Avangardistliku kunsti mõjutusel rajas noor Teshigahara Sōfū modernse Sōgetsu koolkonna. Olles õppinud Jaapanis ikebanat ja Euroopas skulptuuri, tõi ta ikebanasse lääne kujutava kunsti põhimõtteid. Sellist ikebana stiili hakati nimetama zen’eibana – avangardistlik taimeseade. Taimede kõrval kasutatakse kõikvõimalikke lisandeid: metalli, klaasi, plastmassi, ajupuitu, kuivatatud ja värvitud taimi jms. Taim on lihtsalt materjal, millel on vorm – joon, pind, mass, ja värvus.
Pärast II Maailmasõda hakkasid ka vanad koolkonnad – Ikenobō, Koryū jt. traditsioonilise ikebana kõrval viljelema vaba taimeseadet – jiyūbana e. jiyūka.
Kui traditsiooniline ikebana võimaldab kunstnikul oma tundeid edasi anda kaudselt, looduse tunnetuse kaudu, siis vaba taimeseade läheneb abstraktsele kunstile, mis võimaldab väljendada originaalselt oma kunstilisi ja filosoofilisi kavatsusi. Kui loodusliku ikebana eesmärgiks on panna taimed (vaasis) elama, anda taimedele nende kasvusoovi austades uus elu, siis vaba taimeseade puhul rõhutatakse ainult lillede ilu.