähes puhkes Totto-chan, kes seni oli vastu pidanud, suure häälega nutma. Hommikul enne Kamakurasse minekut olid nad siin Rokiga müranud, küllap siis olid need karvad pudenenud. Seda Roki karvatupsu kôvasti pihku surudes nuttis Totto-chan kaua, kaua. Millegi pärast ei tahtnud pisarad kuidagi otsa lôppeda.
Yasuaki-chani järel oli Totto-chan veel ühe lähedase sôbra kaotanud.

Teetseremoonia
Lôpuks kutsuti rindele ka Tomoe majahoidja Ryō-chan, kes kôigile väga meeldis. Kuigi ta oli täiskasvanud mees, ometi hüüti teda koduselt Ryō-chaniks. Ta oli hätta sattunule alati esimene abimees. Ta oskas kôike teha. Tavaliselt naeratas ta ja vaikis, aga kui kellelgi oli mure ja abi vaja, siis oli ta alati ôigel ajal kohal. Tookord, kui Totto-chan kuni ôlgadeni käimla tühjendusauku kukkus, siis oli Ryo-chan see, kes kohe kiiresti appi tuli ja teda vastikust tundmata puhtaks pesi.
"Korraldame Ryō-chani rindelemineku puhul teetseremoonia." teatas koolijuhataja.
"Teetseremoonia! Mis see on?", uudishimutsesid lapsed, kes olid alati vaimustuses, kui tuli vôimalus kogeda midagi uut. Loomulikult olid kôik väga rôômsad, et saavad teada, milline teetseremoonia on. Tegelikult koolijuhataja hoolitses selle eest, et lastele ei räägitud lahkumispeost vaid teetseremooniast. Suuremad lapsed said kahtlemata kohe aru, et lahkumispeost ei räägitud sellepärast, et see kôlab kurvalt.
Pärast tundide lôppu käskis koolijuhataja kôigil saali minna ja seada lauad ringikujuliselt nagu lôunavahetunni ajal. Kui ôpilased olid toolidel istet vôtnud, ulatas koolijuhataja igaühele tee kôrvaseks ôhukese viilu kuivatatud tindikala. See oli tol ajal suur luksus. Siis istus ta Ryō-chani kôrvale ja asetas tema ette väikese sake pitsi. Natuke saket said normide järgi osta ainult need, kes läksid rindele.
"See on Tomoe esimene teetseremoonia," teatas koolijuhataja pidulikult. "Olgu see lôbus pidu. Kui keegi tahab Ryō-chanile midagi öelda siis, palun, tehke seda! Ja mitte ainult Ryō-chanile, vaid ka üksteisele. Minge ühekaupa ringi keskele! Niisiis, alustame!"
See oli esimene kord, mil söödi koolis kuivatatud tindikala. Peale selle nägid ôpilased esimest korda Ryō-chani istumas nendega koos ja tasapisi saket rüüpamas.
Alguses tôusid lapsed üksteise järel, pöördusid Ryō-chani poole ja laususid ainult:
"Head reisi!" vôi
"Head tervist!"
Kuid Totto-chani klassikaaslane Migita-kun ütles:
"Järgmine kord toon kodukülast manju pirukat ja pakun teile kôigile."
Selle peale puhkesid kôik naerma. Juba eelmisest aastast alates oli Migita-kun lubanud kôigile tuua mingil matusel pakutud pirukat, mille maitset ta ei suutnud unustada. Kuid ta polnud antud lubadust veel kordagi täitnud.
Koolijuhataja kohkus pisut, kui kuulis Migita-kuni rääkimas matusepirukast. Antud olukorras oli see ebaônnestunud sônavalik. Kuid môistes, et poiss pahaaimamatult tahtis tôesti kôiki pirukaga kostitada, naeris teistega koos. Ryō-chan naeris südamlikult kaasa, sest Migita-kun oli juba ammu lubanud ka temale pirukat tuua.
Ooe-kun, kelle isal oli Todorokis tohutu suur aed, andis lubaduse:
"Minust saab Jaapani kôige parem aednik."
Aoki Keiko-chan tôusis, läks vaikselt ringi keskele, naeratas häbelikult nagu alati, tegi viisaka kummarduse ja läks sônagi lausumata oma kohale tagasi. Totto-chan tormas ringi keskele ja lausus kiirustades:
"Keiko-chanil on kodus kanad, kes lendavad. Olen neid ise näinud!"
Amadera-kun teatas:
"Kui teil jäävad kassid vôi koerad haigeks, siis tooge minu juurde. Ravin kôik terveks."
Takahashi-kun ronis lupsti laua alt läbi, läks ringi keskele ja lausus rôômsalt:
"Ryō-chan, aitäh! Suur tänu kôige eest!"
Saisho Aiko-san lisas:
"Ryō-chan, aitäh! Sa sidusid mul haava kinni, kui ma kukkusin. Ma ei unusta seda kunagi."
Saisho-san kuulus admiral Togo suguvôssa, kes sai kuulsaks Vene-Jaapani sôjas. Meiji ajastu tuntud luuletaja Saisho Mitsuko oli ka tema sugulane. Kuid Saisho-san ise ei rääkinud mitte kordagi sellest.
Koolijuhataja tütrel Miyo-chanil olid Ryō-chaniga kôige sôbralikumad suhted. Tema silmist voolasid pisarad, kui ta ütles:
"Hoidke end, Ryō-chan! Kirjutame kindlasti!"
Totto-chanil oli palju, millest ta oleks tahtnud rääkida, kuid ta ei teadnud, kust alustada. Siis lausus ta otsustavalt:
"Kuigi Ryō-chan läheb ära, me teeme iga päev teetseremooniat."
Koolijuhataja ja Ryō-chan hakkasid naerma, teised nende järel, sealhulgas ka Totto-chan ise.
Kuid läks tôesti nii, nagu Totto-chan oli öelnud. Kui oli natuke vaba aega, kogunesid ôpilased kokku ja alustasid teetseremooniat. Kuivatatud tindikala asemel näriti puukoore tükikest, vesteldi omavahel ja tee asemel joodi klaasist tasapisi vett peale.
"Seni kuni tuuakse manju pirukaid," sônas aegajalt keegi ja kôik naersid, püüdes meeleolu üleval hoida. Hoolimata sellest, et midagi polnud süüa, oli teetseremoonia ikkagi tore ajaviide.
See teetseremoonia oli suurepärane kingitus, mille heasüdamlik Ryō-chan Tomoest lahkudes jättis. Kuid sel ajal ei osanud veel keegi aimata, et see oli viimane ühine rôômus koosviibimine Tomoes enne seda, kui kôigil tuli lôplikult lahku minna.
Ryō-chan lahkus Tōkyō-Yokohama rongiga. Pärast seda ilmusid ameerika lennukid regulaarselt iga päev Tōkyō kohale ja alustasid pommitamist.

Sayonara, sayonara!
Tomoe on pôlenud.
See juhtus öösel. Koolijuhataja abikaasa koos Miyo-chani ja vanema tütre Misa-chaniga, kes elasid muidu kooli juures, olid jôudnud pôgeneda Kuhonbutsu juures asuvasse Tomoe farmi.
B29 lennukilt visati Tomoe vagunitest koosnevale koolile ôige mitu süütepommi. Koolijuhataja unistuste kool mattus leekidesse. Õpetaja poolt nii armastatud laste naeru- ja lauluhäälte asemel oli kuulda vaid tule metsikut kohinat. Teha ei ônnestunud midagi, tules hävisid kôik koolihooned. Tuli levis ka mitmele poole üle Jiyūgaoka.
Koolijuhataja seisis sel ajal tänaval ja vaatas üksisilmi, kuidas kool pôles. Ta kandis nagu tavaliselt musta kulunud ülikonda ja hoidis môlemat kätt kuuetaskutes. Tulle vaadates lausus ta kôrvalseisvale pojale, Tomoe-sanile:
"Ah, millise kooli me järgmisena ehitame?"
See lause hämmastas Tomoe-sani. Õpetaja Kobayashi armastus laste ja lastekasvatuse vastu oli tulemöllust palju tugevam. Tal paistis veel jôudu jätkuvat...
Samal ajal lamas Totto-chan täiskasvanute vahele kiilutuna puupüsti täis evakuatsioonirongis, mis suundus kirdesse. Ta vaatas vaguniaknast pimedusse ja môtles koolijuhataja lahkumisel öeldud sônadele:
"Peatse kohtumiseni!"
Samuti ka nendele, mida ta ikka ja jälle oli korranud:
"Sina, tegelikult, oled hea laps!"
Totto-chan môtles, et ei unusta neid sônu kunagi.
Môeldes sellele, et küllap ta kohtab peagi jälle koolijuhatajat, Totto-chan rahunes ja jäi magama.
Rong kihutas mürinal läbi pimeduse, kandes endas rahutuid inimesi.